Järelehüüe Guido Westerwellele (27. detsember 1961 – 18. märts 2016)

Guido Westerwelle oli 2009–2013 välisminister ja 2009–2011 asekantsler Angela Merkeli teises valitsuses. 2001–2011 oli ta Vaba Demokraatliku Partei esimees, olles 1994–2001 olnud selle partei peasekretär. 2006–2009 juhtis Westerwelle oma partei fraktsiooni Bundestagis ja oli Bundestagis opositsiooni liider.

Skandaalne „18% kampaania“

Kuigi peavoolumeedias pälvis aastate jooksul enim tähelepanu Westerwelle homoseksuaalsus, siis tegelikult oli tegu tõelise Saksamaa rahvuslike huvide eest seisva poliitikuga. Tema julged seisukohavõtud ja iseteadlikkus tõmbasid talle korduvalt kaela nn. poliitilise eliidi ja peavoolumeedia viha.

Koos parteikaaslase Jürgen Möllemanniga moodustasid nad aastaid tagasi särava duo Saksamaa poliitikas. Möllemann tegutses 1990-ndate alguses Helmut Kohli kristlike demokraatide valitsuses haridus- ja hiljem majandusministrina.

Vaba Demokraatlik Partei esindas Saksamaa poliitikas 1980-ndatel vabaturumajanduslikke liberaalseid vaateid, kuid pärast Kohli valitsuse lõppu kukkus ka Vaba Demokraatliku Partei populaarsus kolinal kokku.

Partei absoluutses madalseisus tuli Möllemann välja palju poleemikat tekitanud „18% kampaaniaga“. Poliitikavaatlejad pidasid hullumeelseks Möllemanni soovi saada 18% valijate häältest. Möllemann aga jäi endale kindlaks, sest tal oli oma kindel strateegia.

Sarnaselt Jörg Haideriga Austrias suunas Möllemann Vaba Demokraatliku Partei tähelepanu radikaalsemalt mõtlevatele parempoolsetele valijatele. Austrias, Hollandis, Taanis jm olid ju parempoolsed immigrantidevastased parteid juba suurt populaarsust kogunud.

Kuigi Möllemanni tegevust kritiseeris ka osa tema parteikaaslasi, sai „18% kampaania“ partei programmis ametlikuks 2001. aastal pärast parteikonverentsi. Möllemannist tuli partei esimehe Guido Westerwelle asetäitja.

Selleks hetkeks oli osa Saksamaa eliidist Westerwelle ja Möllemanni tegevuse peale nii üles ärritatud, et nende meeste kodaratesse hakkas lendama mitmesuguseid kaikaid. Peavoolumeedia süüdistas mõlemat poliitikut populismis ja antisemitismis. Sellest piisas, et ajaloolistel põhjustel head rahvusvahelist mainet paaniliselt hoida püüdval Saksamaal hakati nende tiibu tõsiselt kärpima.

 Möllemann hukkus 2003. aastal langevarjuõnnetuses, mille ümber on siiani palju segast ja arusaamatut.

USA ei usaldanud Westerwellet

Westerwelle jätkas tegevust poliitikuna ja sai 2009. aastal Saksamaa välisministriks. Uues ametis üllatas ta taas oma iseteadlikkusega.

2009. aastal uue valitsuskoalitsiooni moodustamisel nõudis Westerwelle, et USA viiks ära kõik Saksamaa pinnal asetsevad tuumarelvad. „Me tahame, et kõik Saksamaal olevad tuumarelvad viidaks minema,“ sõnas Westerwelle koalitsioonikõneluste viimasel päeval. Muide, USA ei avalikusta siiani, kui palju USA tuumarelvi Saksamaal hoitakse. Nii ei teagi Saksa poliitikud, kui palju USA tuumarelvi nende kodumaal leidub. Arvatakse, et seal on vähemalt 20 tuumapommi.

2010. aastal Wikileaksi kaudu välja tulnud dokumentidest selgus, et USA diplomaadid pidasid Westerwellet takistuseks paremate transatlantiliste suhete arendamisel ja kahtlesid tema kui poliitiku võimekuses. 3. detsembril 2010 vallandas Westerwelle oma assistendi Helmut Metzneri, kui Wikileaksi kaudu paljastusid saladused ja Metzner oli sunnitud üles tunnistama, et regulaarselt spioneeris Westerwellet USA huvides.

Tänu Westerwelle tugevale vastuseisule keeldus Saksamaa osalemast Liibüa ja selle diktaatori Muammar Gaddafi pommitamises koos Prantsusmaaga. Westerwelle hoiatas 2011. aastal prohvetlikult, et nendel pommirünnakutel võivad olla ettearvamatud tagajärjed.

18. veebruaril 2011 andis ÜRO Julgeolekunõukogu välja resolutsiooni, milles mõisteti hukka Iisraeli asunduste rajamine alates 1967. aastast okupeeritud Palestiina aladele. 14 liikmesriiki hääletasid selle resolutsiooni poolt, mille USA aga oodatult vetostas. Nimetatud resolutsiooni algatamise juures mängis võtmerolli just Saksamaa välisminister Guido Westerwelle.

Westerwelle ja Vaba Demokraatlik Partei kritiseerisid tugevalt Saksamaa osalemist Kreeka abistamise pakettides. „Me ei saa välja kirjutada tühje tšekke. Kreeka peab ennekõike ise ära tegema kodutöö ja oma majapidamist korrastama,“ märkis Westerwelle.

2011. aastal algas nii Vaba Demokraatliku Partei kui ka Westerwelle allakäik. Partei sai kohalikel valimistel hävitavalt lüüa. Analüütikute hinnangul oli põhjuseks see, et partei ei suutnud täita oma valijate – tavapäraselt keskklassi esindavate ettevõtjate ja erialaspetsialistide – ootusi. Westerwelle astus partei esimehe kohalt tagasi.

Siinkirjutajale jääb Guido Westerwellest mulje kui erakordselt julgest ja avameelsest poliitikust, kel süda õiges kohas. Billy Joel laulis kunagi, et head surevad noorelt (The good die young). Westerwelle iseloomustamiseks sobib see värsijupp hästi.

Kesknädal avaldab kaastunnet läbi aegade üheks parimaks peetud Saksamaa välisministri lähedastele.

Ajakirjanduslike materjalide põhjal

INDREK VEISERIK

[fotol] JULGE POLIITIK: Guido Westerwelle seisis vastu Liibüa pommitamisele, Kreeka abistamisele ja juudi asunduste rajamisele Palestiina aladele. Tõelise Saksamaa patrioodina ei allunud ta ka USA diktaadile.

Jaga |