Maakera pöördub itta. Kes võidab kriisi ja kes võidab kriisist?

Kõigepealt oleks meil vaja vaadata, kuidas erinevad majandusmaailma suurtegijad üritavad kriisi tõttu tekkinud keerukat situatsiooni lahendada. Et piirata infohulka, peatuksin hetkel tõesti kõige olulisematel suurriikidel, kelle huvid on ka kõige rohkem kaalul. Kriisi tekkepõhjustel peatusin pikemalt oma eelmises artiklis „Oi, see imehuvitav kriisiaeg!" (Kesknädal 04.03.2009). Praegu tahaksin rohkem keskenduda sellele, kuidas kriis võiks edasi areneda ja kuidas lahenduse leida.

USA: muutu või sure!

Kõigepealt vaatlekski, kuidas käib käsi Ameerika Ühendriikidel, keda õigustatult peetakse kriisi tekitajaks. Olgem ausad - USA seis ei ole kiita. Hetkel viibib ta sellises situatsioonis, kus peaaegu kõik, mida ta võib ette võtta, muudab olukorra ainult hullemaks. USA arendas kuni viimase ajani oma finantspüramiidi, mille väljundiks oli USA lõpptarbija. Tarbimist õhutati vastutustundetu krediteerimise ja võlakirjade süsteemi abil. Lõppkokkuvõttes on see finantspüramiid tänaseks küll kokku kukkunud, kuid välisvõlg ei ole kuhugi kadunud.

Tegelikult võib USA võimalused kokku võtta nii: kas nõrgendada dollarit või klammerduda jõupoliitika külge, mis lõppeks kiire krahhiga? Ilmselt ka USA-s tajutakse neid variante, kuid ei arvestata nendega, sest ameeriklased on harjunud ennast pidama superriigiks ja maailmanabaks. Katsed hoida dollar sama tugev kui siiani kutsuks esile hirmsa deflatsiooni. See tähendaks üheaegselt nii sisetarbimise kokkuvarisemist, mille kutsub esile likviidsuse kahanemine, kui ka dollari kallinemisest tingitud välistarbimise kokkuvarisemist.

Ainuke väljapääs, kuidas säilitada tarbimist senisel tasemel, oleks USA dollari kursi langetamine. Kui sisetarbimine ei kasva, suudavad korporatsioonid teenida vaid välisturgudel, milleks nõrka dollarit ongi vaja. Samas tähendab stabiilselt raha juurdetrükkimise läbi nõrgenev dollar, mida keegi välispartneritest enam „osta" ei soovi, ka inflatsiooni kasvu.

USA põhiline probleem seisneb selles, et kui nende valuuta ka edaspidi nõrgenema hakkab, tähendab see nõudluse aeglast, kuid kindlat liikumist itta. Ehk - siis võtaks Hiina ilma suuremate pingutusteta üle USA senise positsiooni. See tooks aga kaasa tõsiasja, et ameeriklased peavad hakkama töötama mitte vähem kui hiinlased. Mis omakorda tähendab ameeriklastele elulaadi krahhi ja seni ülejäänud maailma poolt kinni makstud Ameerika unistuse totaalset hävingut. See oleks USA domineerimise lõpp, ning üldse nende Ühendriikide lõpp, mida senini tundnud oleme.

Mis siiski hakkab USA-ga toimuma? Siin võiks esile tõsta terve rea stsenaariume, millest reaalseimail prooviksingi peatuda.

Suur väljamüük - parim võimalik moodus

See tähendab, sõna otseses mõttes, suurt USA korporatiivse vara müüki, mis mõnes mõttes meenutaks postsovetlikes riikides toimunud erastamist, mida peaksid saatma mitmed valulikud reformid.

Globaalsel kapitalil on kindlasti huvi Ameerika Ühendriikide aktivate vastu, sest paljude puhul on tegu potentsiaalselt elujõuliste äridega, kuid mis kahjuks hetkel sõltuvad värskest kapitali juurdevoolust, mida ilma radikaalsete reformideta ei juhtu. Kogu maailma jaoks oleks niisugune lahendus parim, sest kogu USA finantssüsteemi süstitud dollarite hulk rakenduks riigis ega destabiliseeriks teisi valuutasid. Kuidas ameeriklaste eneseuhkus selle üle elab, on muidugi raske ennustada, kuid arvata võib, et hästi ta sellele ei reageeri.

