Kisendav vaikus

REET KUDU

Hella Hunt oli lõpuks kohal

Aga see koht oli väga kaugel ainsast paigast, kus teda oodati.

Ta ei sõitnud isegi jõuluks tagasi koju isamajja, mis tähendanuks ühtaegu kõigi mugavuste omandamist ja samas kõigi lootuste hülgamist. Ta kuulas selle asemel autode lakkamatut undamist, millega ta oli suutnud paari kuuga juba veidi harjuda.

Uksekell. Või hoopis autosignaalide tuututamine? Ei, siiski kell, tungiv ja nõudlik.

Kas tõesti keegi mäletab ja tuleb?

Tulijaks oli vene kunstnik Arina, kes elas  juba paar aastat Antwerpenis.  Tema juubelikingituseks eestlannale  oli akvarell: sünge taeva all ahastav inimene.

Ahastus tungis pildist välja ja ümbritses naisi nagu nähtamatu tulekahju lämmatav suits. Leegid olid aimatavad, aga esialgu peidus paksu sumu sees.

Mõlemad vaikisid, sest mõlemad kartsid oma hirmu.  Pildist õhkus ammututtav ja unustamatu ängistus.  See oli hea akvarell.

Lihtne, aga mõjuv

Nii mõjuv, et Hellale meenus, kuidas Arina oli kord Riiast tema juurde Tallinnasse pagenud ja sama vaiksena uksel seisnud. Vaikselt ja kaeblemata, aga suure hirmu elava kehastusena, sest ta oli  üks neid Riia kunstnikke, kes viis oma pildid Moskva äärelinna põllule  avangardkunsti näitusele, mis võimude poolt ära keelati ja millest  buldooserid üle sõitsid. Pärast seda heideti ta kunstnike liidust välja  ja tal oli Riias võimatu elada. Siis ta ööbiski Hella Tallinna-korteris ja kolis alles mõni kuu hiljem kusagile Läti kolkasse, kus sai  sugulaste abiga valvuri koha -- nõukogude korra eest võideldnud  läti kommunisti muuseumisse. Praegu oli samas majas muuseum teisest läti kangelasest,  kes oli hukkunud kommunistidega võideldes. Aga uues muuseumis poleks Arina saanud  koristaja kohtagi, kuigi ta  vaimustus koos Hellaga Balti riikide vabadusest ja seisis Balti ketis.

Vaimustus haihtus

koos üha süveneva pingsa vaikusega, millega läti kolleegid venelannat tervitasid. Sõim algas veidi hiljem ja siis sõimas ta läbi täpselt sama komsomoliboss, kes oli buldooserite skandaali ajal ta peale karjunud. Ainult sõimusõnad olid vahetunud. Varem kisendas sovjettegelinski, et Arina on "avangardist" ja "kodanlik värdjas", nüüd oli ta "okupant" ja "venelasest värdjas"! Ilme ja  toon olid aga täpselt samad nagu enne murrangut.

Nii saigi  vabadusjoovastusest uus  hirmupaine. Sõimule järgnes tookord siiski ettepanek. Mees olevat valmis rahvusvaheliselt tuntud kunstnikule erandi tegema, aga kinkigu Arina  talle paar maali, parem mõned, no vähemalt kümme tükki!  Ehk andvat siis midagi korraldada, Läti kodakondsuse saamist lihtsustada, sest venelanna pildid maksvat välismaal millegipärast roppu raha!

"Millegipärast!?" Selles sõnas oli ühtaegu põlgust ja kasuahnust.  Arina ei vastanud, vaid pahvatas naerma täpselt samuti nagu siis, kui komsomolitegelinski oli aastaid tagasi ta pilte võrrelnud Picasso rämpsuga, mida nõukogude inimesel vaja polevat.

