Ajaloo mittetundmine teeb muret

Veebruaris on iseseisvuspäev ja Tartu rahulepingu aastapäev. Minu isa oli rahulepingu sõlmimise eel Narva all bolševistlike vägede ägenenud rünnakute tagasitõrjujate ridades. Ta pöörab ennast hauas ringi kui teaks praeguse noore põlvkonna ebakompetentsust Eesti ajaloos. Isa rääkis Laidonerist ülivõrdes, sest väejuht täitis sõdurite suure soovi – saada maad.

Vähe teatakse ka nn Narva diktaadist. Kuidas seda on valgustatud praegustes kooliõpikutes, ma ei tea. Kuid näiteks 1992. a. ilmunud kirjastuse „Koolibri“ raamat „Eesti ajalugu ärkamisajast kuni tänapäevani“ räägib sellest lk 165 üpris napilt. Üle 10 aasta tagasi avaldas „Rahva Hääl“ EW sõjavägede staabiülema Alfred Lutsu mälestused sellest, kuidas Päts ja Laidoner aeti Stalini poolt 1940. aastal ummikusse. Staabiülem sõitis 17. juuni varahommikul koos sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneriga Narva poole, kus Eesti esindajad pidid kohtuma Nõukogude vägede juhi Meretskoviga, kuid Punaarmee üksusi nähti tulemas juba Jõhvi piirkonnas. Eesti okupeerimine oli alanud. Laidonerile anti teada, et Eestisse tuuakse täiendavalt 80-90 tuhat punaarmeelast ning lõpuks nõudis Meretskov relvade ärakorjamist Kaitseliidult. Staabiülema mälestused [Alfred Luts „Heitluste keerises“. Kirjastus „Olion“, Tallinn 2004] peataks Venemaa meedia propagandat muu hulgas ka selle kohta, et eestlased astusid vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu.

[Kirja saatnu soovib jääda anonüümseks. Toimetusel on tema nimi teada.]

Jaga |