Represseerituid represseeritakse edasi

Heino Sõrm,      19. mai 2004


Tänavu 1. jaanuarist hakkas kehtima represseeritute seadus. Seda on kritiseeritud nii eetri- kui trükimeedias. Viimast, põhjalikumat, peaaegu kogu lehekülje pikkust kirjutist lugesin 24. märtsi Kesknädalast. Autor Mai-Liis Adams on toonud seal välja kolm ettepanekut represseeritute seaduse täiendamiseks. Lisaks saab teada mõndagi huvitavat paari tuntud poliitiku kohta. Ei hakka seda artiklit pikemalt kommenteerima – soovitaksin igaühel ise lugeda.
Eestis elab ligi 25 000 represseeritut, neist 19 000 on vanaduspensionärid, 4000 nn pensionieelikud ja 1700 on sündinud Siberis. Sellest, et seal ematissi imenud ja põrandal või murul roomanud-paterdanud lapsele lubati hiljutise seadusesättega iga sealse aasta eest kolm pensioniaastat juurde lisada, suudaksin ma ehk aru saada vaid siis, kui Eestis tervistkahjustavat tööd teinutele need aastad, mille võrra nad varem pensionile lubati, staazhiaastatele juurde oleks lisatud. Sest nüüd, kui elatusraha maksmine ainuüksi tööaastatele tugineb, on see tervistkahjustanult töötanute otsene diskrimineerimine. Kuid siin pole midagi imestada, seda tehakse ju ka represseeritutega, pealegi lahkelt pakutud lubatuste varjus.
2004. a riigieelarves on, nagu mainib 3. märtsi Kesknädal, represseeritute toetuseks eraldatud 7,8 miljonit krooni. Kui nende toetuste hulka ei loetagi tasuta muuseumide külastamist või laulu- ja tantsupeol käimist, vaid ainult tervisega seotud hüvitisi, siis siingi on seaduse poolheldena tunduv käsi ometigi väga kitsi.
Nagu mainitud Kesknädal vastavat seadust Riigi Teatajale tuginedes tutvustas, on represseeritutele lubatud aastas kompenseerida järgmisi kulutusi: 200 krooni meditsiinilistele abivahenditele, 500 krooni taastusravituusikule ning 450 krooni retseptiravimitele, hambaravile või eriarsti visiiditasule kulunud raha. See teeb kokku 1150 krooni ühe represseeritu kohta aastas.
Kui sedagi väikest raha kasutaksid vaid 19 000 pensionäri, kuluks neile aastas 21,85 miljonit ehk ligi kolm korda rohkem, kui on märgitud eraldisena riigieelarves.
Muidugi, nii rumalad need seadusesätete koostajad ei olnud, et poleks osanud ette arvata: kui taastusravituusikust kompenseerida vaid 500 krooni ehk 1–1,5 päeva osa, kasutab seda võimalust ehk ainult mõni üksik saja hulgast. Nii et see 500 krooni ongi planeeritud seadusesse pigem särava seebimullina. Ehk teisisõnu – tervise parandamisega seotud 1150-kroonise summa ranget jaotamist kolmele reale võib nimetada represseeritute omalaadseks represseerimiseks. Et kui tahad 500-kroonist tuusikuhüvitist, kuluta selleks oma raha üsna mitu tuhat krooni.
See 1150 krooni peaks olema jaotusliku kitsenduseta kasutatav just sellele, mida represseeritutel oma tervisenatukese säilitamiseks kõige rohkem vaja läheb, näiteks ravimihüvituseks.
Ainult et – kui Mai-Liis Adamsi suuremaid summasid vajavad ettepanekud tähelepanuta jäetakse, võiks sellesama 1150 krooni kolmele reale jaotamise tühistamine tingida eelarve vastava rea tunduva suurendamise vajaduse. Kui aga 15 700-kroonised kavatsevad äkki suuremal arvul eliitlapsi sünnitama hakata, võiks ju neile kogemata väheks jääda? Nii et – pole kerge neil vähekogenud poliitikutel, hakka kas või kaasa tundma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)