Juri Poljakov: täna saad tõde ja õigust osta vaid raha eest

180 aastat vana Literaturnaja Gazeta on kirjandushuvilistele tuntud bränd. Esiknumber ilmus 1. jaanuaril 1830 ning sellele panid aluse Aleksandr Puškin ja Anton Delvig. Juri Poljakov positsioneerib end vaba vene konservatiivina. Vabad konservatiivid olevat inimesed, kes suhtuvad ühiskonnas toimuvasse ning ka poliitilistesse protsessidesse skeptiliselt ja kriitiliselt, kuid seda mitte Lääne liberalismi, vaid Vene  patriotismi seisukohast, olles kesktee lääneliku liberalismi ja kroonuliku patriotismi vahel. Asutamisest peale oli Literaturnaja Gazeta just selline väljaanne, mis kritiseeris nii Faddei Venediktovitš Bulgarini [1789-1859, vene kirjanik, elas pikka aega Tartu lähedal Karlova mõisas ja suri seal. - Toim.] kroonulikku patriotismi kui ka Läänele, peaasjalikult Austria keisrikojale, orienteeritud liberalismi.

Ütlesite, et suhtute Lääne liberalismi küllalt skeptiliselt. Skepsis on Venemaal levinud suhtumine, kuna suur osa ühiskonnast saab aru, et ultraliberaalse maailmavaatega inimesed on toonud riigile ainult kahju. Miks Venemaal liberalism ei toimi? Läänes ju toimib, kuid Venemaal ja ka meil Eestis haibib see ühiskonnas eelkõige egoismi?

Arvan, et on palju põhjusi. Kasvõi see, et Euroopas arenes kapitalism protestantliku eetika põhjal, Venemaad aga iseloomustas kogukondlik kristlik teadvus, mis on hoopis midagi muud.

Teiseks oli Euroopas mitu globaliseerimisperioodi - näiteks Rooma impeerium, Napoleoni-aegne ühinenud Euroopa. Võtame  viimase: olid Napoleoni koodeks, liberaliseerimine, klassivahede kaotamine, mis tegi inimesed seaduse ees võrdseks.

Samal ajal järsult tugevnes keskne riigivõim. Kui enne Napoleoni oli Prantsusmaa väikeste, erinevat keelt kõnelevate hertsogiriikide konglomeraat, siis pärast Napoleoni hakkasid kõik prantsuse keelt rääkima. Niisiis, ühelt poolt inimese vabastamine, teisalt - riigivõimu tugevdamine.

Venemaal on aga liberalism alati tähendanud riigivõimu lõhkumist, sellelt loomulike funktsioonide äravõtmist. Kui arvestada Venemaa suurust, on meil riigivõimu funktsioon veel tähtsam kui Euroopa riikides. Järelikult on riigivõimu hävitamine Venemaal alati kaasa toonud kaose, ning järelikult ei saanud inimene selle liberaliseerimise käigus juurde mitte mingeid vabadusi. Algas kodusõda ja kõik, mis sellega kaasneb. Kodusõjast on vaid üks pääsetee - riiklik terror. Teist teed lihtsalt pole. See on nii alati ja igal pool. Vene liberaalide käitumine, kus ei alustata inimesele maksimaalsete vabaduste kindlustamisest, vaid riigi funktsioonide minimaliseerimisest, on alati lõppenud katastroofiga.

