Tõesti ei taha minna laulupeole

„Ei saa väita, et tänapäeval "kõik tahavad laulupeole minna, aga ei mahu". Minu tutvusringkonnas on vähemalt kümmekond inimest, kes küll laulavad väikestes koorides, millised läbisid mõnitava eelvoorude sõela (mina ise sealhulgas), aga "peole" ei lähe sel lihtsal põhjusel, et kogu laulupeo idee on totaalselt jamaks keeratud. Nõndanimetatud eelvoorude üks kohustuslik laul (Tüüri ja Ilmeti "Taandujad") oli ju täielik soigelugu ja sedavõrd masendava helikeele ja sisuga, et normaalne inimene suisa piinles seda õppides ja ette kandes. Teine kohustuslik lugu oli oma olemuselt labasuse musternäidis ja üsna üheselt võrreldav lauluga "Mina kõnnin tip-tip-tip..." Sellist trilla-trallat lauluks nimetada endast lugupidav inimene lihtsalt ei saa.

Kogu laulupeo repertuaar ja ülesehitus on võlts-rahvuslik iba, mis jätab mulje, et me oleme endiselt ilgelt vinged iseseisjad. See iseseisjate armee imbub millegipärast tervest Lõuna-Eestist töönadalaks Soome või Rootsi ja tulles nädalavahetusi Võrumaa kuplite vahele "puhkama" ei seisa ise püsti juba peale esimest poereidi (kui see ise seismise võime ei lõppe juba laevas).

 Majanduspagulusest toodud rahapakid lähevad joonelt pankade laenumaksudeks, et perel oleks katus pea kohal. Laenumaksete peenrahast ülejääk vahetatakse vedela ja natu tahkema leiva vastu ja juba pühapäeval asutakse paguluse tagasiteele ja selle kõige taustal tahaksime minna pealinna laulma, kui kuradi hää ja uhke on olla eestlane ja miks maailm meie kannatusi piisavalt ei tunnusta...

 Mis puutub sellesse, et laulupeole aetakse vägisi, siis ka mina väidan – aetakse jah, aga meetodid selle teostamiseks on muutunud rafineeritumaks ja poliit-tehnoloogilisemateks. Kui ma deklareerisin, et mina laulupeole ei lähe, sest see ei ole pidu, vaid kellegi läbinähtavate poliitambitsioonide ja ajupesu üritus, siis neid vihaseid väljaütlemisi, et kas ma polegi eestlane ja kas mulle rahvuskultuuri manifestatsioon ei lähe korda ja kas ma olen eesti aatelisuse minetaja ja mahamüüja, tuli paremalt ja vasemalt, pealtnäha täiesti lihtsate inimeste suust kui küllusesarvest.

  Ma tõesti ei taha minna „peole“, millele sissepääsemiseks peab lihtne inimene maksma piletiraha ja kus esireas istujate ja piletit mitteostvate „aukülaliste“ palg punetab maksumaksjatelt virutatud rasvasest pirukast ning kes ilma igasuguse häbita räägivad, kui vahva on elada ise seisvas riigis ja kui tore on olla EU vennalikus peres ja milline majandusedu ning õnn on meid tabanud...

  Ma parem istun selle nädalavahetuse oma armsa perega, naabritega ja sõpradega ning mängin oma pillil tõelisi rahvalikke lugusid, jutustan lastele jutte kaunist ja metsmaasikalisest kodutundest ja kannan sellega rahvuslikku kultuuri põlvedest põlvedesse. Rüüpan morssi ja mitte kokakoolat, nosin herneid ja mitte burgerit, tunnen ennast hästi oma kodus. Kodumaa koosneb kodudest ja mitte pealinna laulukaarest...“

Arvo Soomets, Facebook

Jaga |