Ristisõjad kui nõukogudeaegne vale!

HEIMAR LENK,      05. september 2007


Just nii väitsid otse-eetris Vikerraadio saate „Rahva teenrid" juhid teadmiste- ja hariduspäeval, 1. septembril.

Algul lohutasin end sellega, et noor saatejuht Lauri Hussar jutuga lihtsalt komistas ja hakkab end kohe parandama. Kuid mida lause edasi, seda hullemaks asi läks. Pika monoloogi mõte oli selles, et ammu enne ristirüütleid olevat Eesti aladel käinud rahumeelsed usukuulutajad ehk misjonärid, ja nende tarka juttu kuuldes võttiski eesti rahvas vabatahtlikult vastu otsuse maausk unustada ning palus sakslastel endale toobriga püha vett pähe valada.

Olin hämmingus! Tuleb välja, et nii ajaloolased kui ka vist kõigil lapsepõlves loetud kirjanikud Eduard Bornhöhe ja Enn Kippel, rääkimata Lääne autoreist, on rängalt eksinud. Ei toodudki uut usku meile tule ja mõõgaga? Vabatahtlikult ja usumeestele sõbralikult naeratades lasksid meie esiisad end võõrasse usku pühitseda!

Toon saatest ühe lõigu, mille sõna-sõnalt üles kirjutasin.

Lauri Hussar: „Risti puhul me räägime ikka võidu sümbolist, mida ta väga selgelt ristiusus ka tähistab. Ja kui siin räägitakse, et ristiusk toodi Eestisse mõõga ja verega, siis teame, et see oli nõukogudeaegne vale, mis ammu on kirikuloolaste poolt ümber lükatud. Tegelikult olid kristlikud misjonärid siin Läänemere- ja Põhjaregioonis ammu enne seda, kui tulid ristirüütlid, kellel olid võib-olla hoopis teised kavatsused. Nii, et ka see müüt ei päde ja ei pea paika..." – „Jah..." toetas teine, aastatelt pisut kogenum saatejuht Peeter Kaldre noorema kolleegi sõnu. Ja jutt kavandatava Vabadussamba ümber läks ajalehtedest ammu loetud stereotüüpe korrates edasi.

Minu rahu oli aga röövitud. Võtsin välja juba uusimal eestiajal trükitud „Eesti entsüklopeedia" ja vaatasin igaks juhuks järele, et mida tark raamat ristisõdade kohta ütleb. ﾜtles seda, mida mullegi õpetatud: ristisõdu peeti paganate aladele ristiusu levitamiseks. Et lõplikult rahu leida, avasin Lauri Vahtre aasta tagasi ilmunud „Eesti rahva loo" ning leidsin sellest terve peatüki pealkirja all "Tule ja mõõgaga". Jutt käis muidugi ristiusu toomisest Eesti aladele. „1215. aasta algas eestlastele õnnetult. Suur ristisõdijate vägi tungis Läänemaale ja korraldas seal tapatalgud, mis näivad olevat vapustanud isegi kroonikakirjutajat: ja paganad sattusid segadusse ja nutsid ning halasid suure häälega. Tapetuid oli lugemata hulk. Teine vaenuvägi piiras sisse Sakalamaa Lõhavere linnuse. See rööviti paljaks, kaitsjad – kaasa arvatud Lembitu – ristiti..."

Küll mul vedas, et selle raadiosaate peale juhtusin! Nüüd kuulsin minevikumoondajaid oma kõrvaga. Muidu poleks eestlaste ajaloovõltsimise kirge ehk nii väga tõsiselt võtnudki.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (74)