21. ja 22. juuli: 65 aastat Eesti sovetiseerimisest

20. juuli 2005


5. juulil 1940. aastal otsustas Moskva, et kuu aega tagasi annekteeritud Eestis tuleb laiali saata Riigikogu ja Riiginõukogu ning korraldada Riigivolikogu valimised. Tõelised nõukogulikud vastaskandidaatideta valimised viidi läbi hirmutamiste ning võltsingute abil. Hääli käidi otsimas ka Punaarmee autodega.
21. juulil tuli seesugune Riigivolikogu kokku ja Johannes Lauristini ettepanekul kuulutati Eesti hoobilt ja täiesti ootamatult Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. Päev hiljem otsustasid äsja "valitud" taotleda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu.
Hinnangu toimunule esitame tolleaegse Inglise konsuli ja Soome saadiku silmade läbi.

Inglise konsul Tallinnas Inglise välisministeeriumile
Kiri
24. juuli 1940

Milord, oma kiirteates nr 126 26. juunist ma andsin lühiülevaate poliitilistest sündmustest Eestis. Seni olen saatnud mitmeid telegramme, kuid nüüd esitan veel ühe lühiaruande, kuna on võimalik, et post saadetakse teele paari tunni pärast (kuigi see pole täiesti kindel). See võib väga hästi olla ka minu viimane depesh Tallinnast, sest Eesti Vabariigi päevad on loetud. /.../
2. Tehnika, mida N Liit Balti riikide hõivamisel kasutas, oli meisterlik. Meisterlik, kuid halastamatu ja jõhker. Juba 5. juulil oli välisvaatlejatele selge Venemaa otsus, et lõpuks on saabunud moment nende riikide vallutamiseks, kuid kuni viimase hetkeni – tegelikult veel praegugi – on eestlased keeldunud uskumast, et niisugune on nende saatus. Veel möödunud nädalal palusid välisministeeriumi osakondade juhatajad mul avaldada oma arvamust ja nad ilmselt lootsid, et ma ütlen, et minu arvates Eestist nõukogude vabariiki ei tehta. /…/
4. Seejärel kogunes 21. juulil Riigivolikogu. Koos kõigi teiste välisriikide esinduste juhtidega võtsin ma selle avamisest osa. See oli teatraalne toiming, mis tekitas minus vastikustunnet. Kõned olid kõik ühetoonilised ning kogu ettevõtmine polnud muud kui organiseeritud propaganda. Uued saadikud hääletasid üksmeelselt nagu lambad.
5. Autoriteetsetest allikatest pärinevate teadete kohaselt ei teadnud isegi pärast 21. juuni revolutsiooni moodustatud uue tööliste valitsuse liikmed kuni viimase minutini, et neid kavatsetakse sundida ühinema N. Liiduga. Kogu protseduur oli ette kirjutatud ja tugines hirmutamisele. /…/
8. Päevakorral on ulatuslikud organiseeritud demonstratsioonid. Juba enne välisesinduste lahkumist toimuvad arreteerimised. Kindral Laidoner, endine ülemjuhataja, on Moskvasse viidud. Elanikkonna suurema osa seas valitseb meeleheide ja hirm.
9. Esmakordselt mõisstan ma, miks inimesed end paljude Moskva protsesside puhul süüdi tunnistavad, sest siin olen näinud eestlasi avalikult ja ilmselt vabatahtlikult tunnistavat, et nende valitsus ja riik on süüdi mitmetes väärtegudes. Ministrite, ajakirjanduse, saadikute ja kõnemeeste avaldused on üldiselt (ühe erandiga) lausvaled ja naeruväärsed. Erandina vastab tõele etteheide, mis tehakse reale eelmise valitsuse liikmetele ja nende sõpradele, et nad on süüdi korruptsioonis. Paljud eestlased kahetsevad nüüd, et möödunud (aasta) oktoobris Eesti ei keeldunud Nõukogude vägede sissetoomisest ja ei hukkunud võitluses. Kui ka kirjutan kibestunult, on see tingitud sellest, et ma pean eestlasi tubliks rahvaks ja leian, et neid ei oleks tohtinud nii alatul viisil kohelda. Mul on au olla, – suurima lugupidamisega, milord
Teie lordliku kõrguse alandlik teener

W. H. Gallienne
PRO. FO. 371/24761.P.240 242

Soome saadiku Eestis P. J. Hynnineni kirjast Soome välisministeeriumile:
Nähes saadikute ridades ainult süngeid, fanaatilisi nägusid ja kuuldes nende hullumeelseid meeleavaldusi, mida iga kodanliku maailma kohta lennutatud lööklause põhjustas, mõistsin, et minu ees ei ole enam mitte mingi rahvaesinduskoda, vaid jõuk jakobiine, kes on valmis minema revolutsiooni teel niikaugele, kui neile antud juhtnöörid seda vaid lubavad. Mitte mingisugusest järelemõtlemisest ja mitte mingisugusest arvamustevahetusest ei paistnud enam olevat küsimus. Tundus, et elati vaid revolutsioonilise tunde varal.
Kohates vaheajal peaminister Varest, mõistsin, et ta on üks neid poliitiliselt "süütuid lapsi", kes elavad õhulossides ja kes ei tea, mida nad teevad. Ta hakkas rääkima "suurest silmapilgust", mida eesti rahvas elab. "Poliitiline areng on olnud kiirem, kui algul võis oodata, ja Eesti on nüüd valmis suurteks otsusteks." Kõik päevakorral olnud küsimused suudetakse nüüd just nagu lahendada kiiresti ja "ennekuulmatu üksmeelega".
Eesti iseseisvus on nüüd läinud ja eesti rahvas on sattumas sellesse sisemisse kisklemisse, mida kommunistlik pööre vältimatult kaasa toob. Kõik see, mida 22-aastase iseseisvuse ajal eri aladel on jõutud saavutada, ja seda oli ju aukartustärataval määral, on nüüd hädaohus. Samasugune on teatavasti olukord Lätis ja Leedus, aga Eesti saatus on meile lähedasem ja nii ühes kui teises suhtes tähelepanuväärsem. Tundub, just nagu oleks kaotanud midagi oma, mis kaotsiläinuna on endisest armsamana meeles.
Looming, nr 7, 1990, lk 974–975

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)