Kaval Putin ja mannetu Lääs

Masendav asjade kulg, mida Lääs, olles segaduses ja võimetuses midagi ette võtta, pealt vaatas. Kavatsetavad kesised sanktsioonid on maksimum; need pole seni ühelegi riigile kohest mõju avaldanud, veel vähem mõjutavad need Venemaad.

Krimm on Ukraina küljest ära rebitud, nagu rebiti osa Moldaaviast ja Gruusiast. Naiivsus on arvata, et midagi võib veel Krimmis muutuda; Lääs ei lähe Venemaaga sõdima. Referendumi tulemus oli ette teda. Lääne protest kustub kahe kuu pärast ja maailmal jääb üle tunnistada, et Venemaa on Läänele jälle ära teinud.

Pole mõtet peatuda Putini valedel, sest tõde seal polnud, jahvatades pidevalt Ukraina valitsuse mittelegitiimsusel, millest targutavad ka mitmed Eesti tarkpead. Putin tunnistas küll, et Ukraina uus valitsus tuli võimule revolutsioonilisel teel. Pole vist suurt vahet, kas revolutsioon teostati kaigaste või kahuritega. Kui toimub revolutsioon, siis on see teatava osa rahva tahe. Millisest legitiimsusest revolutsiooni käigus saab juttu olla? Putini taganutetaval nõukogude võimul läks revolutsioonist legitiimsuse lähedusse jõudmiseni kolm aastat. Revolutsioonid toimuvad pealinnades, uue võimu kehtestamine kogu riigis nõuab paratamatult sundi, enne kui saab mõelda legitiimsusele.

Ukrainaga juhtunu peaks aga eestlasi tõsiselt muretsema panema oma riigi julgeoleku pärast. Küsitava võimekusega parempoolse valitsuse poolt paika pandud kõrgepalgalised riigikaitsejuhid on rahvale vestnud muinasjutte NATO kaitsest ja kiirreageerimisjõududest. Pajatatud on Venemaa sõjalisest võimetusest, aga nüüd äkki selgub, et terve maailm väriseb Venemaa sõjalise võimsuse ees.

Kui mingid märkimisväärsed NATO kiirreageerimisjõud eksisteeriksid, poleks Putin Ukrainale sõda julgenud kuulutada. Seega ka Baltikumi kaitsmisel kiirreageerimisjõududele loota ei maksaks. NATO-l on küll vägede juhtimiskeskused, kuid pole vägesid, mida juhtida. Iga liikmesriigi väed satuvad NATO juhtimise alla riigi parlamendi nõusolekul. Väheusutav, et ühegi suurriigi parlament sellist nõusolekut annab, kui Eesti Ukraina olukorda satub.

Kindlasti väidavad eelpoolnimetatud juhid, et Eesti olukord NATO liikmena on teine. Kas ikka on? Venemaa on Ukrainale sõja kuulutamisega läinud vastuollu sellise hulga rahvusvaheliste kokkulepetega, et Lääs peaks momentaanselt reageerima sõjaliste meetmetega. Aga ei reageeri, kardab maailmasõda. Lääs kardab maailmasõda, Venemaa ei karda. Kas ei juhtu sama, kui Eesti on ohus?

Kahtlemata on USA riik, kes võib pidada Venemaa vastu edukalt mistahes sõda. Kahjuks on see riik meist kaugel ning tal puudub strateegiline huvi meie piirkonna suhtes; veel vähem siis, kui Venemaa on muutunud nii agressiivseks, et ründab Baltikumi. Meie lähiümbrusest on USA oma väed ära viinud, märkimisväärsete jõudude tagasitoomine Euroopasse võtab kuid.

Seega on Eestil küll viimane aeg riigikaitsekontseptsioon uuesti käsile võtta. See peaks lähtuma tihedast sõjalisest koostööst nende lähiriikidega, kes Vene agressiooni korral esimesena löögi alla satuvad. Selline koostöö võib osutuda ka tõsiseks vastuargumendiks Venemaa agressiivsele välispoliitikale. Baltikumi kaitseks tuleks luua Eesti, Läti, Leedu ja Poola ühine sõjavägi. Ainult nende riikide tihedas koostöös on võimalik välja arendada võitlusvõimelist, kõiki väeliike omavat armeed. Ilmselt tuleks selline lahendus kasuks kogu NATO ülesehitusele.

Muidugi pole see idee mingi uudis. Selliseid ettepanekuid tehti juba esimese vabariigi ajal. Häda on selles, et ühestki sõjalise koostöö kavatsusest Baltikumis pole asja saanud, mis on kujunenudki Baltikumi õnnetuseks. Kahtlane on praegugi, kas meie parempoolne, uhkusest upakil valitsus soovib kellegagi koostööd teha.

Lääs on Ukraina tuleviku suhtes Venemaaga hoogsalt läbirääkimistesse astunud. Tore oleks, kui Lääs ei unustaks Bismarcki öeldut: Venemaaga sõlmitud lepingu väärtus jääb alla selle paberi väärtusele, millele leping on kirjutatud.

REIN PALLAS

[esiletõste]

Baltikumi kaitseks tuleks luua Eesti, Läti, Leedu ja Poola ühine sõjavägi.

Jaga |