Pidu katku ajal - karm reaalsus

See variant kujutab endast raha ohjeldamatut juurdetrükkimist ja laenamist. Hetkel tundub, et USA on valinud just nimelt selle stsenaariumi. Kui areng jätkub samas vaimus, ootab USA-d ees hüperinflatsioon. Rahamassi suurendamisel kaob küll defitsiit, kuid tagasi tulevad kõik kriisi põhjustanud negatiivsed ilmingud; ühtlasi kaasneb sellega ka naftahinna tõus, mille tingib ennekõike suur dollarimass. See omakorda tingiks teiste rahvuslike valuutade tugevnemise USD suhtes. Ilmselt tooks see kaasa olukorra, kus stabiilsest dollarist tegelikult huvitatud riigid ei soovi enam dollareid enda käes hoida, vaid hakkavad neid müüma. Naftahinna tõus ei mõjutaks väga negatiivselt Hiinat, kes on leidnud söe ja nafta kasutamise hea tasakaalu, ning mõjuks äärmiselt positiivselt Venemaale, kuid annaks hävitava löögi juba toibuma hakkavale Euroopa Liidule.

Diktatuur kui üks alternatiive

Kriisi ja terrorismiga võitlemise eesmärgil võib olla mõeldav ka diktatuuri kehtestamine. Patriot Act, sõjakohtute seadus ja veel terve rida õigusakte on tegelikult selle teinud palju lihtsamaks, kui võis olla näiteks veel viis aastat tagasi. Bushi teine administratsioon on teinud palju ameeriklaste vabaduste piiramiseks. USA enda analüütikute meelest kahtlustatakse president Obamat just selle kursi jätkamise katsetes.

Maailmasõda

See on maailma ja ka USA enda jaoks üsna halb variant. Kuid kindlasti annaks see võimaluse inflatsioon sõjas „ära põletada", ning USD jääks veel mõneks ajaks tugevaks ja stabiilseks valuutaks. Ilmselt plaanisid sellist lahendust USA vabariiklaste neokonservatiivsed jõud. Meenutame Bushi võimuloleku ajal kõlanud agressiivset retoorikat, Iraagi ründamist ja juba teostuma hakkavaid plaane Iraani tungimiseks.

Demokraatide võit valimistel õnneks muutis ülemaailmse sõjalise konflikti puhkemise tõenäosuse palju väiksemaks. Ehkki lahendusena on see endiselt aktuaalne.

Hiina on sunnitud kasutama jõulisi meetodeid

Kui heidame pilgu ajalukku, siis näeme, et kõik suured impeeriumid on alustanud tootjate ja eksportijatena. Suurbritannia kasutas mõni sajand tagasi tööstusrevolutsiooni eeliseid selleks, et muutuda tõeliselt tugevaks suurriigiks. Ka Meiji revolutsioon („valgustatud rahu"; Mutsuhito valitsemisajal 1867-1912 - Toim.) Jaapanis järgis sama skeemi ning muutis feodaalse riigi vähem kui saja aastaga üheks arenenumaks tööstusgigandiks. Isegi USA tõusmine maailma tipptegijate hulka sai alguse Teise maailmasõja päevil, kui sõjast puutumata Ameerika Ühendriigid panid aluse oma õitsengule, kaubeldes kõigi sõjas osalenud pooltega, ehkki viimast fakti ilmselgetel põhjustel ei kiputa eriti üles tunnistama. Mina isiklikult ei suuda tõsiselt võtta USA ja Venemaa majandusteoreetikute poolt armastatud fantaasiaid postindustriaalse majanduse kohta. Minu meelest täidavad sellised teooriad rohkem propagandafunktsioone nende riikide puhul, mis antud juhul kas ei suuda enam konkurentsivõimeliselt eksportida või pole seda kunagi õieti suutnudki. Postindustriaalne majandus on minu arvates pigem olukord, kus seebimullina paisutatud finantssektor elab kuni kokkuvarisemiseni eksportija kogutu arvel.