Tean väga hästi nõukogude võimu puudusi, kuid tollel ajal oli meil kodanikuühiskonda rohkem kui praegu. Sest kodanikuühiskond on lihtinimese võimalus oma õigusi kaitsta, kui keegi neile õigustele pretendeerib. See pole mitte ainult oligarhi või ametniku voli oma õigusi kaitsta, vaid just lihtkodaniku võimalus. Et kui mult tahetakse korterit ära võtta või töölt ebaõiglaselt minema kihutada, saan ma kuhugi minna, kus mind reaalselt kaitstakse. Nõukogude ajal oli selliseid kohti terve hulk. Võisid minna partei linna- või rajoonikomiteesse, ajalehte, kuni Ülemnõukoguni välja, ja kusagil oleks sind kindlasti kuulda võetud ning kaitstud. Kohtusse mindi ju vaid selleks, et saada alimente või jagada pärandust. Ning kogu see dubleerimissüsteem ei tekkinud juhuslikult. Pärast Oktoobrirevolutsiooni jäid riigist järele vaid varemed ning tohutud huvide konfliktid. See olukord tuli ju kuidagi lahendada.

Täna öeldakse inimesele: minge kohtusse! Aga kohus on koht, kust sa saad endale tõde ja õigust osta täpselt niipalju, kui sul on raha. Püüdku vaene inimene rikkaga kohut käia! Isegi kui vaesel on läbinisti õigus, venitavad rikka advokaadid asja niivõrd pikale, et inimene jääb ilma absoluutselt kõigest, mis tal veel olemas oli.

Tulebki välja, et formaalselt on sul täna tunduvalt parem elada, reaalselt oli aga nõukogude ajal kergem asjades kokku leppida.

Jah, Läänes liberaalne süsteem enam-vähem toimib, kuigi ka nemad ei saa läbi ilma pidevate skandaalideta. Kuid seal kujunes see süsteem sajandite vältel, ja veel kuidas kujunes! Lugege Moliere'i, Maupassant'i või Zola'd!

Meil aga, selle asemel, et 1991. aastal kapitalismi ehitamises rahulikult kokku leppida (kuidas teha nii, et ei kannataks vähekindlustatud inimesed), pääses valla koletu korralagedus. Kui sai selgeks, et kohe-kohe laguneb kõik koost, tuli Putin ja hakkas riiki tükikaupa jälle kokku korjama. 1990-ndate algul kordasime üksühele Oktoobrirevolutsiooni mudelit...

Teis näivad olevat ühinenud teineteist välistavad omadused. Ühest küljest on teie romaanid keelatud, kuid see pole seganud teil olla olulistel ametikohtadel - ajalehe peatoimetaja ning komsomolikomitee sekretär. Kuidas see õnnestus?

Minul ei õnnestunud midagi. See oli lihtsalt hilisnõukogude epohhi paradoks. See  epohh oli äärmiselt huvitav sootsium, kus tõesti oli Kirjanike Liidu komsomolikomitee sekretäril kaks keelatud teost ja teda kutsuti perioodiliselt kohvile küll KGB-sse, küll Keskkomiteesse.

Ja mis veel huvitav - keegi mind seal ei hirmutanud ega sõimanud. Lihtsalt vesteldi, seletati omi seisukohti. Olin noor ja tuline ning korrutasin kui papagoi, et tõde ei saa kahju teha, et tõde hävitab kurjuse.

Tõepoolest, kirjanik vastutab tõe eest, ametnik aga riigi eest. Mäletan, kuidas üks vana ja elukogenud KGB-lane ütles: „Oh ei, noormees, mitte iga tõde pole ravim!" Et on olemas tõdesid, mille tagajärjel luksuvad kõik väga kaua.

Tõepoolest, hiljem mõistsin, et on olemas üks osa sotsiaalset kurjust, mis tänu avalikustamisele pauguga lõhki läheb, nagu kaob vampiir päikesevalgusega kokku puutudes. Kuid on olemas ka teist sorti sotsiaalne kurjus, mis avalikustamisest muutub vaid suuremaks ja rasvasemaks. Ja riigimehelik tarkus seisnebki selles, et mõista, millise kurjusega tuleb võidelda avalikustamise abil, millisega aga teda inimeste teadvusest niivõrd kaugel hoides kui võimalik.

