Sõda algas ikkagi

MART VIISITAMM,      26. märts 2003


Miks jõudis asi niikaugele, et diplomaatia kaotas ja prevaleerima hakkavad tankid ja pommid?
Diplomaatia võidust rääkides meenub mulle kunagine Briti peaminister Neville Chaimberlain, kes 1938. aastal Müncheni kohtumiselt Hitleriga naastes teatas, et ta tõi rahu, kuid ajaloolisest tarkusest võib väita, et ta tõi oma alandava allaandmisega kaasa ka Teise maailmasõja. Kui Lääneriigid oleksid osutanud otsustavat vastupanu Anshlussile ja Tðehhoslovakkia Sudeedimaa hõivamisele natsistliku Saksamaa poolt, oleks Teise maailmasõja koledused suure tõenäosusega üldse olemata olnud. Chaimberlain, kes valis rahu, sai ju sisuliselt sõja ja veel ühe ajaloo veriseima. Bush, kes valis sõja, võib selle targa valikuga saada hoopis rahu.
1990. aastal tungis Iraak agressorina kallale oma lõunanaabrile, väiksele naftariigile Kuveidile. USA ja liitlased reageerisid kiiresti ning Iraagi armee aeti Kuveidist välja. Tõsi, siis mängis konflikti lahendamisel olulisemat rolli ÜRO Julgeolekunõukogu, kes andis ainuüksi 1990. aastal kriisi kohta välja 12 resolutsiooni. Võib olla jättis praeguse USA presidendi isa George Bush toona midagi olulist tegemata. Nimelt Husseini võimult kõrvaldamise ja Iraagi desarmeerimise.
Toona valiti diplomaatia tee ja usuti Iraagi desarmeerimisse rahulikul teel. Kuid juba 1991. aasta suvel selgus, et Iraak ei kavatse selles rahulikus protsessis kaasa mängida ning pärast seda on olnud sisuliselt kogu aeg "paha poisi" rollis. Sinna ajavahemikku jääb 1995. aastal biorelva olemasolu tunnistamine, tahtmatus koostööd teha ÜRO relvainspektoritega, mis tipnes nende riigist lahkumisega 1998. aastal. USA ja liitlased vastasid majandusblokaadidega ning õhurünnakutega 1996. ja 1998. aastal.
2002. aastaks oli USA presidendiks saanud vabariiklane ja veelgi enam - Lahesõja-aegse presidendi poeg. Läbi Ühendriikide ajaloo on vabariiklased suutnud pidada edukaid sõdu ja hoida tugevat välispoliitilist joont. 1950. aastal alustas demokraat Harry Truman Korea sõda, mille viis edukale lõpule 1953. aastal vabariiklane Dwight Eisenhower. 1965. aastal viis demokraat Lyndon Johnson Ameerika Vietnami sõtta, selle häbi USA ajaloos lõpetas vabariiklane Richard Nixon. Nii ei olnud ka demokraadil Bill Clintonil otsustavust oma ametiajal Iraagiga midagi ette võtta. Demokraadile omaselt siples ta hoopis seks-skandaalides.
Sõja kasuks otsustamisele pani oma pitseri 11. september 2001, kui kaaperdatud reisilennukid ründasid New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse kahte torni ja kaitseministeeriumit Washingtonis. Pärast seda ei olnud USA enam haavamatu. Samas algas armutu terrorismivastane sõda alguses Afganistanis ning mingil määral on ka käesoleva sõja näol tegemist võitlusega terrorismi vastu.
Möödunud aasta novembris kohtusin Washingtonis Demokraatliku Partei nõuniku David Lytelliga. Muuseas arutasime Iraagi küsimust. Tema seisukoht oli lihtne - sõda tuleb kindlasti, sest Ühendriikide majandusnäitajad liiguvad allamäge ning president Bush vajab edukat sõda, et saada tagasi valituks Valgesse majja.
Kogu Iraagi sõja ettevalmistava faasi juures üllatas mind USA diplomaatia nõrkus. Kuigi Iraak on kogu viimase kümnendi jooksul sisuliselt sülitanud ÜRO resolutsioonide peale, anti talle viimane võimalus 8. novembril 2002 ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 1441. Siin jäid ameeriklased jänni tõestamisega, et Iraak ei kasutanud oma viimast võimalust. Samuti ei suudetud tuua vettpidavaid tõendeid selle kohta, et Iraak ikka omab massihävitusrelvi. Kuid kui keemia- või bioloogilised relvad sõja jooksul ilmnevad, näitab see eelkõige ÜRO relvainspektorite nõrkust ning õigus jääb USA poolele, seda ka juhul, kui oluline osa Iraagi armeest läheb vabatahtlikult üle liitlaste poolele.
Kahetsusega tuleb tõdeda, olgu rünnakul Iraagile nii üllad eesmärgid kui tahes, et antud küsimuses on tegemist rahvusvahelise õiguse rikkumisega - agressiooniga, sest seda ei seadustanud ÜRO julgeolekunõukogu, seda eelkõige oma alaliste liikmete Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina juhtimisel. Kuid samas ma ei mõista inimesi, kes ägedalt protesteerivad USA tegevuse vastu. Ma arvan, et siin on suhtumises USAsse tegemist topeltstandarditega. Üheltpoolt me ootame, et USA on maailma demokraatia valvekoer ja tülide lahendaja. Me ootame, et USA lahendaks Iisraeli-Palestiina tüli, Kosovo kriisi jne. Samas rünnakut Iraagile, mis on toimub sisuliselt maailma julgeoleku tagamise eesmärgil, mõistavad osad meist hukka. Siin peituvadki topeltstandardid, mida kasutatakse suhtlemisel Ameerika Ühendriikidega.

KESKMÕTE
Kogu Iraagi sõja ettevalmistava faasi juures üllatas mind USA diplomaatia nõrkus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)