Paralleelühiskonnad või alternatiivid?

     Paar-kolm inimest on vabas Eestis võtnud ärgitada väitlust kodanikujulgusest ja enesetsensuurist. Näiteks Mart Kivastik: "Plats puhtaks!" - Tartu Postimees 30. nov 2010; Ilvi Cannon-Jõe Kesknädalas 23. veebr 2011; Andres Herkel: "Tsiviilkuraas ühiskonna kaitseks" - Sirp 27. mai 2011; Ignar Fjuki saade "Räägivad" Klassikaraadios 3. ja 4. juunil, debateerijateks Ignar Fjuk, Mart Kivastik ja Andres Herkel. Kaks nädalat hiljem käsitlesid sama teemat, millest allpool kirjutan, "Räägivad" saates Andrei Hvostov, Daniel Vaarik ja muidugi Fjuk ise. (Kesknädala toimetuselt: artikli ilmumine viibis nüüd juba kõigile teadaolevate alternatiivide otsinguil!)

     Nendes kodanikujulgust õhutavates sõnavõttudes on sõnaselgelt välja ütlemata jäänud selle julgusekaotuse tagajärg - ühiskonna lõhenemine paralleelühiskondadeks, mis omavahel kokku puutuvad vaid näiliselt.

     Vanemal, nõukogude ajal elanud põlvkonnal on paralleelühiskondades elamise kogemus ja ehk ka võime seda nähtust ära tunda. Võib-olla kalduvad sellise elukogemusega inimesed koguni kergemini leppima paralleelühiskondade mudeliga, sest elati ju 50 aastat sellises mudelis ja jäädi (enamasti) ellu. Ellu ei jäänud aga paralleelühiskondade riik (õnneks).

     Nõukogude nomenklatuur oli parasiitlik paralleelühiskond, kes elas suure paralleelühiskonna kulul oma suletud ringis oma reeglite järgi. Nomenklatuuril olid oma teenindavad sfäärid, sealhulgas ajakirjanikud, kes pidid simuleerima ühiskonna sidusust, partei ja rahva ühtsust jne. Suur paralleelühiskond ajalehti tõsiselt ei võtnud (Eestis ehk Sirp ja Vasar ja mõnes eluvaldkonnas Tartu leht Edasi välja arvatud). Nomenklatuuri hulka trügimise võimalusi oli vähe ja selle nimel pingutama ning kõike muud maha salgama pidi hakkama noorest east peale.

     Jutt oli selline, et reaalsele sotsialismile ei ole alternatiivi, alternatiivi polnud ka Brežnevile ja Eestis Vainole. Hääletamine võltsiti ikka 99%-liseks, kuigi hääletamisest ei sõltunud midagi.  

     Enamik inimesi elas oma elu, nii kuidas oli võimalik, kõrvalrööbastel kihutavast nomenklatuurist hoolimata. Mängureeglid olid sõnastamata, kuid teada. Eestlased püüdsid koonduda eestikeelse juhtkonnaga ettevõtetesse, venelased venekeelsetesse sõjatööstuse tehastesse. Kortereid vahetati samal põhimõttel - omade tihedama kontsentratsiooni piirkondadesse. Paralleelühiskonnad võõrandusid vastastikku suhteliselt rahulikult. Kuid siiski see ühiskond lõpetas oma eksistentsi. 

     Üha sagedamini taban ma ennast märkamas sellise ühiskonnamudeli jooni tänapäevases Eestis. Alles see oli, kui me kuulsime, et parempoolsusele ei ole alternatiivi, siis polnud alternatiivi liberaalsele turumajandusele, nüüd olime jõudnud sinnamaani, et presidendikandidaadina polnud alternatiivi T. H. Ilvesele. Asjad korraldati nii, et alternatiivil polnud mõtet, et valimise tulemus oleks sama kindlalt ette otsustatud kui Brežnevi ajal. Eesti demokraatiamudeli akadeemilised-ajakirjanduslikud eestkõnelejad olid juba sisse võtnud nõukaaegsete välis- ja sisekommentaatoritega sarnase alternatiivitust õigustava positsiooni.

     Iseseisva Eesti nomenklatuur püüab muutuda sama suletuks kui oli Nõukogude tippnomenklatuur. Poliitikute nimekirjas, kellest arutatakse kui riigi kõrgematest juhtidest ettenähtavas tulevikus, on ikka ainult Ilves, Kallased perekondlikult, parempoolsete parteide praegused juhtpoliitikud (mõnedki neist endised karjäärikommunistid, kellele paralleelühiskondade mudel maast-madalast omane), kindlad perekonnad. Opositsiooni poliitikuvõimetega inimeste oskused ja talent läheb riigi tasandil kaduma.

     Muidugi ei saa võrrelda Nõukogude ühiskonda ja praegust Eestit. Esimeses taotleti totaalset kontrolli, teises maksimaalset kõigelubatavust. Viimasel ajal aga räägitakse üha sagedamini jälgimisorganite võimsusest ja seotusest poliitikaga. Kui see nii on, siis on see märk valitsejate soovist teadlikult kehtestada paralleelühiskondade mudel, kuigi valitsejad peaksid teadma, et selline süsteem  elab etteaimamatu ja äkilise kokkuvarisemise ohus. Poliitilised protsessid praeguses maailmas kinnitavad seda. Isegi praegune segadus kahe alternatiivse presidendikandidaadi näol kinnitab seda.