See kõik on tegelikult väga keeruline. Kuidas muidu oli võimalik tol ajal ennast suunitleda? Oli kaks võimalust - kas ametlikud või dissidentlikud struktuurid. Dissidentlikud ei ole mulle kunagi huvi pakkunud. Võib-olla tänu mu päritolule. Dissidentlus oli ju peamiselt kõrgema seltskonna pärusmaa. Peamised dissidendid olid meil kindralite, saadikute või Keskkomitee töötajate võsukesed. Mina pärinesin tavalisest töölisperekonnast...

Kui aga ajalehest rääkida, siis teen väga täpset vahet enda kui kirjaniku ja enda kui peatoimetaja vahel. Kirjanikuna väljendan oma mõtteid ja tundeid raamatutes ning publikatsioonides. Kui istun peatoimetaja laua taha, on minu ülesanne teha ajalehte nii, et kui 50 aasta pärast keegi teaduslikult uurib meie aja vene kirjandust, saaks ta sellest täieliku ülevaate meie ajalehe põhjal. See uurija ei peaks kukalt sügama ja küsima: miks siin ei ole näiteks Rasputinit, et kas too oli selleks ajaks juba surnud?

Kui ma toimetajaks tulin, polnud Rasputini nime juba 10 aastat kasutatud, samas on Valentin Rasputin üks suuremaid tänapäeva vene kirjanikke. Teda võib armastada või mitte armastada, kuid teda ei saa ignoreerida.

Näiteks Sorokinit peame kirjanduslikuks huligaaniks ning me kirjutame temast just nii nagu kirjutame, kuid me ei tee nägu, et teda pole olemas (Vladimir Sorokin, kirjanik, stsenarist, dramaturg, üks peamisi kontseptualiste. Tema teoseid on kritiseeritud ning teda on süüdistatud muu hulgas ka pornograafias. - I.V). Teisiti ju olla ei saagi, kuna Literaturnaja Gazeta on praegusel Venemaal ainus kultuurilooline väljaanne, mis annab kirjandusest täieliku ülevaate.

Mida peate silmas selle kurjuse all, mida oleks vaja inimeste teadvusest võimalikult kaugel hoida?

Toon alati ühe näite. Venemaal käib tõsine diskussioon teleseriaali „Kool" üle, mille on lavastanud noor, veel eile kõigile tundmatu režissöör Valeria Gai-Germanika. Olen ka ise koolist kirjutanud ning omal ajal käis selle ümber kõva poleemika. Toona leiti, et minu teos on vägagi terav.

Kuid nõnda nagu see Gai-Germanika teeb...! Ta on kokku pannud kogu negatiivsuse, mis üldse koolis võimalik on - narkootikumid, joomine, seksimine kusagil boileriruumis, vägivaldsed ja joodikutest lapsevanemad, pervertidest õpetajad - ja kõik see on üheks ekraanitooteks kokku pressitud.

Kunsti üks ülesandeid on vananenud ja ühiskonda segavate tabude kõrvaldamine, kuid ei tohi ju korraga kõrvaldada kõiki tabusid! Tabu on ühiskonna kultuurilise eneseorganiseerimise vahend. Kui kõrvaldada kõik tabud, lõpetab ühiskond eksisteerimise kui kultuursete ja arukate inimeste kooslus. Seepärast tuleb kõrvaldada vananenud tabud, ja andekad inimesed saavad sellest aru; teised aga, sellised nagu Gai-Germanika või Sorokin, lõhuvad ka neid tabusid, mida ei tohiks puutuda.

Tuttav germanist rääkis, et käis Saksamaal sellesama Sorokini loengul, kus too olla ka ühe oma novelli ette lugenud. Sorokinil lõpevad kõik jutustused sellega, et kangelased söövad oma väljaheiteid. See on tal nagu mingi know-how. Niisiis, pärast loengut tuli mu germanistile koridoris vastu üks vanamees, rühi järgi omaaegne Wehrmacht'i ohvitser, koos oma lapselapsega. Mu sõber kuulis, kui see 10-aastane poiss küsis: „Vanaisa, ütle, kas venelased tõepoolest oma s...a söövad?" Vanahärra natuke mõtles ja vastas: "Jah, söövad, ja seepärast nad sõja võitsidki!"

