Patrioodi uusaastaläkitus Eesti rahvale

Heiki Kortspärn,      21. detsember 2005


Armas eesti rahvas, head kaasmaalased!
Võttes aluseks vabariigi presidendi viimase nelja aasta ilukõnelised uusaastaläkitused ja teades tõsiasja, et isegi mõni üksik vaesepoolne ja ausameelne Eesti paarisajast tipp-poliitikust ei saa täna avalikult Eestis toimuva kohta ausat arvamust avaldada ilma oma tervist, heaolu või töökohta ohtu seadmata, ning patrioodina neil hetkil oma rahvaga silmitsi olles jagan mõnda mõtet, mis võtab kokku lõppeva aasta ja vaatab lähitulevikku.

Eesti leib
Meie valitsejad väidavad, et Eestil läheb hästi. Kui Eestiks lugeda paari tuhandet rikkamat perekonda, siis on valitsejatel tõepoolest õigus. Siinjuures võiks nende hästimineku näiteks tuua hiljutise Eesti saamise NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Mida lubati ülejäänud rahvale? Et Venemaad pole enam vaja karta ja EList hakkab sadama kullavihma.
Aga tegelikult on EL meile tulevase näljaaja ette kirjutatud. Eestil lubatakse toota kolmandik kuni pool vajaminevast toidust! Eesti vähesed tublid talunikud olid sunnitud peaaegu kogu Eestis kasvanud leivavilja siloks tegema ja tuleval aastal ei kavatse tõenäoliselt enam keegi rukist külvata! Meie valitsejad aga tahavad kulutada miljoneid, et laias ilmas „eesti toitu" reklaamida, kusjuures praegu piisab eesti toitude üleslugemiseks lahedasti ühe käe sõrmedest.
Patrioodina hoiatasin õigeaegselt oma rahvast. Kahjuks jäin hüüdja hääleks.

Tartu rahu ja võlad
Rahvas jäi ükskõikseks isegi siis, kui Tartu rahu jalge alla tallates sõlmiti Eesti-Vene piirilepe, ja oli imestunud, kui Vene pool oma allkirja tagasi võttis. Nii väga tahaks loota, et genotsiidimasinast läbi käinud rahva järeltulijad maailmastumise peibutavalt avenüült kas või viimasel hetkel esivanemate sissetallatud rajale tagasi pöörduvad. Esivanemate kogemus on rohkem väärt kui kogu maailma kuld.
Kahjuks pean piinliku tooniga jätkama. Eesti politsei maine langes olematule tasemele. Lubamatult kaua hoiti ametis järjekordset „muidu tublit" politseijuhti, kes avalikult irvitas rahva õiglustunde üle. Lõppeval aastal selgus ka, miks paljud „tublid" politseinikud tahtsid nii väga maanteedel kihutavate autode kiirust mõõta: ikka selleks, et kopsaka altkäemaksuga oma taskuid täita.
Meie pankurid on juba aastaid toimetanud seaduseaukude vahel laveerides suurejooneliselt ning karistust kartmata. Ja polegi enam erilist vahet, kas nende taskutesse kaovad miljonid või miljardid – rahvas kirub natuke ja lööb käega. Ent ülemere pankurite isu on veelgi suurem.
Keskmine või isegi vaesem eestlane on oma eluliselt tähtsat kinnisvara pantides võtnud „odavat" laenu, et „kordki ennast inimesena tunda" ja saadud raha kergel käel ära kulutanud. Rahva tervist hakkab varsti muserdama lausa kandikul pakutud ja kiirelt läbi löödud tarbimislaen. Eestlase alalhoiuinstinkt on hääbumas.

Kommarid ahju ja usuõpetus
Et veidikenegi rikastada halli sügist, tõid mõned opositsiooniparteid kohalikule moemaastikule punased särgid ja tegid ettepaneku kommarid ahju ajada. Politsei ja kohus ei teinud asjast erilist numbrit. Hea seegi, et nüüdseks on üheselt teada: kui ühe rahva esindajad välja arvata, on Eestis lubatud karistust kartmata esineda ettepanekutega kõik ülejäänud inimesed ahju ajada.
Sügisel jõuti Eestimaal „selgusele", et usuõpetus pärsib laste vaimset arengut ja iseseisva mõtlemise võimet ning ollakse kristlike väärtuste propageerimise vastu. Siinkohal olen veendunud: kümne (isegi kolme, nelja, viie) käsu järgi elama hakkamine võiks eestluse päästa! Kuid luterlik kirik pole enam see, mis esimese vabariigi ajal. Eriti silmakirjalik oli toomkoguduse Maarja medali hiljutine annetamine Euroopa Komisjoni asepresidendile seoses tema panusega Eesti majanduskeskkonna kujundamisel, liitumisel Euroopa Liiduga ja ... arvestades tema esinemisi ning kirjutisi eetiliste põhiväärtuste kaitseks!
Kuidas sai kristliku institutsiooni kogukond eirata kuritegusid ja esitada neid kui eetiliste põhiväärtuste kaitsmist? Miks jumala viha ei kärgatanud? Kas kõigevägevam on väsinud eestlasi õigele teele juhatamast?