Eriti omapärane väljund oli sellel haiglasel teoorial Eesti Vabariigis, kus üritati teha nii, nagu suured ees, kuid tagajärg on võib-olla veel nukram kui suurriikides. Eesti puhul on isegi raske leida sellele nimetust peale pre-industriaalse matkimisteooria, kuna meil ei ole tugineda õieti millegi tootmisele, kui jätta välja arengumaale omane tooraine (metsa) eksport. Siinkohal saabki vaid ajada näpu püsti ja väita midagi stiilis: Lätil läheb veel halvemini! Samas proovida lõdvestuda ja sellest kuidagi rõõmu tunda.

Postindustriaalse arengu suhtes on samal seisukohal ka Hiina juhtkond, kes on raske aja puhul rakendanud abipakette tootjatele. 586 miljardit USD - see on tegelikult majanduse elushoidmiseks päris kena summa. Kindlasti mängib siin oma osa fakt, et raha eraldavad riiklikud pangad, mida otseselt kontrollib valitsus. Kindlasti on see niisuguses situatsioonis palju efektiivsem kui nn vaba turu nähtamatu käe poolt teostatu.

Hiina kasvudünaamika on globaalse languse taustal lausa fenomenaalne. Hiina SKP kasvas 2009. aastal eelnenud aastaga võrreldes 10,7 protsenti. Ühtlasi õnnestus Hiinal kasvatada oma kullatagavara 23,3 protsendi võrra - selle väärtus moodustab nüüd 2,399 triljonit USD. Eks siin ilmneb muidugi ka Hiina soov vabaneda oma reservide seotusest USA dollariga.

Hiina positsioonid aina tugevnevad

 Hiina Rahvavabariik on üsna huvitavas seisus. Paljuski on tema olukord tunduvalt parem kui USA-l. Teisest küljest on temalgi tõsiseid probleeme ja mõnes mõttes seisab ta hetkel suurte muutuste ees. Tegelikult on Hiina juba praegu võimeline soovi korral dollari positsioone õõnestama ja USA-s hüperinflatsiooni esile kutsuma. Hiina on USA suurim kreeditor (Hiina on paigutanud USA võlakirjadesse üle 800 miljardi dollari) ja Hiina iga teadaandmine oma plaanidest kutsub maailma finantsringkondades esile peaaegu et hüsteeria.

Selge on see, et Hiina pole sellise olukorraga rahul. Praegu on ikkagi Hiina see, kes hoiab USA dollarit elujõulisena. Hiina on lihtsalt sunnitud seda tegema, sest dollari kokkuvarisemine kutsuks esile ka rahvusvahelise kaubanduse tõsise kokkukuivamise, millest Hiina pole huvitatud. Samas ei soovi Hiina ka sellise situatsiooniga leppida ning otsib tõsiselt võimalusi oma reserve diversifitseerida ja dollari sõltuvusest pääseda. Nii näiteks allkirjastatakse lähiajal Hiina ja Brasiilia lepe, mille kohaselt nendevahelises kaubanduses kasutatakse rahvuslikke valuutasid. Samal teemal peetakse läbirääkimisi Argentiina, Indoneesia, Lõuna-Korea, Malaisia ja Valgevenega.

Hiina korporatsioonid on viimasel ajal kokku ostnud hulgaliselt maavarade kaevandamisega seotud ettevõtteid üle kogu maailma ning sõlminud palju toormetarnimislepinguid. Ainuüksi Venemaa Rosneft ja Transneft on saanud laenu summas 25 miljardit USA dollarit. Tagatiseks garanteeriti 20 aastat naftatarneid (300 miljonit tonni).

Samasuguseid lepinguid on sõlmitud ka partneritega Brasiilias, kes iga päev peavad Hiinale tarnima kuni 160 tuhat barrelit toornaftat. Erinevaid tarnelepinguid on sõlmitud veel Kasahstani, Ekuadori ja Venetsueelaga, kogusummas 50 miljardit USA dollarit.