Vaat selliseid järeldusi tehakse nn kirjandusest, mis ei toetu mitte millelegi reaalsele!

Praegu võtavad noorukid „Kooli" kui käitumismudelit. Lapsevanemad aga vaatavad seda seriaali ja ütlevad: „Kas ma pean tõepoolest oma lapse saatma sinna kooli, kus tüdrukuid tiritakse WC-sse, et neid kambaga vägistada, kus sealsamas juuakse, suitsetatakse, varastatakse ning süstitakse narkootikume? Ei, mina oma last sellisesse kooli ei lase!" Lapsevanemat siis lohutatakse: ei, see on lihtsalt kunst, kunst aga vaid utreerib!

Kui see on kunst, ühe niisuguse inimese versioon, kel pole peas kõik päris korras, siis näidake seda kinnistel seanssidel, mitte aga kõige vaadatavamal ajal 1. kanalil, mida jälgivad miljonid inimesed. See on keeruline küsimus, mis on seotud sõnavabadusega. Tekib küsimus: mis asi see sõnavabadus üldse on?..

Negatiivsusega manipuleerides on ju äärmiselt lihtne populaarsust saavutada. Võtame näiteks ropendamise. Normaalne inimene ei saa enam teatris käia, kuna laval ropendatakse pidevalt, kusjuures täiesti mõttetult.

Meil on sama lugu. Mind kutsuti telesaatesse, mis oli pühendatud ropendamisele. Osalesid ka teatridirektor ja lavastaja, kes oli lavale toonud tüki, milles normatiivsest leksikast esinesid vast ainult sidesõnad. Küsisin temalt: miks nad sellisega üldse välja tulid?

Lavastaja vastas, et tegid seda puht  kasvatuslikul eesmärgil -- noored tulevad teatrisse ja, leides eest roppused, saavad aru, et neile see ei meeldi ja nad ise enam ei ropenda. Ma küsisin: „Kas te ise saite praegu aru, mida ütlesite? Kõik on ju risti vastupidi, sest noored näevad, et kui juba teatris ropendatakse, on see normaalne." Seepeale ütles lavastaja: no kuulge, kogu Euroopa teater ropendab, miks siis meie ei või!?

Polegi kohe midagi kosta. Tegelikult on nad tegelased, kes sülitavad teatri traditsioonidele, tema tohutule kasvatuslikule funktsioonile. Neile on tähtis vaid endi odav populaarsus.

Muide, kui ma Literaturnaja Gazeta'sse tulin, keelasin trükkida asju, kus oli kasutatud roppusi. Minult küsiti: aga kui on tegemist geniaalse autoriga, kes on kirjutanud roppude sõnadega geniaalse luuletuse? Vastasin: siis ootame, millal see geniaalne luuletaja kirjutab uue geniaalse luuletuse, mis roppusi ei sisalda.

Unistan reisist kuhugi Venemaa kolkasse, et näha, kuidas seal  inimesed tegelikult elavad. Sest neist filmidest ja telesaadetest, mis räägivad Venemaa kolkaelust ja mille põhjal meie siin oma arvamust kujundame, jääb mulje, et suurlinnadest väljaspool elavad vaid totaalsed alkohoolikud ja kriminaalid, kes vedelevad hommikust õhtuni puu all ning, kui jalad alla saavad, lõiguvad üksteist mootorsaagidega, ning et enam-vähem kõik noored tüdrukud on eri masti prostituudid. See ei saa ju tõsi olla!? Alles mõni aeg tagasi reisis üks vanem prantsuse naisajakirjanik autostopiga läbi Venemaa ning kirjutas raamatu, kus ta ilmselgelt imetles Venemaa kolgastes elavaid inimesi. Miks meile näidatakse ainult seda halvemat osa, mis ka kindlasti on olemas? Kas selleks, et võõraid eemale hoida?

