Minister Seeder ootas põllumajandusajaloo asemel propagandaüllitist

RALF R. PARVE,      09. jaanuar 2008


Ajaloolembese erakonna liikmest põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tunnistas 10. oktoobril 2007 Riigikogus, et peatas ekspoliitik Arvo Sirendi juhtimisel valminud Eesti põllumajanduse ajaloo teise osa väljaandmise, sest teos vajavat ümbertegemist.

Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvat Seederit küsitlenud Rahvaliidu esimees Jaanus Marrandi avaldas kahetsust, et Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel koostatud kogumiku trükkimine keelati vaatamata sellele, et trükikojale oli isegi tööraha üle kantud. Koguteost «Eesti põllumajandus XX sajandil» rahastas Põllumajandusministeerium. 2005. aastal eraldati selleks 150 000 krooni, 2006. aastal 980 000 krooni, 2007. aastal miljon krooni.

Omariikluse-eelset ja -aegset perioodi (1900–1940) kajastav esimene osa ilmus 2006. aasta sügisel 4000-lises trükiarvus. Teost jagati peamiselt maaraamatukogudele ja põllumajanduskoolidele.

Ajalooraamatu autorite seas on tuntud põllumajandusteadlased Rein Lillak ja Olev Saveli, endised maapoliitikud Arvo Sirendi ja Ants Käärma jpt.

"Väga raske on leida loogilisi põhjendusi niisugusele käitumisele. Tsensuurilaadsed põhjendused, et justkui raamat ei sobi, ei käi teatavasti demokraatlike tavade hulka," teatas Marrandi.

Põllumajandusministeerium tugines põllumajandusajaloo mitteavaldamist otsustades ajaloolaste Enn Tarveli ja Martin Klesmenti koostatud retsensioonile. Retsensentide hinnangul olla valminud käsikiri raamatuna avaldamiseks kõlbmatu ja selle parandamine trükkimisloa saamiseks võimatu.

Põllumajandusministeerium väljendas kirglikku soovi valminud käsikiri ja retsensioon anda Ajalooarhiivi. Ent koguteose autorid leidsid vajaliku raha ja alustasid põllumajandusajaloo II osa väljaandmist. Ent sellega polnud lahingud sugugi lõppenud. 20. detsembril tahtis Põllumajandusministeeriumi juhtkond saata politsei konfiskeerima eelmisel päeval Tartu trükikojast „Greif" väljastatud raamatut, mis käsitleb okupatsiooniaegse põllumajanduse ajalugu. Viimasel hetkel taibati siiski skandaalsest ettevõtmisest loobuda.

