Eesti välispoliitika ämbrite kolin

Dogmaatiline ja läbikukkumistega palistatud on olnud Eesti ametliku välispoliitika rada ka teistes prioriteetideks kuulutatud suundades.

Georgia uhkus

21. ja 22. jaanuaril Eestisse visiidile saabuv Gruusia president Mihhail Saakashvili kohtub ametliku eelteate kohaselt president Toomas Hendrik Ilvese, Riigikogu spiikri Ene Ergma, peaminister Andrus Ansipi ja välisminister Urmas Paetiga. Tema suurim nõuandja Eestis on siiski olnud aga IRL-i juht Mart Laar, kes Gruusia teemal ei ole viimasel ajal enam väga sage kõneleja olnud. Laari blogis on viimane Gruusia-teemaline sissekanne 2007. aasta novembrist (ajast, kui Saakashvili kehtestas Gruusia pealinnas demonstrantide rahustamiseks erakorralise seisukorra).

Gruusia presidendi kodulehel ripub aga praegugi veel eraldi bänner aadressil (http://www.president.gov.ge/PDF/Nobel.pdf) temast kui Nobeli rahupreemia nominendist (koos Ukraina presidendi Juštšenkoga). Toonaste USA senaatorite John McCaini ja Hillary Clintoni vastav ettepanek pärineb 25. jaanuarist 2005. Nende põhjendus oli, et "rooside revolutsiooni" peamise liidrina juhtis president Saakashvili Gruusias rahulikku võimuvahetust, mis lõpetas valitsuse poolt toetatud endeemilise korruptsiooni aastakümne. Vägivallast loobumine oli Gruusia liikumise eduks kriitilise tähtsusega. 2004. aasta algul rääkis president Saakashvili läbi Adžaaria rahvuskonflikti rahumeelse lahendamise, ja tema suundumus laiematele poliitilistele vabadustele on teinud Gruusiast stabiliseeriva jõu terves Kaukaasia regioonis.

Vabariiklane McCain oli 2010. aasta 14. jaanuaril Gruusias taas kohal. Kuid tema taga pole enam USA võimuparteid. USA praegusesse presidendiparteisse kuuluv Clinton ja teised demokraadid häbenenuks silmad peast, kui Obamaga samas rahupreemia saanute reas olnuks opositsiooni sõjalise jõuga maha surunud ja Venemaaga sõja provotseerinud president.

USA jaoks oli Gruusial keskne roll eelmise USA presidendi George W. Bushi Venemaa-strateegias, mis nägi ette Venemaale vastandumise, alternatiivsete nafta- ja gaasijuhtmete rajamise, ning vastavalt käsitles seda ka Venemaa oma mõju säilitades. Polnud sugugi juhus, et Gruusiat toetati Eesti kaudu nende jõudude poolt, keda püüti kasutada ka Vene-Saksa gaasijuhtme torpedeerimiseks.

Täielik farss oli see, kui poliitiliselt justkui erapooletu olema pidav Rahvusringhäälingu juht Margus Allikmaa algatas poliitilise diskussiooni, kas Eesti peaks protestiks Gruusia sõja vastu Eurovisiooni 2009. aasta lauluvõistlust Moskvas boikoteerima. Diskussioon ei õnnestunud, ja Eesti osales. (Tänavusest Eurovisioonist otsustas Allikmaa loobuda eelarvele viidates, mispeale teatas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, et raha saab, ja ERR peab jällegi justkui vastu tahtmist Eestit esindama.)

Bushi jaoks oli Euroopa Liit USA konkurent, kelle tugevnemist tuli vältida, sh ka katsetega Lääne-Euroopat ära lõigata Venemaa toorainetest. Ja muidugi Euroopa Liidu ühtse välispoliitika nõrkust ära kasutades kaasata Ida-Euroopa USA avantüüri Iraagis ja Afganistanis.

Bushi administratsiooni maailmamuster jätkas tegelikult külma sõja skeemi, milles Venemaad (ja ka Hiinat) tuli ümbritseda neile vaenulike riikide vööndiga. Bushi võimu lõppemise järel on aga terve Gruusia de facto sügavas välispoliitilises isolatsioonis.

 Sellega on Venemaa saavutanud 2008. aasta augustisõjaga ehk isegi olulisema võidu, kui seda oli Lõuna-Osseetia ja Abhaasia eraldamine Gruusiast.

Saakashvili renomee maailma silmis ei erine enam oluliselt Afganistani presidendi Hamid Karzai omast. Nii Gruusia kui ka Afganistani valimisi on ausateks tunnistatud pika hambaga; sellega on tegelikult õõnestatud kogu Lääne autoriteeti vabade valimiste hindamisel.

Saakashvilil saab jaanuaris ametlikult täis kuus aastat presidenditoolil, Ansipil saab aprillis viis aastat peaministrina. Mõlemad räägivad, et halvim on ära hoitud. Saakashvili Gruusia „edu" ääristavad riigist määramatuks ajaks eraldatud kaks regiooni, tuhanded sisepagulased ja välispoliitiline isolatsioon. Ansipi Eesti „edulugu" põhineb aga paari aastaga 25% kukkunud majandusel.