Arvan, et asi on keerulisem. Tänaseks on üles kasvanud terve eituseetikal kasvatatud meediapõlvkond. Oli ju tõepoolest periood, kus nõukogude elu küllalt pilvitul foonil - katus peakohal, töö olemas, laste koolitamise ja arstiabiga pole probleeme - tekkis paise, mis oli tarvis avada. Ma ju ise ka rõhusin peamiselt puudustele, kui kirjutasin sõjaväes või komsomolikomitees toimuvast („100 päeva käskkirjani" ja „Ülerajooniline erakorraline juhtum"). Samas ei olnud sõjaväes ega komsomolikomitees läbinisti kõik halvasti. Leidsime, et peame rõhutama just puudusi, kuid mõistsime, et foon peab olema normaalne.

Järgmine põlvkond aga kasvas üles täielikul eituseetikal. Leiti, et ajakirjaniku peaülesanne on leida võimalikult suur hunnik sõnnikut ning näidata seda võimalikult kasuliku nurga alt.

Niisugustel põhimõtetel on üles kasvanud too põlvkond, kes täna juhib televisiooni ja kirjutavat pressi. Nad ei mõista, miks oleks vaja kirjutada normaalsusest - keda see huvitab? Olukord meedias on selline, et kui leiad loo sellest, kuidas kaks purjus metsameest mootorsaega mõne eide pärast kaklevad, on see hea süžee. Siis saad preemiat ning puhkuse Kanaaridel. Aga see, et need metsamehed teevad igaüks kolme eest tööd ja üks ostis just džiibi, teine aga ehitab praegu juba teist maja, ei huvita kedagi.

See, mis varem oli toidu juurde kuuluv pikantne soust või pipratera, on täna põhitoit. Ajakirjandus on muutunud üheks suureks teravaks maitseaineks. Üks asi on, kui sulle antakse toidu juurde lusikatäis adžikat, teine asi aga, kui sul on ees taldrikutäis adžikat. Viimast pole võimalik süüa.

1990-ndail võimu juurde jõudnud inimesed olid lihtsalt seisukohal, et sedasi on võimalik vabaneda impeeriumimeelsest minevikust. Tegelikult toimus see kõik juba 1920-ndail nõukogude ajakirjandusega. Sel ajal oli kõik, mis toimus enne revolutsiooni, kohutavalt halb. Mäletan, küsisin poisikesena oma vanaemalt (kes oli küll kirjaoskamatu, kuid raadiot kuulas huviga), et kuidas ikkagi tsaariajal elati? Ta mõtles väheke ning ütles, et polnud viga, päris hästi elati, siis mõtles veel ning lisas: ainult rahvas oli ikke all.

1990-ndail töötas täpselt sama mudel. Tarvis oli näidata nõukogude epohhi kui kohutavat aega, täielikku läbikukkumist ning kõigi meie murede süüdlast, ajastut, mil inimesed ei elanud, vaid virelesid. Nõukogude iganditega võitlemiseks loodi terve meediamõrtsukate põlvkond. Nad võiksid ju täna täägi tuppe pista ja tegelda uue ühiskonna arendamisega, kuid kahjuks ei oska nad peale tapmise midagi muud teha!  Ja nende õpilased on samasugused mõrtsukad. Ilma riigi vahelesegamiseta olukorda ei muuda. Ainult riik saab selle protsessi peatada, sest Venemaa on juba kord nii üles ehitatud, et kõik hea ja ka kõik halb saab alguse riigivalitsusest.