      Ignar Fjuki raadiosaates "Räägivad" 3. juunil suutsid erudeeritud poliitikahuvilised kolme peale kokku 20 aasta kohta meenutada ainult üht kodanikujulguse näidet - Ülle Aaskivi reglemendivälist kõnet Riigikogus 2006. aastal. Sellegi ainsa näite puhul ei meenunud kellelegi, et kõne ise oli lisaks kodanikujulgusele selge päevapoliitilise tagamõttega. Niisugune kõrb on kodanikujulguse maastik vabas Eestis.

     Seniste ja lähituleviku valikute alternatiivituse seab kahtluse alla kas või seesama Ignar Fjuki regulaarne saade "Räägivad" Klassikaraadios. Nad siiski veel räägivad, tihti selgesti äratuntava kodanikujulgusega. Ignar Fjukil on võime julgustada või provotseerida inimesed rääkima kodanikeühiskonna liikmetena. Et nii suurearvuline ja vaheldusrikas debateerijaskond heameelega asub sellele lainele, see räägib alternatiivide olemasolust laiemaltki.

Ignar Fjuki saadetes on leidnud eneseavaldamise koha ja eneseavaldamise julguse inimesed kõigilt loovate elukutsete erialadelt pluss poliitiline nomenklatuur ja opositsioon Ilvesest Savisaareni, juristid, erineva taseme ametnikud, ajakirjanikud, peavoolumeedias juhtrollide etendajad ja praegu marginaliseeritud kunagised tippkirjutajad. Paljud Fjuki saate disputandid (Fjuki endaga eesotsas) oleksid sobivaks alternatiiviks kellele tahes "alternatiivitule". Suur osa neist inimestest on olulistel aladel professionaalid, neil on akadeemiline haridus ning ühiskondliku elu mõjutamise kogemus, väga tihti on neis omakasutaotluseta idealismi suuremal määral kui "alternatiivi-pole" nomenklatuuri kuulujatel.

     "Alternatiivi-pole" seisukoht sarnaneb totaalse sõja kontseptsioonile. Eesti ei ole ega tohiks olla mingisuguseski totaalses sõjas. Vabas Eestis on paralleelühiskondadest sugenev oht ühiskonna sisemisele hajumisele suuremgi kui võõrvõimule allutatud Eestis. Praeguses Eestis sõidavad või tammuvad oma paralleelkurssidel poliitiline eliit ja nn tavainimesed (kus mõtlesid ikka sõna välja - on eriinimesed ja tavainimesed, tõelised inimesed ja vähem tõelised inimesed), eestlased ja venelased, rikkad ja vaesed, ärastajad-erastajad ja ärastamise-erastamise ohvrid.

     Kui praegusel poliitilisel nomenklatuuril õnnestub iseenda lühiajalise kasu huvides praegune poliitiline mudel kinnistada, siis järgneb varem või hiljem üks kahest: kas paralleelkurssidel liikuvate ühiskondade kokkupõrge (hoidku selle eest) või kogu riigi allakäik selleni, et riigil polegi enam eesmärki ega mõtet (hoidku selle eest veel enam).

Mõõtuandev osa praegusest võimueliidist näib igavese kaasavarana kaasas tassivat kommunistlikku paralleelühiskondade maailmatunnetust, kus nomenklatuuril on alati õigus ja tavainimeste ühiskonnal on kuuletumise kohustus. Hoolimata sellest, kui näivdemokraatlikud valitsejad sellises ühiskonnas olla ka püüaksid - välja kukub ikka suundumus kontrolliühiskonda.

     Paralleelühiskonnad on paratamatult ebastabiilsed. Multi-kulti ei ole kõrvaldanud Belgia lõhestumise ohtu flaamide ja valloonide riigiks. Aasia ja Aafrika immigrandid ei ela Saksamaal, Prantsusmaal jne majanduspagulastena oma uue kodumaa tavade järgi, vaid oma reeglitega paralleelühiskondades. Sidusust nende paralleelühiskondade vahel on vähe ja ei paista juurde tulevat.

     Eestis suureneb vene noorte võõrandumine Eesti riigist (või ükskõiksus Eesti riigi suhtes). Kasvab nähtavasti ka ennast poliitiliseks-majanduslikuks eliidiks manööverdanud kihi võõrandumine tavainimesteks nimetatavatest, oma riigi tulevikust. Kas uus nomenklatuur näeb selles probleemi või võtab olukorda samasuguse enesestmõistetavusega nagu kunagi "meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus"? See võib olla ellujäämise küsimus.

Olgu tervitatud alternatiivid!

[fotoillustratsiooni tekst]

LEONID ILJITŠ BREŽNEV oli kindlal seisukohal, et iga endale kingitud uus orden on ka ausalt välja teenitud. Meie praegused paralleelühiskonna esindajad endile metalli rinda ei riputa, kuid ennast kiitmast nad ei väsi. Vahet pole - illusioonides elas nõuka-aegne eliit ja elab ka tänane eliit.

Jaga |