Looja, hoia Maarjamaad!..

PEETER KADARIK,      11. juuli 2007


Maailmas on aastasadade jooksul toimunud palju revolutsioone, kuid meie laulev revolutsioon oli, on ja ilmselt ka jääb harukordseks sündmuseks. Tookord tulid inimesed mitte niivõrd laulma ja kena koorilaulu kuulama, vaid väljendama oma vabaduseiha.

Rahvas oli meelt avaldanud, rahva poliitiline ühisrinne oli end näidanud, võimsa ühislauluga selja tõesti sirgu ajanud ja vägeva ovatsiooniga heaks kiitnud ka Edgar Savisaare tõsiselt öeldud mõtte: „ ...juhtugu, mis juhtub, aga enam ei lase me end muuta tuimadeks käsutäitjateks!"

Nii kirjeldas 17. juunil 1988 Tallinna Lauluväljakul toimunut Lembit Koik raamatus „Balti kett".

Viimase kümne aasta jooksul kadus laulupeolt eestluse mekk. Tegu oli rohkem koorilauluhuviliste kokkutulekuga. Rahvas muutus mugavaks ja pigem laulupidu armastas kodusest tugitoolist jälgida.
Tänavused aprillisündmused tuletasid taaskord meile meelde, mida tähendab omariiklus. Küllap tõid paljudele tõsimeelsetele eestlastele need vandaalitsemised silmi pisarad, kuid seevastu 1. juuli oli nende inimeste pidupäev. Lauluväljak oli täitunud inimmassiga, kodudest toodi kaasa rahvustrikoloorid. Tegemist oli selge sõnumiga: eestlased ei murdu, ja kui on vaja, seisame taas selle eest, millesse usume! Eesti eest!

Tõnis Mäe "Palve" oli X noorte laulupeo tipphetk. Seda tunnet, mis valitses laulukaare all, on võimatu sõnadesse panna. Ega siis ilmaaegu ei nõudnud 18 000-päine lauljatevägi, kes rongkäigus marssinud ja pika päeva jalgel olnud, et see lugu saaks korratud.
Isamaalistel lauludel on endiselt tähendust ka noorte jaoks. Nendega, kellele Eestimaa on kallis, kohtume 2009. aasta üldlaulupeol.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (39)