Nädala juubilar VIRVE OSILA 65

Proua loobus sellest ettepanekust kehva tervise pärast ja varasemate ebameeldivate kogemuste tõttu suhtlemisel ajakirjanikega.

Kõigest hoolimata elab 10. novembril 1946 sündinud Virve Osila looming eelkõige läbi Urmas Alenderi laulude eestlaste hinges . Alender lõi suurema osa oma viimastest lauludest nimelt Osila sõnadele.

Virve Osila viies luuleraamat "Hingelind" on pühendatud Urmas Alenderi mälestusele. Järgnevalt avaldame juubilar Virve Osila mõtteid, mis on võetud portaalist www.ruja.ee:

„Ühel detsembriõhtul kuulsin raadiost Urmast laulmas. Laulu sõnad tundusid mulle kuidagi tuttavad. Jäin tähelepanelikult kuulama ja sain äkki aru, et need olid luuletused minu esimesest kogust "Mälestuste tuul"! Ma ei teadnud, kuidas need luuletused olid jõudnud Urmaseni ja mul oli niisugune tunne, justkui istuks ta stuudios, keeraks minu luulevihiku lehti ja laulaks..

Kirjutasin Eesti Raadiosse ja Helgi Erilaid saatis mulle vastuseks väikese kasseti, millel oli kaheksa avalikul kontserdil lindistatud laulu. See kassett tähendas mulle palju, sest Urmas oli minu luuletustest välja valinud just need, mis eriti lähedased mulle eneselegi: kirjutatud mõne valusa momendi ajendil... Kuulasin siis seda kassetti ja mõtlesin, et peaksin Urmasele kirjutama, ta üles otsima. Mida rohkem ma kuulasin, kuidas Urmas oli neid laule laulnud, seda enam tekkis mul tunne, et ühelt poolt on tema mind väga hästi mõistnud, aga teisalt oleksin mina justkui alateadlikult pöördunud tema poole. Hiljem olengi tema tuttavatelt kuulnud, et ta võttis minu luulet, kui isiklikult temale suunatud mõtteid. Ta oli Rootsis koguni tütrele öelnud, et kuidas see ikka saab nii olla: Virve kirjutab seal Eestis täpselt sellest, millest mina siin mõtlen...

Aeg läks ja ma lükkasin Urmasele kirjutamist kogu aeg edasi. Kuni äkki ilmus ühes ajalehes intervjuu, kus Urmas minust väga kenasti ja põhjalikult rääkis: et mina olen tema lemmikluuletaja ja teatud märksõnad minu luuletustes on tema jaoks väga olulised. Pärast seda võtsingi kätte ja kirjutasin Urmasele kirja. Kohe tuli ka vastus ja ma sain teada, et Urmas plaanitses juba mõnda aega mind üles otsida, aga ei tahtnud tühjade kätega tulla. Ta oli mõelnud, et teeb Hingelinnu kasseti valmis ja tuleb siis. Oma viimases kirjas ta kirjutaski, et nüüd on kõik laulud lõplikult viimistletuna linti lauldud ja lähipäevil toob ta need Eestisse - siis ka isiklikult mulle. See kiri oli 16. septembrist (1994. a. - I.V.).

Kirjutasin veel talle vastuse ja saatsin mõned alles täiesti soojad luuletused. Rääkisin sellestki, et minu neljas luulekogu "Lootuse luiged" on Viljandis valmis trükitud ja selleks ajaks, kui tema kassetiga kohale jõuab, on minul talle anda uus luulekogu. Hiljem Joko rääkis, kuidas isa selle peale rõõmustanud ja öelnud: "Ma teen siis iga luulekogu põhjal kasseti!""

Ja siis tuli 28. september... Selle päeva kohta on Virve Osila kirjutanud:

Pool südamest mul suri sel päeval,

Kui kuulsin, et sa läksid Igaviku Teed.

Liig valus uskuda, et enam sind ei näe ma,

et ütlemata jäid mul sõnad need,

mis olin hinges hoidnud ainult sulle.

Ei ole ilmas keegi mõistnud mind

nii sügavalt kui sina... Olid mulle

mu vaimutiibu toetav hingelind.

Kui ma südapäeval sain teada, et Urmas Alender oli hukkunud laevas, hakkasin kogu aeg nimekirju jälgima. Lootsin, et ta ilmub veel välja. Kuni ühel hetkel tundsin täiesti füüsilist valu ja minuni jõudis see hirmus teadmine... Ma ei oska neid tundeid kuidagi seletada... Aga sellest päevast olen ma kaotanud midagi iseendast. Hakkasin kirjutama ja kirjutamise jõul sain vähehaaval vapustusest üle. Siis, jõulu esimesel pühal tuli Joko ja ütles: tõin sulle oma isa hääle...

Mõni päev enne seda, kui Urmas laevale läks, oli ta Hingelinnust koopia teinud. Originaal jäi koos Urmasega merepõhja. Kuulasin neid laule ja mõtlesin: nad on väärt, et neid kuuleksid ka teised. Kuulutuse peale võtsin ühendust firmaga "Alligaator". Sealt tuldi kohale samal päeval, kassett valmis.

Samuti hakkasin ma luuletusi hiljem üle vaadates mõtlema, et on ju väga palju inimesi, kes Urmast austavad ja mäletavad. Ja mitte ainult Urmast, seal oli ju laevatäis süütuid inimesi ja võib-olla oleks minu poolt kirjapandu omal moel ka mälestuseks neile...

Hakkasingi otsima sponsoreid. Tahtsin korraldada nii, et raamatust saadav tulu läheks Jokole, samuti kassetist protsent, see oleks juba midagi olnud. Vastutulelikke inimesi leidsin kohe. Raamat läks töösse ja sai küllalt ruttu valmis.

Kui luulekogu kätte sain, elasin kõik uuesti läbi. Aga see oli teistsugune läbielamine. Ja mul oli hea meel, et ma asja ette võtsin, sest nagu ütles üks Joko hea tuttav - kui Urmas oleks seda raamatut näinud, oleks ta sellega rahule jäänud!"

Luuletus Hingelinnust

Kaks sõpra oli mul.

Kaks sõpra vaid.

Üks tormi jäi...

ja teine sõber reetis.

Ja kuigi enam pole pisaraid,

Aeg igaveseks valu hinge neetis.

Kaks sõpra oli mul.

Üks hoiab veel,

ehk küll ta ise hukkus lainetemurrus...

Nii erisuguseid on ärateed...

Kes ellu jäi,

mu jaoks on rohkem surnud.

Kaks sõpra oli mul...

Jäi ühest hääl,

et tema lauludest ma tuge tundma harjuks.

Jäi teine kaotsi valedes.

Ja sääl

ta muutub halliks unustusevarjuks."

Juubilari loomingu austaja Indrek Veiserik

Jaga |