Eestlase ajalugu on üks suur müstika (11)

Jüri Kadak,      27. september 2006


Kui palju maksis pilet Rootsi?

Selleks ajaks, kui Punaarmee ja tema uus liitlane Soome olid Saaremaa dessandi läbiviimiseks Virtsu koondanud vajaliku arvu väikealuseid koos meeskondadega, olid presidendi kohusetäitja Jüri Uluots ja Tartu Ülikooli rektor Edgar Kant juba Rootsi rannas. Kas see ülevedu toimus plaatinamüntide eest, mida rektor Tartust põgenemisel ülikooli muuseumist pihta pani ning väidetavalt üleveo eest maksis? Kuid need ministrid, kindral Jaan Maide ja Rahvuskomitee liikmed, kes jäid Eesti randa, said varsti kas kuuli või mädandati surnuks Siberi vangilaagrites. Miks aga peaminister Otto Tief oli juba 1958. aastal vaba mees?

Lõhestunud rahvas

„Suur hädaoht on saabunud eesti rahvale, vist suurim kui kunagi varem," selline oli lõik Uluotsa raadiokõnest eesti rahvale 19. augustil 1944. See oli ainult üks nendest hüsteerialainetest, mis vallandas suurpõgenemise – kodumaa tolmu pühkis jalgadelt enam kui 70 000 kaasmaalast. See arv on suurem, kui kõik küüditamised ja repressioonid kokku. Kui üle poole küüditatutest siiski lõpuks koju tagasi pöördus, siis paadipõgenike kolmandast põlvkonnast tagasipöördunuid võib kokku olla parimal juhul paarsada. Seda nimetatakse rahvuse pöördumatuks kaotuseks. Ma mõistan seda rahva traagikat, kuid mul kripeldab sees: kuidas siis nii, meie kodueestlased, kes me elasime üle rasked ajad ja säilitasime eestluse, kelle arvel täideti Siberisse küüditamise plaane, kes me ehitasime saatuse kiuste üles ja hoidsime korras sõjast purustatud ettevõtted ja elamud, oleme väliseestlaste jaoks muutunud teise sordi rahvaks? Need, kes jäid Läände, on vabadusvõitlejad, need aga, kes elasid Kodu-Eestis, harisid noori, olid majandusjuhid ning pidid olude sunnil olema nii pioneerid kui ka komnoored, osutuvad okupantide teenriteks ja käsilasteks. Kui kodueestlased taastasid Eesti iseseisvuse, siis „õiged" eestlased hakkasid tagasi nõudma maid ja maju, mida üle 50 aasta oli hooldatud mingite kompensatsioonideta. Nüüd, Eesti presidendi valimise käigus väljendas see alla miljonilise rahvakillu lõhestatust kõige teravamalt. See lõhe ja omandireformiseadused ei loodud kusagil Läänes, vaid koduses Tallinnas omade libekeelsete kodueestlaste saamahimu nimel.

Eestile on kombeks: kaks presidenti korraga

Miks meil oli vaja tunnistada viimaseks EV peaministriks Jüri Uluots, kui selleks oli tegelikult Johannes Vares? Viimase määras ametisse mitte Jossif Stalin, vaid viimane Eesti Vabariigi ja esimene Eesti NSV president Konstantin Päts, tulenevalt talle põhiseadusega antud õigustest. Riigiõiguslikult ei ole alust väitel, et Vares oli Moskva kandidaat, sest ega ainult Eestis ole suurriigid upitanud võimule oma soosikuid. Kas selle loogika kohaselt tohtinuks T. H. Ilves kandideerida Vabariigi Presidendiks?
Miks meile ei kõlvanud formaaljuriidiline Eesti NSV variant? Sest sama poliitilise tehnoloogia kohaselt, kuidas Eestist tehti ENSV ja teostati „liitumine" NSV Liiduga, toimus tagasipöördumine Eesti Vabariigiks. Selleks tuleb meenutada 1991. aasta augustit, kui Mihhail Gorbatshov üritas sõlmida liiduvabariikide vahelist uut liidulepingut, mis olnuks NSV Liidu eksistentsiks vähemalt juriidiline alus. Kuid kas üleüldse keegi 1940. aastal, siis juba ENSV poolt, kirjutas alla NSV Liiduga liitumise lepingule? Ma ei tea, milliseks kommuks mind selle eest küll netikommentaarides nimetatakse, aga vähemalt õiguslikult säilitas Eesti oma riikliku järjepidevuse ka NSVL-is, sest selle riigi konstitutsiooni § 76 ja 80 kohaselt oli ENSV suveräänne nõukogude vabariik, kes iseseisvalt teostas riigivõimu ning kellel oli õigus sisse seada diplomaatilisi suhteid. Nimetatud formuleering on rahvusvahelise õiguse kohaselt riigi tunnuseks. Kas Kremlis sellest õigusaktist ka kinni peeti, kuulub hoopis teise ooperisse. Kuid viimase variandi puhul poleks päevakorrale kerkinud seda totrat omandireformi ja oleks käivitunud kodakondsuse 0-variant, mis Euroopa Liidu initsiatiivil tuleb niikuinii.

(Järgneb)

FOTO

VARESE ÕHULEND: President Pätsi poolt ametisse pandud peaminister viis Eesti riigi likvideerimise lõpule Moskvas.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)