Kas eestlaste silmad avas Hirvepargi koosolek?

 Sellise muinasjutu vestmine on kasulik nendele poliitikutele, kes Eesti vabadusvõitlust kujutasid ette nõukogudeaegsete mälestusmärkide reostamises.

Sirvisin hiljaaegu Rahvarinde kongressi päevikut ja leidsin, et sinna oli osalejaks märgitud ka ERSP. Kui ERSP tahab tunnistada ennast Eesti vabastajaks, miks ta siis Rahvarinde kongressile trügis? Seepärast, et käputäis ERSP-lasi võisid ju nõuda mida tahes, kuid nende radikaalsete nõudmistega tol ajal kaugele poleks jõudnud (kui just Siberisse?).

Ma ei tunne ühtegi eestlast, kes poleks tahtnud, et Eesti vabaks saaks. Pärast Stalini surma tõin ise peidikust välja Vabadussõja ajaloo ja „20 aastat iseseisvust“ köited.

?ige oli otsus läbi viia maareform ja maa baltisaksa mõisnikelt ära võtta. Miks me nüüd sakslased siis tagasi kutsume ja neile varasid tagastame? Kas selleks, et nad uuesti parunit mängiks?

Kuidas aga käis Tartu rahulepingu sõlmimine? Nõukogude Vene tahtis ju algselt oma riigipiiri nihutada kuni Kundani ja ähvardas sellega mittenõustumise korral eestlased Balti merre suruda: Kuid Laidoner oli väeosad teiselpool Narvat kaitsesse pannud ja iga venelaste rünnak lõppes sadade sõdurite surmaga. Kauplemine piiri pärast käis kolm korda. Iga kord üritasid venelased ülekaalukate jõududega rünnata, kuid Vene kaotused eesliinil aina kasvasid. Lõpuks pidid venelased nõustuma Eesti rahutingimustega. Seepärast sobib muinasjutt, et Eesti astus vabatahtlikult NSV Liitu, ainult lastele. Milleks pidime Vabadussõja võitma, et 1940. aastal vabatahtlikult vabadus ära anda?

Kuid 1987. aastal taas vabaduse kättevõitlemine ei olnud reaalne.

Reaalset võimalust nägi Savisaar, kes organiseeris „Rahvarinde Perestroika Toetuseks“. Seepärast ei saanud võimud seda takistada, kuid ERSP-d jälitati võimude poolt ja ka rahvas ei julgenud avalikult talle poolehoidu avaldada. Et NSV Liidu majandus oli kokku varisemas, siis tekkisid rahvarinded teisteski NSVL-i piirkondades.

Mitte laulev, vaid tõeline revolutsioon toimus 17. juunil 1988 Lauluväljakul. Rahvas tuli  sinna kolonnides ja radikaalsete loosungitega. Seda organiseeris Rahvarinne.

Kui võrrelda Hirvepargi koosolekut 17. juuni Lauluväljakuga, on erinevus kolossaalne. Hirvepargis oli käputäis dissidente rääkimas seda, mida rahvas niigi teadis, ja võimud andsid selleks loa. Lauluväljakule aga tulid tuhanded inimesed loosungitega, mis nõudsid Karl Vaino ja Bruno Sauli tagandamist.

Võtsin tookord osa roheliste liikumisest. Sõitsime 17. juuni hommikul kahe bussitäie aktivistidega Loksale.Enne Loksat peatusime ning marssisime kolonnis loosungite ja sinimustvalge lipuga miitinguplatsile. Rahvas vaatas meid ammulisui. Pidasime maha miitingu, kuhu oli kutsutud Loksa laevaremonditehase direktor ja nooruke komsorg. Samal ajal toimus Loksa täitevkomitee istung, ja meile eraldati seal viis kohta. Viibisin ühe osavõtjana istungil, kus arutati Loksa heakorda, ja meie esindaja juttu kuulati väga tähelepanelikult, ehkki see oli veel väga naiivne. ?htupoolikul olime Tallinnas Lauluväljakul, kus ühtekoondunud rahvas avaldas oma tahet radikaalseteks muutusteks.

Rahvarinde mõju all toimus ka Eesti NSV suveräänsuse otsuse vastuvõtmine. See vihastas Moskva võime ning nad otsustasid Eesti rahvaliikumise hävitada; toimuski putsh.

Ma ei näe siin kuskil ERSP võitlust.

Kuna 17. juuni 1988 oli tõeline rahvarevolutsiooni algus, teen ettepaneku tähistada seda päeva igal aastal kui rahvarevolutsioonipäeva.

Väino Pärnpuu, Tallinn

Fototekst:

MÕTTEKIVI HIRVEPARGI KOHAL LINDAMÄEL:

Marie Underi surematud mälestussõnad surelikele.

[„Ikka mõtlen neile

kes siit viidi...

Taeva poole karjub

nende äng.“]

Jaga |