Kuhu läheb Eesti majandus?

HEIDO VITSUR,      23. märts 2005


Eesti majandusest rääkides ei saa kuidagi mööda tõsiasjast, et Eesti on seni tõepoolest olnud kõigi põhiliste makromajanduslike näitajate poolest tunduvalt edukam kui kes tahes meie lähematest saatusekaaslastest.

Meie senise edu aluseks tuuakse alati liberaalset majanduspoliitikat, see on tagasihoidlikke avalikke kulutusi, kiiret ja kõikehõlmavat erastamist, äritegevuse minimaalset reguleeritust, majanduse täielikku avatust ning maailmas harvakohatavalt konservatiivset finantspoliitikat.

Seetõttu on täiesti loomulik, et Eesti tulevikuväljavaateid seotakse alatasa just sellesama poliitika järjekindla jätkamisega. Paraku näib Eesti kasvuhoog viimasel ajal raugevat ja Leedu ning Läti omast maha jäävat. Mitmed meie majanduse sügavusest pinnale tõusnud ohud on seadnud senise edukuseretsepti kahtluse alla.
Kuid ühes võime endiselt kindlad olla: oma lühiajalisi võimalusi oleme kasutanud palju suuremal määral, kui seda on teinud ükski Euroopa Liiduga hiljuti ühinenud riik, kuid selge on ka see, et siinjuures oleme ohvriks toonud oma tulevikuhuvid.
On kindel, et kiire ja soodustingimustel toimunud erastamise ja suurjoonelise restitutsiooniprogrammi tagajärjel turule tulnud raha kiirendas oluliselt Eesti majanduskasvu. Sellist majanduskasvu hakkas kiiresti ja tõhusalt toetama ka turism, õigemini turistide siia toodud miljardid kroonid.
Paraku ei ole Eesti siiski Küpros, kes sai oma majanduse üksnes turismile toetudes üles ehitada ja märkimisväärselt rikkaks saada ning kes võib nii ka jätkata. Seepärast pidi paratamatult saabuma aeg, mil Eesti oma majanduskasvu turismi, erastamise ja restitutsioonivarade turuletoomise arvel enam üleval hoida ei suuda.
Kuivõrd tarbimisele pühendunud Eesti ekspordivõime on madal, pidi majanduse elavdamiseks tulema kuskilt lisaraha. Ja see tuli: esialgsete allikate kokkukuivamisest nõrgenenud kasvujõudu hakkasid pangad kompenseerima rahaga, mida järjest odavamalt ja suuremas ulatuses elamuehituseks anti.
Aga ikkagi arvab üha suurem osa ekspertidest, et meie kiire majanduskasvu parimad päevad on selleks korraks möödas.
Tegelikult ei ole sellisele järeldusele jõudmiseks vajagi ekspert olla. Ütleb ju rahvatarkuski, et ega laenuleib ja õletuli kaua kesta. Tuleb ainult imetleda vanarahva tarkust ja kõnekäänu täpset sõnastust.

Laenuleib on ju tarbimislaen, mitte uue väärtuse loomiseks võetud laen: see ei hakka kunagi uut väärtust looma ja end tagasi teenima. Paraku oleme tänaseni toiminud enamalt jaolt sellele tarkusele risti vastupidiselt. Peaaegu kõik ressursid – ettevõtted, maad ja metsad –, mida oleksime uute väärtuse loomiseks kasutada saanud, oleme võõrastele maha müünud, nüüd elame ise uutes ja oma jõukusele mittevastavates majades, mis suuremas osas (see on tasumata laenu ulatuses) kuuluvad võõrastele, sõidame ringi võimalikult toretsevate laenatud autodega ja oleme sealjuures kole uhked.
Tervelt ühe kuuendiku aastas kulutatavast rahast kulutame võõra raha arvelt. Võrdluseks olgu öeldud, et kõikides uutes Euroopa Liidu liikmesmaades ei ulatu majanduse sõltuvus välisrahast keskmiselt mitte ühe kahekümneviiendikunigi. See on ka arusaadav, sest mitte ükski maa maailmas ei taha riskida oma tuleviku jätmisega sellisesse sõltuvusse välisraha sissevoolust.
Seda mitte sellepärast, et välisraha oleks halvem kui meie enda raha, vaid sellepärast, et sellel päeval, kui kaob kindlustunne, et siia saab raha kasulikult tuua, väheneb kohe raha sissevool ja mis veel halvem – see asendub raha väljavooluga ja meie võltsõitseng vajub lihtsalt kokku.

Häda suuremahulisest välisrahale toetumisest ei oleks üldsegi nii suur, kui me oleksime oma raha kasutanud mõnevõrragi suuremas ulatuses enda eksportiva majanduse ülesehitamiseks, mitte aga tarbimiseks. Siis oleks ekspordist saadav teenistus hakanud tasapisi asendama vajadust võõra raha järele. Paraku on meie väljavaated siin roosilistest väga kaugel: tänane Eesti on kaotamas siia odava tööjõu pärast tulnud ettevõtteid, keerukama profiiliga ettevõtete tarvis pole me aga vajalikke tingimusi loonud.
Nii seisabki tänane Eesti teelahkmel: kui laseme asjadel majanduses vanaviisi edasi minna, aeglustub meie majanduskasv veelgi ja koos sellega hakkab suurenema tööpuudus; kui me aga jõuame arusaamisele, et riigi ja selle majanduse ülesehitamine ning töökohtade loomine ei ole välisinvestorite, vaid meie ja meie riigi mure, võib meil tulevikus paremini minema hakata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)