Põhiseaduslik õigus oma arvamusele

Põllumajandusajaloo peatoimetaja Arvo Sirendi annab teose eessõnas selged põhjendused, miks on see uurimus just selline. Paraku tuleb retsensentidele neist rääkida kolm korda ja hästi aeglaselt, enne kui nood üldse midagi mõistavad. Siiani nad arvavad, et Eesti põllumajanduses töötasid üksnes vene okupandid ja kommunistid. Nii Arvo Sirendi arutlebki:
„Me võiksime ajaloo painajalikust pärandist vabaks saada siis, kui meil on tahtmist ja julgust tõde otsida ning teha vahet tõdede, tõekspidamiste ja tõdemuste vahel. Mõnikord tuleb siiski ka nende vahel kompromisse otsida, et üksteisest paremini või üldsegi aru saada, sest tõde on ja on alati olnud huvide tugeva surve all, mistõttu tõde paistab erinevana olenevalt vaatenurgast, eri kaugusest ajas või ruumis, filtrite, prismade või peeglite kasutamisest. [---] Kompromiss aga pole tõde, vaid tõe kokkulepitav aseaine, kõigi, paljude või mõlemapoolne kokkulepitav tõe teadlik asendamine kokkuleplastele sobiva pool- või ebatõega. Poliitika ongi võib-olla seepärast kompromisside kunst, ajalugu aga on poliitiline teadus.[---]
Me oleme siin esitatud ajalookäsitluses võtnud seisukoha, et põlluharimine ja loomakasvatus ei ole ega saa olla vabas ega orjastatud maailma mis tahes osas loomult poliitiline ja seeläbi hukkamõistetav tegevus ka siis, kui selle töö vilju kasutatakse inimvaenuliku süsteemi edasiseks funktsioneerimiseks, kui okupatsioonivõimud kuulutavad näiteks kogu selle töö või mõne lõigu sellest poliitiliseks probleemiks, lööktöö rindeks, sotsialistliku võistluse areeniks või kommunistliku töö kooliks.
[---]
Me oleme võtnud seisukoha, et okupatsioonide ajastul on toimunud liigagi palju nii otseseid kuritegusid kui ka muid negatiivseid ilminguid, et seda perioodi saab tervikuna vaid tumedates värvides kirjeldada. Aga me ei pea põhjendatuks nende negatiivsete ilmingute juurdemõtlemist ja positiivse negatiivsena kirjeldamist. See positiivne osa puudutab lasteaedade rajamist, hea hariduse saamise võimalusi enamikule, avaraid töövõimalusi oma erialal, lihtsate tööinimeste pensione, tasuta arstiabi, sh häid tulemusi võitluses tuberkuloosi jt ohtlike nakkushaigustega, transporti ja sidet, võitlust kriminaalse elemendiga, illegaalse prostitutsiooniga, alkoholismiga. [---]
Nagu esimene köide, nii on ka käesolev raamat artiklite kogumik, kus iga autor saab täiel määral kasutada põhiseaduslikku õigust oma arvamusele."

Kas 16 teaduskandidaati ja 12 teadusdoktorit ning 6 Riigikogu liiget on käpardid?

Ministri ning tema tellimusel retsensiooni kirjutanud ajaloolaste Enn Tarveli ja Martin Klesmenti hinnangust võib välja lugeda, et selle ajalooülevaate on kirjutanud „käpardid". 47 autori hulgas aga on põllumajandusuuringuid ja arvukaid teadustöid avaldanute seas üks magister, 16 teaduskandidaati ja 12 teadusdoktorit. Lisaks on toimetuse kolleegiumis ja autorite seas kuus endist Riigikogu liiget: Arvo Sirendi, Viive Rosenberg, Ants Käärma, Ülo Vooglaid, Küllo Arjakas ja Maido Pajo.

Siinkohal teadmiseks – Riigikogu kunagine aseesimees, põllumajandusjuht Ants Käärma küüditati lapsena 1949. aasta 25. märtsil Siberisse. Seepärast tunduvad punameelsuses ja „vale" ajaloo kirjutamises süüdistavate oponentide hinnangud lihtsalt pahatahtlikena.

Kas tõesti oleks põllumajanduse olukorra uurimise asemel pidanud käsitlema üksnes parteibüroode lolle korraldusi ning raskete Nõukogude traktorite ja kombainide tehnilist kriitikat? Kas siit kumab vastu igatsus, et põllumajandusajaloo asemel tahtnuks isamaaliitlasest minister näha nüüdisaegset kriitikat 1960-ndatel aastatel ilmunud mitmeköitelisele üllitisele „Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost"? Kas oli see andestamatu viga, et põllumajandusspetsialistid ei hakanud kaasaegseteks poliitagitaatoriteks ega asunud nõukogude võimu lahti mõtestama?