Jah, räägitakse, et on hea, kui riik ei segaks vahele. Oleks küll - kusagil Hollandis see toimib. Meil mitte, sest sajandite jooksul oli riik peamine regulaator nii majanduses kui ka kodanikuühiskonnas. See võib kunagi muutuda, kuid muutumisprotsess on pikk - kuni riik paneb kõigepealt kõik paika ning tõmbub siis vaikselt tagasi, nagu Inglismaal juhtus. Seal privatiseeriti raudtee, kuid kohe, kui see hakkas koost lagunema, võttis riik selle tagasi. Ja seda Inglismaal, kus riigi osa majanduses on juba iidamast-aadamast üliväike!

Mida rääkida Venemaast, kus veel mõni aega tagasi isegi ei aevastatud ilma riigipoolse heakskiiduta! Inimkonnal peavad tagavaraks olema erinevad meetodid - ühel ajal ühed, teisel ajal teised. Sest kui homme ei purska väike vulkaan, mis paralüseeris veidi aega tagasi vaat et kogu maailma lennuliikluse, vaid suur? Eraomanikud ei teeks siis enam midagi. Ainus, kes midagi teha saab, on riik.

Või sõjas. Kas sõja ajal kehtis Inglismaal demokraatia? Ei - oli diktatuur.

Diktatuuris süüdistatakse vaid meid. Aga nii oli tol ajal kõikjal. Kõiki 1930.-1940. aastate Nõukogude Liidu tegusid vaadeldakse tänaste Euroopa Liidu seaduste kontekstis. Täna tundub Nõukogude Liidu käitumine kole, aga nii käitusid sel ajal ka kõik teised riigid. Võeti ja müüdi. Müncheni kokkuleppega 1938. a sakslastele Tšehhoslovakkia maha -  ja ei midagi! Keegi ei räägi, et kuidas ikka Inglismaa siis käitus.

1990-ndail magasime maha aja, mil oli võimalik kõik paika panna ja maailma üldsusele ära seletada. Toonane juhtkond paraku leidis, et mida rohkem koledusi me Nõukogude Liidust räägime, seda parem. Selle tagajärjel kanti kõik  Nõukogude Liidu patud automaatselt üle Venemaa arvele. Nüüd püüame neid asju selgitada, aga see on ülimalt raske.  

Näiteks, kui suri Aleksandr Solženitsõn [1918-2008, vene kirjanik ja dissident. - Toim.] kutsuti mind raadiojaama „Ehho Moskvõ" tema mälestuseks pühendatud ümarlauale. Saate lõpus küsiti: milline on meie arvates Solzenitsõni pärand? Üks Solženitsõni vana tuttav pakkus: „Elada tõe järgi!" Mina ütlesin: pidage kinni, pärand on ikkagi see, mille järgi inimene ise on elanud ja ka järglasi elama kutsunud! Kui täpsemalt vaadata: kas Solženitsõn ise sedasi elas? Ta kirjutas oma „Gulagi arhipelaagis", et Gulagis istus korraga 30-40 miljonit inimest. Selge see, et 1960. aastatel, kui ta seda raamatut kirjutas, polnud tal võimalik arhiividesse pääseda. Pealegi inimesele, kes istub, tundub, et kõik istuvad.

Hiljem, kui arhiivid avati ning dokumendid lauale pandi, tuli ilmsiks, et 1930-ndail istus Gulagis üheaegselt erinevatel aastatel 2-3 miljonit inimest; aga pärast sõda, kui istusid sõjavangid ning kinni pandi hulk kollaborante, kuni 4 miljonit.

Kusjuures Pariisis riputati mitte ainult sakslastega koostööd teinud inimesi, vaid ka lihtsalt mõne Saksa ohvitseriga maganud naisi Champs-Elysee alleedel kastanite otsa! Meil aga uuriti veel: kui inimene on tapmistes süüdi, siis poodi üles, kui ei ole süüdi, pandi istuma. Need on avalikud andmed, mida ei ole vaidlustatud.

3-4 miljonit on muidugi suur arv, kuid see pole 40 miljonit. Kõik need andmed ilmusid Solženitsõni eluajal. Miks ta ei võtnud sõna ega öelnud „Teate, ma eksisin pisut"?