Ühtlasi on Hiina investeerinud ka Iraani (Lõuna-Parsi maardla) ja Türkmenistani (Lõuna-Iolotani maardla) maavarade ammutamisse. Samuti tasub ära märkida, et eelmisel aastal ostis Hiina äriühing Sinopec Šveitsi naftakompanii Addax Petroleum ning Yanzhou Coal of China omakorda omandas Austraalia söekompanii Felix Resources. Peale selle vajab mainimist Hiina suurimate naftakompaniide CNPC ja CNOOC poolt ostetud Argentiina naftakompanii YPF omandamine eelmisel aastal.

Tahes-tahtmata tekkib küsimus: milleks Hiinale selline ostupaanika? Kindlasti oleks üheks vastuseks energeetiline sõltumatus, kuid kas ainult?

Jüaan pürgib ülemaailmseks reservvaluutaks

Kindlasti on üks põhjus Hiina soov lahti saada nii suurest kogusest USA dollaritest kui vähegi võimalik. Teine põhjus oleks ikkagi sellesama jüaani muutmine rahvusvaheliseks reservvaluutaks. Selleks on aga Hiinal vaja kaht asja. Esiteks, nende valuuta peab olema likviidne (seni on see USD-ga seotud ja tugevasti alla hinnatud). Teiseks, vajalik on ka jüaanides nomineeritud võlakirjadega kaupleva börsi olemasolu.

Hiinal oleks seega kasulik käivitada oma isiklik kauba- ja toormebörs. Seal kasutataval Hiina jüaanil on kõik šansid muutuda rahvusvaheliseks reservvaluutaks. Kui Hiina otsustaks selle protsessi kiirendamiseks USA dollari lihtsalt põhja lasta, kaotaks ta kindlasti oma dollarites nomineeritud reservid, mida on ligikaudu 2,1 triljonit dollarit. Kuid samas oleks tal ka palju võita. Kõigepealt muidugi emitendi võim (erinevatel andmetel toob dollari emiteerimine USA-le aastas tulu 500 miljardi dollari ulatuses). Peale selle annaks nimetatud muutus Hiinale kontrolli hinnakujunduse üle, mis võimaldaks tal kontrollida toormehindu. Tootvale riigile on see aga eluliselt tähtis.

Siiani on Hiina juhtkonna poliitikaks olnud hoida jüaanikurss madal. Igal eksportival riigil on kasulik toota odava valuutaga territooriumil ja eksportida oma toodangut kalli valuutaga piirkonda. Kuid viimatiste arengute valguses hakkab olukord muutuma. Sellele  vihjasid mitmed Hiina keskpanga kõrged ametnikud eelmise aasta novembris.

Lõppkokkuvõttes: praeguse raske majandusolukorra lahendus sõltub ennekõike kahe suurriigi sammudest. Kõik on kinni selle taga, kas Ameerika Ühendriigid leiavad mõistust ja jõudu oma probleemidega hakkama saada (mis on senist arengut arvestades vähetõenäoline) ja kas Hiina on valmis jõuliselt asuma võitlusse vakantseks jääma kippuva superriigi tiitli pärast (mida ta ilmselt on lihtsalt sunnitud tegema). Jälgides neid kaht, saab kindlalt öelda, millal kriis on lõppenud. Ülejäänud mängus osalejad ei otsusta siinkohal kahjuks midagi. Venemaa ja Euroopa Liit saavad küll jõudumööda leevendada tagajärgi, kuid pole võimelised võitlema probleemi põhjustega. Kui tugevad mängijad on ükskord lahenduse leidnud, saab ka Eesti loota, et siin midagi paremuse poole muutub.

PRIIT KARUMAA

[fotoallkiri]

PIDULIK SÖÖMAAEG: Ameerika Ühendriikide president Barack Obama on tulnud Hiinasse, kus teda kostitab Hiina Kommunistliku Partei peasekretär ja samal ajal riigi president Hu Jintao. Otsustades Obama maia näoilme järgi on ta tulnud Ameerikale järjekordset (finants)abi saama.

Jaga |