Muidugi igatseks ministri kaasparteilased taas lugeda põllumajandusajaloos metsavendlusest maal. Ent tehes etteheiteid, et põllumajandusajaloos avaldatud nõukogudeaegne statistika on võltsitud, unustatakse, et ka metsavendluse kohta käiv NKVD statistika on moonutatud. Paguneid ja aumärke tahtsid saada ju ka julgeolekumehed, ja Moskva ootas neilt üksnes tõusvaid arvnäitajaid. Seega on jutt statistika usaldusväärsusest kahe otsaga lugu, mis siiski suudab targale inimesele näidata nii ühte kui ka teist (näiteks praegune Eesti keskmine palk). Teatavasti on küüditamist ja metsavendlust käsitletud juba piisavalt palju, põllumajandusest 50 aasta jooksul aga pole terviklikku uurimust olemas.

Äsja väljailmunud kriitikud tahavad unustada, et just maaelu oli see, kus eesti rahval säilis ka punavõimu ajal töötegemine oma rahva toitmiseks, kus hoiti alal rahvakultuur ja kaine mõtlemine. Milleks veel meenutada mingeid parteilisi ettevõtmisi, mis igal normaalsel inimesel mööda külgi maha jooksid?

Eesti maamehe tollast mõtteviisi kajastab ilmekalt üks räme anekdoot. Rajoonikeskusest väljus liinibuss. Peatusest 100 meetri kaugusel jooksis bussile vastu linnamees, kes vehkis mingi punase tõendiga. Buss peatus ja võttis mehe peale. Maamees küsis: „Mis tähtis nina sina oled, et buss kinni pidas?"– „Ma olen linnas partei rajoonikomitee liige!" Vastuseks kõlas: „Noh, linnas võid sa ju liige olla, ent maal oled sa ikka m..."

Nõukogude ajal pidi „munade peal" käima

Ajakirjanduses on taas püütud rünnata Arnold Rüütlit, mainides, et miks pole põllumajandusajaloos temast kui kunagisest EKP Keskkomitee põllumajandussekretärist juttu tehtud. Tundes meie parempoolse ajakirjanduse trikke, märkab, et taas tahetakse teda materdada üleelatud nõukogude aastate eest.

Ent, kulla härrad, meil kehtib ju võrdse kohtlemise printsiip. Igatsus Rüütli nõukogude-aastate kajastamise järele ei paista teil lõppevat. Aga miks te ei räägi, et Veljo Tormis on kirjutanud „Kantaadi Leninile" ja samale isikule on pühendanud luuletuse soomepoiss Ain Kaalep? Samuti Jaan Kross, kelle Eesti minevikuolusid mitte tundev president Ilves on teinud suisa eestluse kandjaks! Kui aga vahelduseks Rüütlile meenutakski Krossi esinemist 1958. aastal Eesti nõukogude kirjanike kongressil:
„Mulle tundub, et võrdlemisi varsti jõuame me nõukogude ühiskonnas nii kaugele, et kõneldes kirjanikust ei pea keegi enam tarvilikuks kõnelda tema maailmavaatest. Ja seda mitte sellepärast, et õige maailmavaade, kommunistlik maailmavaade, on kõigil nõukogude kirjanikel käes, et see on endastmõistetav asi, millest enam ei räägita, niisama nagu seda juba on õige ortograafia. Siis räägivad meie maailmavaatest veel ainult meie vaenlased. Umbes nõnda, et näete, kuidas nad seal kõik on ühe vitsaga löödud, kõik ühele liistule tõmmatud, kõik ühesugused – kommunistid.
Ja nad ise, need meie vaenlased, on siis just niisama traagiliselt naeruväärsed nagu härrad kiriklased neljasaja aasta eest, kes ütlesid vana astronoomia vastaste kohta: vaadake, kus narrid – nad räägivad kõik ühtemoodi, et maa tiirleb ümber päikese!"
(Vt. Jaan Kross „Vahelugemised". „Eesti Raamat", Tallinn, 1968, lk. 53–54.)

Kas poleks juba aeg elada tänases päevas ja loobuda ajaloo prügikastis tuhnimisest? Siinkohal käib Arnold Rüütli, Jaan Krossi, Veljo Tormise, Ain Kaalepi ja paljude-paljude eesti inimeste nõukogudeaegse elu kohta J. V. Jannseni mõttetarkus:
„Kui mõnni mees teaaks, kuidas mõnni mees mõnnes asjas peab munnade peal käima, siis saaks mõnni mees mõnda meest vähhem mõnnitama."

