Müüdid, mis ümbritsevad Eesti transiiti

 Volohhonski rääkis müütidest, mis Eesti ühiskonnas kehtivad transiidi kohta, ja püüdis neid hajutada:

„Esimene müüt on see, et Eestile ei ole üldse transiiti tarvis. Et transiit hõlmab vaid 0,5–1% meie majandusest. Huvitav on see, et samal ajal, kui peaminister Ansip need arvud ajakirjanduses välja tõi, õnnitles majandusminister Parts Transestonia-konverentsil kõiki kohalviibijaid Eesti transiidi 760. aastapäeva puhul. Minu küsimusele, kas ja mille poolest erineb meie transiit Soome, Läti ja Leedu transiidist, vastas minister, et mingid erinevused on loomulikult olemas, kuid ta kiirustas tähtsale kohtumisele ja seepärast vastata ei saanud.

Transiidiäris on, õigemini – oli, Eestil tõepoolest eriline koht – geograafiline. Oli Hansatee, mida meie esivanemad sajandeid kasutasid. Tänase valitsuse väide, et Eestil ei ole transiiti vaja, on väga imelik, kuna vaid kaks riiki maailmas on kinnitanud, et nad transiiti ei vaja. Üks neist on Eesti, teine – Põhja-Korea.

On veel teinegi müüt: transiit ei kao kuhugi. Et kõik erimeelsused kaovad iseenesest ja tänu geograafilisele asendile, mille Jumal meile on andnud, taastub kõik.

See on tegelikult sügav eksitus. Transiit on konkurentsil põhinev äri, nagu iga teine majandusharu. Selles ei vali mitte meie, vaid valitakse meid. Kui hakkame näiteks ülikondi tootma, peame ju konkureerima Hiina ja Euroopa ülikonnatootjatega. Te ju ei arva, et kõik on kohustatud meie ülikondi ostma. Ikka vaadatakse hinna ja kvaliteedi suhet.

1994. aastal, kui esinesin Londonis, oli üks küsimus, mis mulle seal esitati: kas me kardame Ust-Luga sadamat? Vastasin, et ei karda. Miks? Lääne-Euroopas jääb Rotterdami ja Roueni vahele viis maailma kümne suurima hulka kuuluvat sadamat, kus töödeldakse sadu miljoneid tonne kaupu, sest nende taga seisab Lääne-Euroopa turg. Meie regiooni jäävad vaid mõned sadamad, kus töödeldakse kümneid miljoneid tonne kaupu. Kui Venemaa majanduses läheb kõik hästi ja nad ehitavad Ust-Luga välja, siis sellest neile ikkagi ei piisa. Kui ei lähe hästi, siis ka sadamat ei tule. Ja tõepoolest, kuni viimase ajani on see sadam arenenud, pehmelt öeldes, mitte just teab kui hästi.

Praegu aga, kui Venemaa majandus on tugevnenud ja kasvanud, ehitatakse mitmeid terminale, ja mitte ainult Ust-Lugas, vaid ka näiteks Primorskis ja Peterburis.

Viimasel ajal, vesteldes erinevate spetsialistide ja ametnikega, olen täheldanud tendentsi, et kõik teavad, mis on transiit. Räägitakse Vene transiidist ja Venemaa transiidist. Pean teile ütlema, et sellist asja ei ole olemas. Transiit on alati kellegi vahel!

Väike „lüüriline“ kõrvalepõige: kuna praegu on kuumaks teemaks jalgpall, siis jalgpallist teavad kõik kõike, et kuhu ta, loll, jooksis ja et kohtunik vilistas valesti. Staadionil on oma 30–40 tuhat inimest ja kõik nad teavad jalgpallist kõike. Peale kahe – kohtuniku ja kaotanud meeskonna treeneri –, sest kohtunik tahetakse juba mängu algul seebiks teha, treener on aga loll, kuna võttis oma meeskonda sellised lollid, kes mängida ei oska.

Nii on ka meil: kõik teavad ja räägivad transiidist; peale nende, kes transiidiga tegelevad.

30. mail kirjutati alla Eesti ja Venemaa vaheline leping Venemaa rongide kohta, mis läbi Eesti sõidavad. Nende arv sai kaks korda väiksem kui eelmisel aastal. Kas see on tähtis või ei ole? See on väga tähtis! Kui peaminister ütleb, et see moodustab majandusest vaid 0,5 protsenti, siis ta valetab.

Kunagi ütles Churchill, et on olemas poliitikud ja on riigitegelased ning et poliitikud mõtlevad tulevastele valimistele, riigitegelased aga riigile. Ent meil on tegemist peamiselt poliitikutega – tehakse kõik selleks, et võita valimised, ja selle nimel parteid kaklevad. Parteiliider tohib enne valimisi valetada, riigipea aga ei tohi. Bill Clintonile taheti ju umbusaldust avaldada mitte sellepärast, et ta tolle Monica Lewinskyga aega veetis, vaid sellepärast, et ta valetas.

Meil aga valetatakse, ja ei juhtu midagi...

Veel tahan öelda, et poliitikute ja ametnike jutt, nagu oleks transiit niikuinii meilt ära läinud, et kui Venemaa Ust-Luga sadama valmis ehitab, läheb transiit ära, on samuti vale.

Transiit põhineb konkurentsil. Osa kaupu läheks ära, osa aga jääks kindlasti alles. Meil on kõrgel tehnoloogilisel tasemel olevad terminalid. Oleksime osa kaupu kindlasti endale saanud. Ma tean, mida räägin. Kuid kui me ise loobume ning ütleme, et transiit on midagi marginaalset ja ebaolulist...

Ja see, et mõne aja pärast kõik taastub, on samuti vale, sest kõik möödub. Meile on olukord kahjulik, kuid naabritele kasulik. Läti, Leedu ja Soome kasutavad seda ära.

Meie geograafiline asukoht on muidugi hea, kuid kurb on see, et meie territoorium hõlmab vaid väga väikest koridori sel „karavaniteel“. Meist võib rahulikult mööda minna.

Jutustan teile ühe paljude linnadega juhtunud loo. Kord asusid kaubateele, jõe äärde, elama kaupmehed. Mõne aja pärast tulid sinna ehitajad, kunstnikud, artistid... Linn rikastus ja lõi õitsele. See idüll kestis niikaua, kuni üks emiir otsustas vee linna juurest ära juhtida ning hakkas kanalit kaevama. Jõgi kuivas ära ja linn jäi ilma veeta. Esimesena lahkusid kaupmehed, seejärel ehitajad, artistid ja kunstnikud, kaunid naised ja meistrid. Mõne aja pärast jäi linn tühjaks, ning täna pole vast isegi varemeid, mis selle linna asukohta näitaksid.

Maailmas võib leida sadu linnu, kus nii ongi juhtunud.

Kui lahkume sellelt transporditeelt, pole ka teistel siin midagi teha.

Ja veel üks asi – toru. Puudutaksin seda nii otseses kui ka kaudses tähenduses.

Teate, oli selline lastelauluke: A ja B mängisid torul; A kukkus maha ja B kadus ära, kes jäi torule? Parafraseeriksin toda umbes sedasi: A ja B mängisid torul; A kukkus maha ja B kadus ära, kes jäi torule? – Läti!“

 IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |