Lauri Laasi pakub väljapääsu noorperede korterikriisile

Urmi Reinde,      14. september 2005


Lauri, kuna oled 31aastane, siis oled kindlasti hästi kursis noorte probleemidega. Nüüd võtsid endale südameasjaks uurida võimalusi, kuidas noored kergemini endale kodu saaksid. Kuidas siis?
Noor inimene on praktiliselt eluaeg panga ori. Kümneks, kahekümneks, isegi kuni kolmekümneks aastaks võtavad noored endale kodulaenu, et pangalt korter välja osta.
Samal ajal ei tea ju keegi, mis elus ette võib tulla. Ohtu võib sattuda tervis, töö, isegi perekond pole meie suure lahutusprotsendi juures kindel. Kui korteri saaks kiiremini välja osta, oleks vähemalt üks mure kaelast ära.
Mul tekkis küsimus, miks üldse peab see korter olema nii kallis? Kas kuidagi odavamalt ei saaks ja kas linn või riik ei saaks siin noortele appi tulla? On ju noored riigi tulevane alustala, tulevased maksumaksjad, ja kui noortel kodu ei ole, ei sünni ka lapsi. Mitmed riigid, näiteks Saksamaa, kustutavad osaliselt noorte pangalaenu vastavalt laste sünnile. Ülelahe Helsingi ehitab noorperedele spetsiaalseid munitsipaalmaju. Nende kogemusi tasuks kindlasti uurida.
Mina arvan, et munitsipaalmajade kõrval, mida Keskerakond praegu Tallinna linnavõimu ajal on ehitanud, tuleks ehitada ka noortele vähemalt maa ja kommunikatsioonide hinna võrra odavamaid maju, nii et noored saaksid korterid odavamalt endale päriseks osta. Kui praegu on uue korterelamu ruutmeetri hind ligi 18 000–20 000 krooni, siis minu ettepanekute juures võiks arvestada kolmandiku võrra odavama variandiga, 12 000–14 000 krooni ruutmeetrilt.
Leian, et kohalik omavalitsus võiks noorperedele korterelamute ehitamiseks anda maa tasuta, rajada kommunikatsioonid ja viia läbi ka hanke kõige odavama ehituspakkumise leidmiseks. Kusjuures korter tulevasele omanikule ei oleks kingitus, vaid noor võtab ikkagi pangalaenu ja ostab korteri välja. Aga igakuine tagasimakse oleks väiksem ja pangalaenu makseperiood lühem, kuna makstakse ainult ehituse eest.

Keskerakond on seni aktiivselt lahendanud sundüürnike probleeme, maksnud pensionäridele hinnatõusukompensatsioone ning tõstnud nüüd valitsuses olles ka pensioni. Ka eelmisel nädalal tekkis Keskerakonnal linnavalitsuses vastuolu Res Publicaga, kes ei taha, et ühiselamuelanikud inimese kombel elama hakkaksid. Sinu ettepanek on, et linn/riik investeeriks rohkem noortesse, ja ka Keskerakond võiks oma tegevuse nüüd rohkem noorte poole suunata?
See on täiesti võimalik, kui omavalitsus ja riik noortele appi tulevad. Mina väidan, et noored on praegu väga hädas, sellest ka paljude soov välismaale tööle ja elama minna. Eestis tuleb maksta õppelaenu, korterilaenu, ja auto ei ole tänapäeval enam mingi luksusese. Seoses bensiinihinna tõusuga räägitaksegi juba, et eestlane hoiab pigem söögi kõrvalt kokku, aga autoga sõidab edasi – on vaja tööle minna, lapsi kooli ja ringidesse viia. See tähendab, et pinge noore perekonna rahakotile on suur. Ja meie palgad pole ju võrreldavad arenenud riikide keskmiste sissetulekutega.
Kui näiteks noorte õpetajate pere ostaks korteri praeguste tingimuste juures, kus netosissetulek kahe peale tuleks ligi 12 000 krooni kuus, siis ühe abikaasa palgast ei piisa isegi laenude maksmiseks.
Kui me pensione tõstes arvestasime, et pensionäridel pole aega oodata, siis nüüd on õige tulla ja öelda, et ka noortel pole aega oodata. Muidu lapsed lihtsalt ühel hetkel enam ei sünni, mida meie madal sündimus tõestabki.

Aga ometi ehitatakse Tallinnas ja Pärnus kalleid kortereid, mis kaovad turult õige kiiresti?
Kusagil on ju elada vaja. Ma ei tea, palju on nende korterite ostjate hulgas noori. Eks enamik on ikka keskealised inimesed, kes lähevad teisele ringile, müües oma vana, nõukogude ajal saadud korteri maha. Sealt ka juba vähemalt pool uue korteri osturahast. Mina tahan, et noored, kes õpivad, töötavad ja loovad pere, saaksid endale uue omaette kodu. Praegu nad ei jõua osta isegi vana korterit kuskil magalas, kui vanemad ei aita omafinantseeringuga.

Sa oled ise selle küsimuse ekspert, kuna ostsid endale pangalaenuga korteri?
Jah, ostsime möödunud aastal koos elukaaslasega väikese, 40ruutmeetrise korteri eelmise vabariigi algusaastail ehitatud majja. Seega võin öelda, et eluaseme probleem on praegu lahendatud. Samas näen, kui hädas on teised noored minu ümber. See mõjutab juba terve riigi arengut, kui noortel ei ole pesapunumisperspektiivi. Ütleme otse välja, et noortel on väljapääsmatu olukord.

Kui keegi võidab, siis keegi kindlasti kusagil kaotab. Kes? Pank, kinnisvaraarendaja?
Kaotavad need, kes on munitsipaalkorteritegi puhul väitnud, et tegemist on turu solkimisega. Võidab eelkõige noor pere, ja see ongi eesmärk. Kui võtame praegustes hindades kolmetoalise 70ruutmeetrise korteri, on selle hind näiteks 1,26 miljonit. Kui saame kolmandiku odavamalt, on hinnanumber 840 000, mis omakorda teeb igakuiseks makseks 3500–4000. Mitte 6000–8000 nagu praegu.
Riik peaks aru saama, et teeb selle sammuga endale teene. Noored ei kipuks riigitöölt erasektorisse, õpetajad ei läheks tasuvamatele kohtadele üksnes palga pärast, vaid jääksid kooli edasi ja teeksid oma põhitööd, mis on meile kõigile kasulik.
Eluase ei tohiks olla noorele äriobjekt.

Konkreetne oli aastaid tagasi ka president Meri visiit Paljassaarde, kuhu pidi kerkima noortelinnak, või mis asi? Kõik telejaamad üksteise võidu näitasid, kõik oli väga luuleline – meri ja Meri, tuul ja ilusate sõnadega esinenud eakas härra ... Kas Sa ei karda oma „turuletulekuga" samasugust läbikukkumist?
See projekt, mis siis kõne all oli, puudutas vist eramaju, mitte kortermaju, nagu minu idee puhul. Mina tahaksin jääda realistlikumaks. Ma ei tahaks piirduda sellega, et soodustingimustel elamispinna ostjate ring piirduks paarisaja õnneliku väljavalituga.

Intervjueeris

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)