Vasak- ja parempoolsusest

Saatejuhi küsimusele koostöö võimalikkusest Keskerakonnaga vastas  Nestor paljukorrutatud lausega muu sekka umbes nii, et mõttetu olevat keskidega koostööd teha, sest iga kord nad küll valimised võidavad, kuid võimetusest teistega koostööd teha jäävad alati opositsiooni. Jah, mis parata – kahjurõõm pidavat see kõige suurem rõõm olema.

Siinkohal tahaks Nestorile ja tema mõttekaaslastele meelde tuletada: miks nad viimane kord, kui kaks Eesti suurimat erakonda – Keskerakond ja Rahvaliit – täiesti tavapärase koostööleppe sõlmisid, seepeale nii pööraselt paanikasse sattusid ja vahendeid valimata neile kaikaid kodaraisse loopima hakkasid?

Põhjus oli vägagi proosaline: esmakordselt avastasid oponendid suurima ehmatusega, et Keskerakond ei olegi enam üksinda. Seega saabus suur oht, et tulevikus ei saagi enam hõisata: „Keskerakond on alati opositsioonis!“ Jah, seni on keskide üksinda nurgashoidmine parempoolsetel õnnestunud. Üle-eelmises koalitsioonis suudeti keskid ja rahvaliitlased lahus hoida rahvaliitlaste valitsusse meelitamisega. Eelmises valimiskampaanias aga pandi käiku parempoolsete paljukordselt äraproovitud raskerelvastus ehk Püha Kolmainus: laim, sõim, mõnitamine. Mäletame hästi, kuidas lavastati Kadrioru afäär, ja peame meeles president Rüütli sõnu, et see oli psühholoogiline terror, mis oli tema vastu selles kõlvatus valimisvõitluses suunatud.

Kas jätamegi Nestori suhu „lemmikmeloodia“, et Keskerakond on alati opositsioonis? Loodame paremat – ka seda, et kaks Eesti suurimat erakonda suudavad parempoolsetele väärikalt vastu seista. Ainult nii suudame Eestit hoida.

UDO KNAPS

Jaga |