Lootus riik erasektori laenudega üles ehitada kukkus läbi

Need kõrvuni võlgades lõhkilaenanud, kes välismaale ei lähe, käivad kas alla või „ostetakse” oma perede ja tuttavate poolt välja. Ühe inimese võlaprobleem muutub ka teiste inimeste võlaprobleemiks, ja koos proovitakse leida lahendus.

Laenuvõtmise sundolukord oli ka riigil

Tagantjärgi tark olles võib ju alati öelda, et poleks pidanud laenu võtma, oleks võinud oma peaga mõelda ja oleks pidanud oma võimeid realistlikult hindama.

 Samas vajab elementaarse eluolu sisseseadmine raha, mida sageli just tuleb laenata. Võlavõtmisest ei ole pääsu ka näiteks haiguse või töökaotuse korral, kui pere vajab toitmist ja hädavajalikud kulud katmist. „Targad mõtted” häda korral kõhtu ei täida.

 Nii nagu kodumajapidamise sisseseadmine vajab suures koguses raha, nii vajas palju raha ka meie üle kahekümne aasta tagasi taasiseseisvunud riik. Kapitali vajasid infrastruktuur, ettevõtlus, elukorraldus ja kõik muud valdkonnad. Sotsialistliku piirkonna kiire muutmine kapitalistlikuks heaoluriigiks vajas raha sellisel määral, et seda oli piisavas koguses võimalik saada vaid laenates.

 Eesti vabamajanduslikku arengumudelit voolinud poliitikutel tuli ühel hetkel väga kaval mõte, või äkki sattusid nad selle peale päris juhuslikult – must töö otsustati ära teha mitte endi, vaid teiste kätega. Ehk, teisiti öeldes, võeti suund sellele, et riigi arenguks peab vahendid laenama erasektor, mitte aga riigi arengu eest kohustuslikult vastutav avalik sektor.

 Nii läkski Eesti seda teed, et majanduses avati kõik uksed ja tingimused välispankade siinseks tegevuseks. Eesmärk oli üllas: kaasajastada meie pangandus ja tagada nii eraisikutele kui ka ettevõtetele juurdepääs laenukapitalile. Plaan õnnestus suurepäraselt – viimase viieteistkümne aasta jooksul on nii üksikisikud kui ka ettevõtted saanud meeletus koguses välismaist päritolu rahal põhinevaid laene. Sisuliselt on meie majanduse teenistusse usaldatud nii Skandinaavia kui ka Lääne-Euroopa inimeste sääste. Suurepärane tunnustus.

Valitsus laenas vajalikust pisku, erasektor ülejäänu

Nagu oma elu sisse seadval elanikul või perekonnal, nii oli ka riigil majandusruumi käivitamiseks seda laenuraha hädasti vaja. Lihtsalt valitsus laenas sellest pisku ja erasektor ülejäänu. Siit ka avaliku sektori paljukiidetud madal võlakoormus ja erasektori mahavaikitud kõrge võlakoormus.

 Erasektori laenud tõmbasid meie majanduse käima. Osteti importi ja suurendati seeläbi sisetarbimist. Ehitati elamispindu, sõideti liisitud autodega, loodi töökohti. Reisiti ringi ja tunti ennast muutuvat igal viisil kasvava elatustasemega lääneeurooplaseks.

Kuid kõik see toimus dopingu, s.t laenuraha toel. Keegi võttis laenu ja ostis midagi. Keegi teenis selle müügi arvelt. Keegi ostis laenu peale maja, kus keegi teine sai tööd ja võimalust oma firmat kasvatada.

 Kõik see tõi maksuraha, mida riik omakorda sai oma äranägemist mööda eelarvet pidi ringi loksutada. Riik ju arenes ja avalik sektor ei pidanudki laenu võtma. Laenukavalus erasektori võlakoorma abil riik välja arendada näis töötavat edukalt.

 Kui kaua aga selline kaval plaan edukas saab olla? Ega pikalt saagi, sest Eesti erasektori võlakoormus on juba praegu suur ja otseselt takistab edasisi arenguid. Suur hulk raha läheb laenude teenindamiseks ning investeeringuteks ja töötasudeks ei jagu eriti.

Madalad palgad viivad inimesed välisriikide tööandjate juurde ja investeeringute tegematajätmine paneb piiri meie majanduse arengule – me ei suuda tõusta paljukirutud odava allhanke staatusest kõrgemale ega muuta oma majanduse struktuuri kasumlikumaks.

 Tulemuseks on see, et meie majanduse rahvusvaheline konkurentsivõime ei kasva, vaid kahaneb. Teisisõnu – tegemist on sisseprogrammeeritud allakäiguga.

Erasektori võlg muutub avaliku sektori võlaks

Nii nagu perekonnas võib üksikisiku laenuprobleem muutuda terve suguvõsa võlamureks, nii võib ka majanduses tervikuna muutuda erasektori võlg hiljem riigi laenukoormaks. Asi on nimelt selles, et liigne erasektori võlg paneb majanduse kärbuma, tekitab töötust, vähendab maksutulusid ja loob ridamisi muid probleeme. See omakorda ei tähenda muud, kui seda, et riik peab vähenenud eelarvetulude taustal tegelema üha kulukamate probleemide lahendamisega. Riigil raha vähem, kuid probleeme kraes rohkem. Sel puhul lähebki avalik sektor laenuvõtmise teed, ehk teisisõnu – see ongi olukord, kus erasektori liigne laenukoormus tingib riigi laenukoormuse kasvu.

 Kus faasis siis Eesti täna on oma erasektori suure võla ja avaliku sektori veel suhteliselt madala võlakoormaga? Selgelt sealmaal, et erasektor kärbub ja valitsuse toimetulekuvõime ilma täiendava laenuta on üha raskem. Riigi kui terviku majandus on inertne süsteem, ja me ilmselt ei näe valitsuse võlakoorma plahvatuslikku tõusu kohe homme, kuid järkjärgulist avaliku sektori võlakoorma osakaalu kasvu majandusruumi kogu võlakoormas kindlasti.

 Teisisõnu võib öelda, et valitsuse kaval plaan teha laenuvõtmise must töö ära erasektori kätega, arendada riik välja eraettevõtete ja kodumajapidamiste laenuvõime arvelt, on läbi kukkunud. Eesti ei ole ju kaugeltki valmis. Me ei ole ju veel Euroopa rikaste edetabeli tipus, kuid edasist majanduslikku arengujõudu pole. Täiendavat võlga ka enam suurt võtta ei kannata, vähemalt ei ole enam liiglahkeid krediidipakkujaid.

 Kaval laenuplaan on jõudmas lihtsalt teise faasi, kus tuleb hakata „sööma” erasektori liigse võlakoorma tagajärgi.

 [esiletõste]

Laenukavalus riik erasektori võlakoorma abil välja arendada näis töötavat edukalt.

 JAAN ÕMBLUS, majandusanalüütik

Jaga |