Niisiis ei saa öelda, et Solženitsõn elas puhtalt tõe järgi. Tema jaoks oli tähtis säilitada endast dissidendi ja prohveti kuvand, selle asemel, et parandada oma vigu.

Ajalookirjandust praegu ei loeta. 1988. aastal lugesid nad ajakirja „Ogonjok", ning nii nad käivadki ja vehivad sellega siiamaani. Alles hiljuti näidati filmi Mihhail Tuhhatševski [1893-1937, Nõukogude Liidu marssal - Toim.] vandenõust. Paar päeva peale filmi näitamist ütles mu väga liberaalsete vaadetega kaastöötaja: „Kuulge, see pole ju ometi tõsi, et Stalini vastu vandenõu korraldati?!" Küsisin, et kuidas ei ole tõsi - selle kohta on ju terve hulk teadustöid kirjutatud, ja juba 10 aastat tagasi. Uurisin siis, kas ta peale 1988. aasta „Ogonjoki" mõnd hilisemat ajaloouurimust on lugenud. Ta punastas ja vastas, et pole.

Meie püüame oma ajalehes ka paljudele ajaloosündmustele valgust heita. Meil oli terve number, mis rääkis Praha kevadest, praegu valmistame ette materjali Katõnist. Olen seisukohal, et üldsus, eriti intelligents, peab uskuma mitte müüte, vaid teadma reaalset informatsiooni, mille põhjal järeldusi teha.

Kas praegune kriis on Venemaale rohkem kahju toonud või hoopis üht-teist tasakaalustanud?

Mulle tundub, et teatud moel on Venemaale kriisist kasu. Selles mõttes, et majandust ei saa üles ehitada vaid toorainete ekspordile. Nõukogude majanduse pluss oli see, et kuigi toorainesektor oli võimas, oli ka muu tööstus siiski arenenud. Loomulikult võib rääkida kvaliteedist - mõned asjad olid konkurentsivõimelised, teised mitte -, kuid siseturg oli oma tööstus- ja põllumajandustoodanguga kaetud.

Illusiooni, et nafta ja gaasi eest saame kõike osta, praegune kriis lõhkus,. Mõte, et mis saab, kui naftat ja gaasi senise hinna eest enam osta ei jõuta, pani kõik mõtlema, ka meie juhid. Ajalooliselt on juba kujunenud, et mida meil ka ei tehta, kõik peab käsukorras ülalt alla tulema. Seda süsteemi võib kritiseerida, kuid niisugune see juba kord on.

Kas võiks eestlased panna rääkima sama emotsionaalselt kui itaallased? Loomulikult võib, kui teha sellest rahvuslik idee. Mõne põlvkonna vältel hakkaks see nähtavasti toimima. Mina olen aga konservatiiv ning absoluutselt veendunud, et eestlastest pole vaja itaallasi ja Venemaast Hollandit vormida. See oleks inimest ja ühiskonda lõhkuv protsess ning oma olemuselt üsna mõttetu.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

[esiletõsted]

Olin noor ja tuline ning korrutasin kui papagoi, et tõde ei saa kahju teha, et tõde hävitab kurjuse.

Kõiki 1930.-1940. aastate Nõukogude Liidu tegusid vaadeldakse tänaste Euroopa Liidu seaduste kontekstis. Täna tundub Nõukogude Liidu käitumine kole, aga nii käitusid tollal ka kõik teised riigid.

[fotoallkiri]  KEELATUD KIRJANIK: Literaturnaja Gazeta peatoimetaja Juri Poljakov kirjutas omal ajal romaanid „100 päeva käskkirjani" ja „Ülerajooniline  erakorraline juhtum", mis tsensuuri poolt ära keelati. Ka kõik tema teised teosed paistavad silma ühiskonnakriitilisusega,  kuid kunagi ei ole ta sellega vaid odavat  populaarsust taotlenud.

Jaga |