Endised sovjet- ja praegused rahvusjuhid ei vihanud aga midagi nii väga kui väljanaermist. Arinast sai sel hetkel lõplikult "okupant  ja kodakondsuseta isik nagu peaaegu ühest kolmandikust Läti Vabariigi elanikkonnast. Kunstnik tõsteti järjekordselt kodust välja, sest ta korter tagastati jõukale ameeriklannale, aga nüüd tohtis ta vähemalt välismaale põgeneda, sest ta sünnimaa piirid polnud enam suletud. See oli Arina jaoks vabaduse ainus eelis.  Ei Balti kett ega ustavus Läti Vabariigile ei toonud Arinale  loodetud vabadust, vaid uue ja täiesti ootamatu sõimunime "okupant", kuigi ta vanemad olid olnud Stalini ajal küüditatud ja tõid ta kuueaastaselt Riiga, kus loodeti impeeriumi ääremaal tagakiusamisest pääseda. Aga kiusajad olid ta pere lõpuks ikka kätte saanud, kuigi hoopis hiljem ja hoopis üllataval moel.

"Hella, miks sa mind nii hirmunult vaatad?"

"Ise sa  mulle selle hirmupildi tõid!""

"Ma võin oma kingituse tagasi võtta, kui ei meeldi!"

"Väga meeldib, aga selles on tõesti ... liiga palju hirmu! Mida sul Antwerpenis veel karta on?" ründas Hella otsustavalt nende ühist ängistust.

"Pole karta?" ärritus Arina. "Ma käisin Lätis, kallil sünnimaal ja seal..."

Äkki venelanna nuuksatas ja hakka taskurätti otsima.

"Sa elad ju ammu Belgias!" ehmus Hella veel rohkem. Ta ei tahtnud vähemalt juubelipäeva Arina tavapärase nutu ja ahastusega alustada. "Mis neist enam karta? No kingi sellele läti komsomolibossile, kes nüüd on Läti Vabariigi marurahvuslik tegelinski, paar oma pilti ja lepi ära..."

"Mitte iialgi! Enne ma poon ennast üles!" muutus Arina nuuksatus äkki sõjakaks rünnakuks. "Ma oleksin ehk kinkinudki ja ta buldooseriaegse julmuse unustanud, aga seda, et ta pettis ka meie kõigi vabadusunistusi... Ah, mis temast! Lurjus jääb lurjuseks! Aga kõik need teised lätlased, keda ma nii väga hindasin ja usaldasin, neile ei andesta ma seda eales! Sul on hea rääkida, sest sina oled  kodumaal puhtavereline eestlanna. Kõik õigused ja eelised... Ma tahaksin ka Riias elada, seal on mu kodu, lapsepõlv, mu mälestused... Kogu elu, millest maalimiseks jõudu ammutada. Seal maaliksin ma teisiti...Mu abikaasale meeldis Riia, ta oleks valmis sinna kolima, aga ma ei hakka tegema mingit lojaalsustesti endistele parteihaidele, kes nüüd pidavat läti rahvast esindama.  Alatust esindavad nad ja halastamatut kasuahnust, ainult seda! Kommunism on kogu maailmas hukka mõistetud... Küllalt, aitab, mina Lätisse enam ei lähe! Kui viimati Riias käisin ja trammis telefoniga vene keeles rääkisin, hakkas üks mees mind ähvardama ja okupandiks sõimama. Kõik vaikisid, mitte keegi ei tulnud mind kaitsma. See oli kohutav vaikus..."

"Sellepärast ma olengi siin, et nad enam  trammis ei vaikiks, vaid kaitseks.  Praegu on veel viimane hetk, et kas siia- või sinnapoole. Lõplikult kallale või..."

"Ma ei taha rääkida, ma tahan unustada!" karjatas Arina. "Nad kiusasid mind taga enne murrangut ja pärast. Neid sa ei muuda! Mitte midagi sa ei muuda!"