Ajalugu korduvat farsina, ja farsiks on keeranud ka meie lähimineviku kordumine Gruusias. Tallinnas provotseeris Ansipi partei ja valitsus Pronkssõduri teisaldamisega  massirahutused. Gruusias tehti veelgi totramalt - Kutaisis otsustati parlamendihoone ehitada just 40-meetri kõrguse sõjamonumendi kohale, kuid selle õhkimise käigus hukkus kaks ja sai haavata kaks inimest (muide, Stalini monument ja memoriaalmuuseum Gori linna keskväljakul on kenasti paigas ning seda Gruusia uhkust ei puutunud 2008. aasta sõjas ka Venemaa).

Parlamendiistungite Kutaisisse üleviimise taga näeb Gruusia opositsioon Saakashvili reaktsiooni 2009. aasta kevade tänavaprotestidele - nii saab Saakashvili manööverdada, kui opositsioon peaks taas üritama parlamendi tööd blokeerida. Parlamendile tekiks ju üks ametlik asukoht juurde.

Kuigi võimud ise põhjendavad seda otsust pealinnast 200 km kaugusel asuva riigi suuruselt teise linna majanduse elavdamisega, pole selge, kas saadikud Kutaisisse elama asuvadki. 2005. aastal üritati Kutaisisse üle viia Gruusia ülemkohut, aga kohtunike keeldumise tõttu  sinna elama asuda jäi projekt katki.

Kõigele vaatamata ei kujuta täna siiski keegi veel ette, et Ansip võiks osa Riigikogu istungeid üle viia Tartusse (kuigi Riigikohus ja osa haridusministeeriumist seal juba on). Europarlamendi pendeldamine Brüsseli ja Strasbourg'i vahel on liiga hirmutav eeskuju.

Eestit eiranud Põhjahoovus

Saksa-Vene Põhjahoovuse (North Stream) projekti uuringute lubamise suhtes oli Reformierakonna suhtumine pärast pronksiööde esimeste majanduslike mõjude ilmnemist pigem toetav. Soovitust oluliselt kiiremini jahtuma hakanud Eesti majandusele lubanuks gaasijuhtme ehitus tuua nii otseseid kui ka kaudseid teenimisvõimalusi. Või sees olnuks nii Sillamäe kui ka Paldiski.Veelgi olulisem oli aga Eesti laiematest huvidest lähtuv arusaam, et Põhjahoovuse projekti blokeerimise katse tagajärjeks on lisaks Eesti süvenevatele vastuoludele Venemaaga ka konflikt Saksamaa ja Hollandiga ning süvendatud eraldusjoon Põhjamaadega.

Kas Bushi administratsioonist dikteerituna või vähemalt siinsete tegelaste meelest Bushi klikile sobivalt otsustati aga panna täispidurit. Eesti majandusvööndis uuringute tegemise keelamisega 2007. aasta septembris (kuigi Välisministeeriumi eelnõu järgi oleks luba antud) sattus Eesti koos Läti, Leedu ja Poolaga Lääne-Euroopale ja Venemaale vastanduvasse blokki. Pärast seda, kui uuringuteks olid loa andnud Soome, Rootsi ja Taani, ilmnes meie fiasko täielikkus.

Rumalal välispoliitilisel otsusel oli kahjuks ka sisepoliitiline mõõde. Põhjahoovuse blokeerimise katses liitus Reformierakond jälle IRLi algatatud tormijooksuga Eesti kõige Vene-vastasema partei tiitlile. Nii nagu see oli juhtunud ka Pronkssõduri teemat eskaleerides (meenutagem, et politsei poolt kokku pakitud Eesti lipp viidi 2006. aastal Pronkssõduri juurde otse IRL-i peakorterist Wismari tänavas, Ansip ja Rosimannus olid need, kes asjast aga enda teema tegid).

Peab tunnistama, et Reformierakonnal õnnestus jälle see tiitel võita. Ning kahjuks käis see jälle Eesti majanduslikke ja välispoliitilisi huve rängalt kahjustades. Kuigi Matti Maasikas nimetab 9. jaanuari Postimehes Eesti jaoks eksistentsiaalseks meie energiavarustuse liidendamist Lääne-Euroopaga, ei võeta Eestit ega teisi Põhjahoovuse äpardunud blokeerijaid enam ka muudes energiajulgeoleku küsimustes kuigi tõsiselt.

Poola ja Balti riigid on vale panusega selles valdkonnas oma poliitilist kapitali hulgaliselt ära raisanud. 2009. aasta sügisel  Euroopa Liidu Ülemkogul heaks kiidetud EL-i Balti mere strateegias ei nimetata selle piirkonna praegust ja nähtavas tulevikuski suurimat arendusprojekti, Põhjahoovust, poole sõnagagi.

Schengeni viisa-afääri kaks vaatust

2009. aasta 23. septembril lekkis ajakirjandusse, et Jüri Pihli lahkumise järel ajutiselt siseministri kohuseid täitnud Rein Langi otsusega on Urmas Paeti juhitava Välisministeeriumi kantsleri ettepanekul Sergei Markovi Schengeni-viisakeeld tühistatud ning samasisuline taotlus Vassili Jakemenko viisakeelu tühistamiseks jäetud rahuldamata.