Ta ilmus siiski

Teose peatoimetaja põllumajandusdoktor Arvo Sirendi ei leppinud raamatu ilmumise peatamisega. Ta otsis rahastajaid ning suunas käsikirja trükki. "See ei ole elu ja surma küsimus, see on auküsimus," leidis Sirendi, märkides, et nad pole pretendeerinud ajaloo kirjutamisele. "Me kirjutasime, et inimesed tegid põllul tööd ja et see oli aus töö, mitte kollaboratsionism."

Sirendi sõnul annab otsida sellele raamatule paremat reklaami kui retsensioon, mille Põllumajandusministeerium kahelt ajaloolaselt tellis: "Ei ole alust arvata, et 47 inimest on nii nürid, keda need kaks nüüd õpetavad. Nende pahatahtlikkus on kinnimakstud pahatahtlikkus."

Koguteose kolleegiumi liikme professor Ülo Vooglaiu arvates on hea, et teos ministeeriumi vastuseisule vaatamata siiski ilmus. Eesti ühe nimekaima ühiskonnateadlase sõnul teadsid kõik, et teose autorid ei ole professionaalsed ajaloolased. "Nad olid protsessis osalejad. Nüüd on teada, kuidas see aeg osalejate pilgu läbi välja nägi. Ajalugu on inimeste elude lugu, aga mitte sõdade ja erakondade poliitiliste ambitsioonide lugu," rõhutas Vooglaid 27. detsembri „Maalehes".

"See, et ajalugu ei saa olla objektiivne, on kõigile teada. Ühtedele tundus kõik väga hea, teistele talumatu, kolmandad ei taha sellest kõigest midagi teada," märkis Vooglaid, vihjates, et ühe tuntud ajaloolase meelest polnud näiteks Rahvarinnetki olemas.

Siinkohal tasuks kokkuvõtteks meenutada eelmisel aastal ilmunud Enn Anupõllu raamatut „Parunid, matsid ja vurled" teenekast põllumehest Endel Liebergist. Raamatut, millele uus põllumajandusminister ei saanud küüsi taha ajada. Selle autor leiab:
„On kroonuajalugu ja on tegelik elu. Iga uus lipp tellib uue ajaloo. Ainult loodusel, maal ja metsal pole sellest sooja ega külma. Tema elab oma elu ja toidab inimest, kes sellel maal tööd teeb."

Uurimust „Eesti põllumajandus XX sajandil.II" ongi asunud kritiseerima mitte matsid, kes selle raamatu kirjutasid, vaid hoopiski vurled. Viimased sarnanevad vägagi nendega, kes tekitasid kogu selle segaduse põllumajandusajaloo ümber:
„Vurle seab end iga tuule järgi, puhugu ta idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane, prantslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovõõba poolest. Oma sisemises olemuses pole ta ei see, teine ega kolmas, sest tema on ainult vurle – loomutuse ja vormituse kehand..."

-------------------------------------------------------
FOTOD:
Rahvaliidu peasekretär Kajar Lember:
„Mul on heameel Eesti põllumeeste üle, kes selle raamatu väljaandmisele õla alla panid."

Põllumajandusvalitsuse juhataja H. Heinsalu annab üle EKP Rapla RK ja Rapla RSN TK rändpunalipu sovhoosi direktor H. Õunapuule 1979. a. töötulemuste eest.

V. Rosenberg ja K. Kotkas kartulitaimede paljundamise metoodikat katsetamas, 1982.

Eesti Maaviljeluse Instituudi direktor A. Sirendi V. Lokotale ametit üle andmas, 1990.

Fotod: „Eesti põllumajandus XX sajandil. II".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)