Millised on Eesti rahvuslikud huvid?

ROMAN UBAKIVI,      23. august 2006


Taoline küsimus tekib paratamatult, kui võrrelda Keskerakonna ja Rahvaliidu koostöölepingut (Kesknädal 16.08.06) ja Marko Mihkelsoni artiklit Eesti Päevalehes samal kuupäeval.

Marko Mihkelson süüdistab koostööpartnereid surmapatus – Eesti rahvuslike huvide reetmises, ent ta argumentatsioon on ehmatavalt küündimatu.
Nii on ülimalt veider tõlgendada koostööpartnerite lubadust kehtestada astmeline tulumaks sarnaselt USA, Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa ja Soomega kui soovi viia meid Venemaa majanduspoliitilise mõju alla. Pigem võib Venemaal ja praegu meil kehtiva proportsionaalse tulumaksu propagandat Euroopa Liidus mihkelsonide poolt pidada Venemaa mõju laiendamise katseks.

Mihkelsoni viletsad neoliberalistidest sõbrad
Kindlasti ei ole lääne majanduspoliitika vastane ka lubadus tõsta tulumaksuvaba miinimum miinimumpalgani ja alandada kõikide spordi- ja kultuuriürituste käibemaksu viiele protsendile.
Samuti on lääneriikidele endastmõistetav lubadus luua omamaisele kapitalile ja tootjatele õiglased tingimused oma ja rahvusvahelisel turul konkureerimiseks.
Eriti ärritab Marko Mihkelsoni Keskerakonna ja Rahvaliidu põhimõte, et infrastruktuuri ettevõtted peavad kuuluma riigile ja sellest tulenev taotlus Eesti Raudtee tagasiostmiseks. Ehtmihkelsonlik on sellest välja lugeda Vene juhtiva ärigrupeeringu huvide teenimist. Pigem tähendab Mart Laari valitsuse poolt raudtee mahaparseldamine Vene huvide teenimist, sest Eesti raudtee on sisuliselt vaid oktoobriraudtee tupik ja erastatuna langeb varem või hiljem Vene kapitali kontrolli alla. Sama kehtib ka Narva elektrijaama ja sadamate kohta.
Lausa skandaalne on aga Riigikogu väliskomisjoni aseesimehe Mihkelsoni ebakompetentsus välispoliitikas. Talle on teadmata, et Ühtne Venemaa ei ole Venemaal sugugi ainupartei. Pole imestada, et meie mihkelsonide välispoliitilist mõttetasandit naeruvääristas hiljuti isegi New York Times.
Marko Mihkelsoni kasuks ei räägi sugugi fakt, et tema suhtlemistasand piirdub vaid Venemaa marginaalsete, Boris Nemtsovi taoliste läbipõlenud neoliberalistlike poliitikutega, samas kui Keskerakond suudab suhelda Venemaal reaalset võimu omavate isikutega.

Mihkelson hüsteerias ja idiootlikus olukorras
Piirilepingu jõustamine Venemaaga välisministrite allkirjastatud kujul ei tähenda sugugi rahvusvahelisse isolatsiooni sattumist. Pigem vastupidi – just piirilepingu ratifitseerimise läbikukutamine Mihkelsoni ja Laari parteide poolt asetas Eesti seisu, kus meid ei toeta ei ELi ega NATO liikmesmaad. Piirilepingu puudumine kiirelt tugevneva Venemaaga on Eestile tõsiseks peavaluks, sest tänavu oodatava Kosovo iseseisvumisega murtaks Euroopas praegu kehtiv piiride muutmatuse printsiip. Ei ole sugugi veel selge, kellele jääb näiteks Narva elektrijaam, kui korraldada Ida-Virumaal rahvahääletus.
Mihkelsoni agressiivne Venemaa-vastasus on selgelt vastuolus nii Eesti välis- ja julgeolekupoliitika alustega kui ka ELi ja NATO ametlikult väljakuulutatud välispoliitiliste eesmärkidega.
Miks on Mihkelson otsustavalt selle vastu, et Keskerakond ja Rahvaliit lubavad välja kujundada Eesti rahvuslikke huvisid selgelt silmas pidavat välispoliitikat?!
Miks on Mihkelson otsustavalt rahvuslikult mõtlevatele inimestele loomuliku hüvena tunduva tugeva Eesti riigi vastu ja taotleb nõrka riiki?
Ülaltoodust võime tõdeda, et Mihkelson on end ise pannud idiootlikku olukorda, kus ta hüsteeriliselt süüdistab Keskerakonda ja Rahvaliitu, suutmata samas oma siirast pahameelt mitte kuidagi mõistlikult seletada.
M. Mihkelsoni mõttekäikudest võiks aga kergesti aru saada, kui ta julgeks avalikult defineerida, mida ta oma artikli võtmesõna "lääs" all mõistab.

Missuguse lääne nimel?
Termini "lääs" all võib mõista kolme geopoliitiliselt erinevat subjekti: USA-d, ELi (täpsemini euromaid) ja rahvusvahelisi suurkorporatsioone. Viimast esindavad rahvusvahelised eraorganisatsioonid (Trilateraalne Komisjon, Cato Instituut jne) ja mondialismiks kutsutav ideoloogia. Kuhu kuulub Mihkelson?
Kerge öelda, kui vaadata, millist presidendikandidaati toetavad Isamaa ja Res Publica Liit, Reformierakond ja sotsid. Selleks on Toomas Hendrik Ilves, Trilateraalse Komisjoni Euroopa osakonna liige.
Keda toetaks Mihkelson peaministrina? Kindlasti oma erakonnakaaslast Mart Laari, keda hiljuti kuldas üle Cato Instituut üle 6 miljoni krooniga mondialistliku poliitika elluviimise eest.
Mida tähendab mondialistlik poliitika? Vabadust. Vabadust millest? Vabadust rahvustest. Sarnaselt teisegi utopistliku – kommunistliku ideoloogiaga, ei ole mondialistlikus maailmas kohta rahvustele. Kas see on hea või halb, on muidugi iga lugeja enda otsustada, ent see on selgelt vastuolus Eesti põhiseaduses toodud Eesti riigi eesmärgiga: eesti rahvuse ja kultuuri kaitsmisega.
Seega laarlased-mihkelsonid peaks vähemalt teoreetiliselt olema Kapo hein ja siit ka nende ajuvaba demagoogiline stiil.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)