Kapo algatas kriminaalasja riigisaladuse lekitaja leidmiseks. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL) lõõskas tuld. „Justiitsminister Rein Langi sammu (välisminister Paeti ettepanekul, nagu mõistan) on tõepoolest väga raske kommenteerida, sest minu arvates on tegemist ikka uskumatu ämbriga," kirjutas Mihkelson oma blogis. „Head poliitilist tava rikkudes teha otsus, mille tulemus on enam kui kaheldava väärtusega? Paneb lihtsalt käsi laiutama."

Koalitsioonipartner de jure IRL asus oma valitsuse ministreid ülekuulamistega praadima, koalitsioonipartner de facto Rohelised ja parteitu saadik Brüsselis Indrek Tarand soovitasid Paetil ja Langil ise tagasi astuda. Arutelu käis selle üle, millised riigid kelle vahendusel avaldasid Eestile survet viisakeelu tühistamiseks.

Kalle Muuli kirjutas Postimehes 28. septembril pealkirja all „Häälekas alistumine" karmid read: „Surve Markovi sissesõidukeelu tühistamiseks tuli Venemaalt. Kas see jõudis Langini otse Moskvast või Euroopa Liidu kaudu, pole oluline - minister teadis hästi, et keelu tühistamist soovib tegelikult Venemaa. Avalikult küberrünnakuid ja Vene võimude käitumist taunides tõstis Lang rünnakute korraldajate ees tegelikult käed üles. See ongi kogu loo tuum, mitte häma tõenditest ja tavadest. Kabinetivaikuses, 75 aastaks salastatult, lootuses, et rahvas ei saa tema otsusest teada, alistus Eesti valitsuse liige vaenlaste survele."

Sotsid andsid 30. septembril Riigikogus sisse Langi ja Paeti suhtes umbusaldusavalduse, millega liitus ka Keskerakond. Umbusaldusavaldus ei läinud läbi, sest viisaskandaalis olid Reform ja IRL juba vähemusvalitsuse ühemunakaksikud. IRL-i isamaaline südametunnistus pidas enda valitsuses püsimist olulisemaks kui Eesti välispoliitika usaldusväärsust puudutanud viisaskandaali süüdlaste pingilesaatmist.

Schengeni viisaskandaali teine samuti sisepoliitiline vaatus toimus aga 2. detsembril, kui Jüri Pihl kutsuti kaposse ülekuulamisele viisaskandaali lekitamise asjas. Pihl pani lauale kirja, milles pidas Ansipi, Paeti ja Langi tegevust riigireetmiseks. Nähes nende tegevuses ühisjooni Hermann Simmi afääriga.

Kapo kvalifitseeris Pihli kirja kuriteoteateks, informeeris sellest kohe asjaosalisi, ning 16. detsembril algas Reformierakonna ja IRL-i meedia kaudu hästisuunatud suurtükituli Pihli kõrvaldamiseks SDE esimehe kohalt.

Pihli asusid avalikult ründama Vabariigi President Ilves, ekspeaminister Andres Tarand, SDE eksesimees Ivari Padar. 18. detsembriks sai mürin siiski läbi pärast SDE juhatuse koosolekut, kes küll Pihli noomis, kuid ametist ei vabastanud ja esitas ikkagi Ansipi parteile ja valitsusele tõsiseid süüdistusi jõustruktuuride kasutamises poliitikas.

Need on vaid mõned Eesti välispoliitika "edulood".

Selliseid võiks jutustada veel teisigi, kuid uhkust ei saaks tunda nendegi üle. Tänane meie välispoliitika on nagu sumbunud konnatiik, kus tegutseb väga kitsas ring privilegeeritud tegelasi ning  kandev välispoliitiline mõte või idee puudub juba pikemat aega. See konnatiik vajab korralikku puhastamist!

AIN SEPPIK, Riigikogu liige, Keskerakonna Riigikogu fraktsiooni aseesimees

[fotode allkiri]  LÄBIKUKKUNUD (VÄLIS)POLIITIKUD: Saakashvilil saab jaanuaris ametlikult täis kuus aastat Gruusia presidendi toolil, Ansipil täitub aprillis viis aastat Eesti peaministrina. Mõlemad väidavad, et halvim sai ära hoitud. Saakashvili „edu" ääristavad riigist määramatuks ajaks eraldatud kaks regiooni, tuhanded sisepagulased ja välispoliitiline isolatsioon. Ansipi „edulugu" põhineb paari aastaga 25% kukkunud majandusel. Soojad suhted diktaatorliku Saakashviliga ja USA presidendile Obamale saadetud Venemaa peale „kituv" kaebekiri on selgelt kahandanud Mart Laari usaldusväärsust. Nende kolme mehe poolt jumaldatud George W. Bush aga ajas nõnda käpardlikku ja robustset välispoliitikat, et see ehmatas ära nii kogu maailma kui ka ameeriklased. Tänaseks ei taha keegi temast enam midagi kuulda.

Jaga |