"Keegi ei uskunud enam ka seda, et impeerium laguneb," vaidles Hella meeleheitlikult. "Eks sovjetkurjus jäi karistamata ja sellepärast vohabki nüüd üle ääre. Endised sovjetid kuulutavad, et meie kodakondsuse saamine olevat väga liberaalne. Aga asi pole saamises, vaid  äravõtmises ja suures solvangus. Kui juba läks äravõtmiseks, siis tulnuks kõigepealt kodakondsust taotlema panna kõik sovjetvõimu tegelikud esindajad, mitte parteitud vöörtöölised, kes kord juba Eestis passi saanud... Loomulikult on lihtne mõnitada keeleeksamil mõnda vene mutikest, kes end kaitsta ei suuda! Kättemaksuhimu on suur, aga tegelike okupatsiooni kaasosalisteni  käed  ei ulatu, sest need härrad on nüüd rahvusvõim, see ongi minu jaoks suurim alatus ja rahva petmine, nii eestlaste kui ka venelaste! Süütud muudeti okupantideks ja  tõelised okupandid, need ülbed ja karistamatud kollaborandid, said nii võimu tagasi... Aga lootus jääb, sest see oli salakavalate sovjettide väljamõeldis, et puhtalt okupatsioonisüüst pääseda..." 

"Tõesti hea lootus enne Balti vabaduse juubelit, kakskümmend aastat, ja ikka veel see kodakondsuse jama, " muigas Arina virilalt. "Enam ma küll Riiga ei sõida, juubeldagu ja mõnitagu inimesi ilma minuta. Ma parem maalin oma hirmu ja ahastuse lõuendile..."

"Su pildid ajavad tõesti hirmu peale!" ohkas Hella.

"Hea, et ainult  pilt!" pahvatas Arina. "Ma ei käi vähemalt kaupmehi hirmutamas ja juveelikauplusi röövimas. Lastagu inimesi rahus kodumaal elada, ja sundpõgenikke oleks kohe palju vähem! Ma olen kuulnud, et mõned arstid ei aita enam Lätis venelasi, hoolimata arstivandest; ei aita ja kõik! Ka mind pilgati haiglas pidevalt, et oleks parem, kui ma sureks... Venelasi niigi palju! Ja seda tegid inimesed, kes on andnud püha arstivande!"

"Sa oled juba mitu aastat  Belgias. Mis sul siin viga on? Oled tuntud ja tunnustatud," pomises Hella rahustavalt.

"Mis viga? Mul on koduigatsus! Oled sellest midagi kuulnud? Ja ma tahan õiglust! Ma ei taha olla kogu elu vargaplikaks sõimatud, kui tõelised sovjetvargad on karistamata," nuuksatas Arina äkki päris lapselikult. "Ja Belgias pole mul ka mingit kodakondsust... Hõljun juba kakskümmend aastat maa ja taeva vahel nagu sajad tuhanded Balti riikide venelased. Mu mees on  hollandlane, kes töötab Euroopa Parlamendis. Hollandi kodakondsust ei anta niisugusele isiku abikaasale, kes elab ise hoopis Belgias.

"Ka Eestis on mõnigi vene  ja eesti kuulsus paaris vaeseid kodakondsuseta venelasi pilkamas, kes ei suutvat keelt ära õppida,"ohkas Hella. "Nii magus ju oma üleolekut tunda."

"Aga mina ei taha oma üleolekut tunda, ma ei taha enam üldse midagi tunda.. Ma ei suuda enam, ma tahan ainult maalida... Mitte elulõpuni  võidelda sovjetlurjustega, kellest nüüd on saanud rahvuslurjused."

"Aga kunagi sa ju võitlesid! Läti vabaduse nimel!"

"Ja kuidas siis teil Eestis on? Selle püha vabadusega?" nähvas Arina põlglikult.

"On vabadus kodumaalt igaveseks lahkuda. Ja loomulikult  on vabadus  vaikida!  Kõik kooris," pomises Hella tasa. "On vabadus laulda vabadusest, ka ikka kooris."

