Kas ema südant tunned sa?

URMI REINDE,      12. veebruar 2003


Vaadates meestevahelist sõda ajaloo hindamise ümber, tulevad mulle meelde emad ja vanaemad, kes ei käi kunagi valimas. Ja kes ei taha po-liitikast midagi kuulda. Sest valus on.
Pean jälle kord rääkima emast, kelle sünnipäevalaua ümber istus viis meest. Isa oli EW ohvitser ja kuulus omakaitsesse. Isa vend teenis Saksa sõjaväes. Mees oli soomepoiss. Mehevend oli korpusemees. Ja poeg oli kommunist. Aga ema ei käi iialgi valimas.
Kui paljud meist võivad ütelda, et nad tunnevad tolle ema südant, suudavad mõõta tema tundeid või hinnata tema tõekspidamisi? Ta on täna 75aastane. Ta ütleb, et ta armastab kõiki neid mehi.
Ta ei jätnud isale pakke saatmata, kuigi oli stalinismi kuum aeg. Ta ei sulgenud ust onu ees, kuigi suhtlemine SSlasega ähvardas poja tõusvat karjääri. Mõlema pärast heideti ema välja ülikoolist ja teda ei lubatud kordagi välismaale. Tema mees oli soomepoisina määratud eluaegseks lukksepaks, et mitte öelda katlakütjaks, kuigi oli eesti ajal lootusrikkana lõpetanud gümnaasiumi. Tõeline ema süda rõõmustas, kui pojal läks hästi: lõpetas ülikooli, asus kõrgele ametikohale, abiellus õpetajaga, peres sündis neli last.
Emal jätkus südant kõigile. Jätkub praegu ka lastelastele, kuigi nendegi hulgas on kindlasti mitme erakonna fänne.
Usun, et samamoodi rõõmustas kord oma poja üle Ain Seppiku ema, kellest ma küll palju ei tea. Näen vaid, et ta kasvatas üles tubli poja. Uhkuseks endale, tubliks meheks rahvale. Läbi saatuse ränkade väljakutsete, läbi ajaloo erinevate tõdede.
Miks peavad emad lõputult mõistma, lõputult andes-tama? Kuidas nad seda suudavad, kasvatades üha uusi ja uusi põlvkondi, ja kui töö on tehtud ja vaev nähtud, peavad nad taluma, et neile öeldakse - olete kasvatanud vale põlv-konna.
Mõelgem tagasi mitte ainult kommunistidele ja iseenda osale ses ajas. Mõelgem tagasi oma emadele, kellelt ei küsitud - kas tahate oma lapsi kasvatada? Nad tahtsid. Nad kasvatasid. Osa lapsi suri Siberis, osa sõjajärgsetesse hirmsatesse haigustesse. Aga osa pääses. Nendest kasvasid tublid inimesed. Inimesed, kes jäävad inimeseks igal ajal. Nagu Ain Seppik.
Või oleksid emad pigem tahtnud, et pojad taotleksid kuulsust pätikambas? Hea ema seda küll ei ihkaks. Isegi siis mitte, kui pätte poliitilistel kaalutlustel vabadusvõitlejateks tituleeritakse.
Emal on suur süda. Sinna mahub mõõtmatult palju. Mahub andestust ja armastust. Miks ei võiks seda mahtuda meisse kõigisse? Kas või pisutki enam, kui hetkel Eestis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)