Kaitseliit
Järjest kõlavamaks on muutunud meie poliitikute soov üle minna palgaarmeele, millega püütakse kustutada eesti patriootide tahet oma riiki kaitsta. Just patriootidele toetudes pakkusin juba kümme aastat tagasi välja lihtsa, odava ja mõjusa kaitsekontseptsiooni. Ettepanek ei leidnud toetust. Heietati jutte ohtudest, lohakusest, õnnetustest ja kaitseliitlaste viinalembusest. Kui nii, siis eestlased ei vääri oma riiki ega ka vabadust mitte.
Olukord on sealmaal, et Kaitseliidu kõikvõimalikest pealikest on kas mujale edutatud või Kaitseliidust välja arvatud peaaegu kõik sinna astunud patrioodid, asemele aga pandud tuimad käsutäitjad. Euroopa Liitu astumise eel korjati kaitseliitlastelt ka kodused relvad ära. On alandav tunda, et Eesti riigil ei lubata(!?) enam patrioote usaldada.

Sulasepõlv
Lõppeval aastal on Eestis kõrgema riigivõimu heakskiidul süvenenud olukord, et meie maa ja mets lähevad sisuliselt kontrollimatult uusrikaste ja väliskapitali omandisse. Märkamatult on meil tagasi mõisnikud, kes ise maal ei ela. Nad ei tooda talude moodi eestlust, vaid kasumit ja viivad selle Eestist välja. Meie maarahvas aga on uuesti muutumas sulasteks-palgatöölisteks. Jälle on üks ring täis saamas.
Meie juhid ei taha enam teada, et eestluse püsimajäämise ainus võimalus on traditsioonilise eesti talu säilitamine või taasloomine! Mis kindlasti on ränkraske, kulukas ja nii mõndagi üldlevinud majandusseadust meelega eirav ettevõtmine.

Vaesus
Eesti kurba olukorda kinnitavad mitmed ÜRO teated: meil on maailma väikseim kuni kümneaastaste laste suhtarv elanikkonnas, kiireim aidsi levik 1000 inimese kohta, maailma kõrgeim surevus südamehaigustesse, suurim kuritegevus ja vangide arv saja tuhande elaniku kohta. Meie rahvaarv väheneb 5000 inimese võrra aastas. Meie kihistumine on olnud nii põhjalik, et Eestist on saanud Euroopa Liidu kõige suuremate sissetulekuvahedega riik.
Eelpooltoodule vaatamata on meie valitsejatel jätkunud jultumust petta rahvast Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse viigilehega, mis juba kolmandat aastat töötab pidulikul tühikäigul kõikvõimalike ümarlaudade ümber ja jääbki Ahasveerusena otsima ühiseid väärtusi ning kokkupuutepunkte kahe Eesti vahel.

Hoiame kokku!
Uuel aastal võiksime siiski veel proovida enam mõista, selle asemel et üha hukka mõista ja tigedust võimendada. Ei tohiks ju olla ületamatult raske näidata inimlikku suurust, tahet leppida ja kokku leppida kõigepealt selles, et eelkõige väiketalude (ehk peretalude, tootmistalude) taastamine ja kümne käsu järgi elamine võiks päästa eestluse välja suremisest.
Tahan teid patrioodina tänada järjest väheneva, kuid siiski veel alles oleva optimismi eest, mida olete mõnikord ilmutanud. Inimesena tänan aga iga väiksemagi rõõmukillu eest, mida olete jaganud oma lähedastega. Sest kõige enam vajab Eesti ühtehoidmist, nagu ka elurõõmsaid terveid inimesi.
Uuel aastal teevad Eesti patrioodid meeleheitliku ja tõenäoliselt viimase katse ühendada kõik eestluse tulevikust hoolivad jõud. Hooligem üksteisest, hoidkem kokku! Ja kui see meil ei õnnestu, võime vähemalt enne väljasuremist mõneks ajaks veenduda, et Eesti oli tõesti parim maa, mis meile elamiseks on antud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)