"Oli ikka uhke tunne teie laulupidudel. Laulev revolutsioon! Isegi mina laulsin seal," meenutas  Arina unistavalt. "Tõesti ilusad ajad olid, nii lootusrikkad..."

"Meie lauluväljak on mere ääres, aga kohe selle taga algabki vene geto, see minu Lasnamäe, mida kõik marurahvuslikud eestlased loomulikult põlgavad ja naeruvääristavad!" selgitas Hella. "Eestlased laulavad mere ääres, venelased vaikivad paekaldal. Suur vaikus, naeruväärne ja ometi nii ähvardav!"

"Ja kuulama nad enam ei tule? Kõik need ukrainlased, armeenlased, kasahhid, keda te ühte patta viskate ja venelasteks nimetate nagu mingit juurviljasuppi!" uuris Arina.

"Sa küsid juba samuti nagu meie rahvuspropagandistid! Need heidavad kogu aeg ette, et miks ikka ei tule kõik need muulased meid kuulama, kui meie laulame seal all lauluväljakul oma  pühast õigusest ammune majanaaber äkki kodumaatuks muuta!"

"See oli tõesti rabav, kuidas nii paljud suured vastuhakkajad  pärast murrangut  sovjettegelinskitega paari heitsid ja nii ühise rahvusvägilase sünnitasid," vangutas Arina pead.  "Enam pole vaja keerulisi ideoloogilisi süüdistusi välja nuputadagi, et vale kodanlik kunst ja puha.. Nüüd aitab üksnes valest keelest!"

"Jah,  see, mis ei õnnestunud impeeriumi aparatšikutel sovjetiajal, õnnestus neil lõpuks oma pühadest õigustest leelotades. Inimlikkus ja kaastunne hävitati... Ükski rahvuslik ilutseja ei tundnud huvi,  kuidas  oli võimalik murranguaeg muulasena üle elada," ohkas Hella. 

"Mis sinul sellest? Sa ju meil puhtavereline!" torkas Arina õelalt. "Haagi kohus võiks  vahelduseks  kõigilt kollaborantidelt passid ära korjata! Kui nende tütred peaksid end soome mehepurakatele müüma hakkama, siis nad alles taipaksid... Enne mitte! Leedus saadi ju nullkodakondsusega hakkama, kõigile anti passid ilma igasuguse mõnitamise ja lahterdamiseta. Tänu sellele ootavad soome joodikuid  Riias ja Tallinnas  noored  venelannad, kelle vanemad kõigi inimõigusteta jäetud.  Leedus mitte! Üks soome ajakirjanik ei suutnud neid kahte asja kuidagi ühendada, nagu ka Euroopa ei suuda ühendada meie kohalikku sutenöörlust ja ..."

"Sa tead väga hästi, et minu suured rahvuslikud eelised on  olematuks teinud lihtne tõsiasi, et ma sulle ja teistele sinusugustele kaasa tunnen, teid aidata püüan," pomises Hella rahustavalt. "Minu olukord on tuhat korda hullem, sest hakkan vastu oma rahvale... Sugulastele, sõpradele ja kogu...!"

"Hullem? Ise oled sa selle hulluks ajanud! Aga minult võeti kõik ära. Kodu ja..."

"Ma ju püüan sind kaitsta. Selleks ma kükitan siin Belgias. Paljudel eestlastel on Eestis vene sõpru, nad lihtsalt ei oska ega suuda neid kaitsta, neil on samuti hirm... Marurahvuslasi on vaid käputäis, aga nende hääl kölab, sest ülejäänud vaikivad."

"Sul oleks endal kaitset vaja," turtsatas Arina põlglikult, aga lõpetas nutmise. "Kükitad siin tõesti üpris kohkunud moega."

"Ma pole hirmunud," tõrjus eestlanna ebakindlalt.

 "Pole mingi häbiasi oma hirmu tunnistada, Hella!  Küllap tundis hirmu isegi Kristus, kui ta ristile viidi.  Küsimus on selles, kuivõrd oli Kristuse hirm tõeliselt inimlik? Või oli see talle vaid jumalik teater? Nagu on rahvuslus endistele kommunismipropagandistidele!"

"Mõni kena kommunist oli ju ikka ka, minu onu näiteks uskus..."

"Muidugi oli, aga nemad on nüüd häbelikult vait ja nurgas.  Ma räägin parteisekretäridest... Neist libekeelsetest, kelle ainus võimalus kolleege üle trumbata oli parteikarjäär. Enne murrangut olid neil pühad etteasted kõigi maade proletaarlaste ühinemisest, kuigi proletariaadil polnud mingeid õigusi peale õiguse näljakopikate eest vabrikutes tööd rabada ja sunnismaistena impeeriumis kinni istuda. Nüüd on neilsamadel sovjetsekretäridel loosungid kõigi maade eestlaste ühinemisest, aga rahvas kogub endiselt näljasente... Sovjetnomekulatura ei möelnudki rahvuskaaslastega ühineda, lihtsalt hangeldas riigimaad ja -varad endale, et ei peaks enam Moskvaga pirukat jagama. Rahva osaks jäi sandipension, töötus, kodakondsusetus ja sovjethärrade kuulekas ülistamine nagu nõukaajalgi... Alandamist ja hirmu ikka kõigile kuhjaga!"

"No joome siis meie uue hirmu terviseks!" valas Hella klaasid täis.

Jah, "tänu" sellele hirmule

kükitaski Hella nüüd Antwerpeni kiirtee ääres.

Ometi ei hirmutanud teda praegusel rekordiliselt külmal Belgia talvel mitte tuul ja pakane, isegi mitte duši puudumine ja müra, vaid lootusetus, sest idabloki lagunemine algas küll inimarmastuse ja ühinemisega, aga armastusest oli saanud seksiorjade vägistamine ja ühinemisest ühine  äri kõigiga, kes vähegi oma südametunnistust müüa suutsid. Ka siiraimad Euroopa inimõiguslased pidid üha rohkem  heitlema rahapuuduse ja lootusetusega.

Keda valida? Mida valida?

Kuhu veel tõtata, kui kõik oli justkui idablokil nüüd käes - vabadus, õiglus ja inimlikkus, aga ometi kippus  olulisim sõrmede vahelt pudenema, jättes alles vaid korduvad sõnakõlksud „vabadus", „õiglus", „inimlikkus", kusjuures enesekindlad eesti ja läti poliitikud, need endised Nõukogude impeeriumi  hellitatud tippkollaborandid, oli muutunud Euroopa Parlamendis töötatud aastatega juba märksa jõukamaks neist Euroopa heategijatest, kes aitasid ka siis, kui aitamine oli juba peaaegu võimatuks muutunud.  Küllap parandatakse Hellal varsti ka dušš ära ja siis saab ta lõpuks ometi pea ära pesta ja Euroopa Parlamenti sõita, et püüda kõiki veenda, kuivõrd Euroopa on ummikteel, võideldes idablokist põgenejatega, kui peaks võitlema hoopis kuritegelike endiste sovjetkollaborantidega,  põgenema sundijatega, sest keegi ei taha  kodumaalt vabatahtlikult lahkuda, ei eestased ega venelased.  Ei enne, ei praegu, ei kunagi...

Tänu armastusele Eestimaa vastu uskus Hella ikkagi visalt seda, mille üle Arina oli nii laginal naernud. Et kord võidab Eestis  armastus, mitte enam vale ja kasuahnus, sest armastus tegi küll pimedaks, aga samas ka kuidagi selgeltnägijaks.

/Autor on veebivarianti täiendanud ja parandanud./

Jaga |