Kes Setumaale lubaduse annab, see kergelt ei pääse

INARA LUIGAS,      03. mai 2006


Riigikogu esimehele Toomas Varekile Värska Gümnaasiumi juhtkonna poolt kaela seotud "naistõ siid" sümboliseeris asjaolu, et kes kord juba Setumaale oma lubadusi andma on tulnud, ei see enam siit nii lihtsalt pääse.

25. aprillil peeti Värskas Riigikogu teabepäeva. Parlamendi esimees Toomas Varek ning riigikoguliikmed Robert Lepikson, Tiit Niilo, Mait Klaassen, Ivari Padar ja Peeter Tulviste tegid vaata et pea päikesetõusuga Värska Gümnaasiumile juba ringi peale ja tõsised jutud kooli väikeses saalis võisid alata.
Toomas Varekile sidusid Värska koolijuhid kaela seotud "naistõ siidi" selle märgiks, et kes Setumaale lubadusi andma on tulnud, see enam nii lihtsalt pääse.

Setumaa: viisad, keel, teed
Teabepäeva ametlik osa algas Tallinna Tehnikaülikooli doktorandi Merli Mägeri sotsioloogilise uuringu esialgsete tulemuste tutvustamisega. Sellele järgnesid Riigikogu liikmete küsimused. Erilist huvi tunti kõikvõimalike arvnäitajate vastu. Sealhulgas päriti: kui palju on üle Eesti neid setusid, kes Vene viisat vajaksid ja kuidas Ida-Petserimaal küsitletutest 15,4% Eestis tööl saab käia?
Vastust sellele küll ei tulnud, kuid lihtne arvutus näitab: ligi 700 inimest omab Petserimaal kaht passi, mis annab võimaluse kergemaks piiriületuseks. Uurimistulemused pole kaugeltki veel lõplikud ning on äärmiselt hädavajalikuks aluseks programmide käivitamisel ja piirkonna laiahaardelise regionaalpoliitika kujundamisel.
Viisade väljastamisega on mitu probleemi. Kuna Vene pool tegutseb aeglaselt, saavad paljud viisat kasutada vaid pool aastat, sest viisa antakse kalendriaastaks. Inimesed soovivad, et viisa kehtiks kolm kuni viis aastat ja et viisat võiksid saada setud üle Eesti jne. Lahendusteni on pikk tee ja palju teha.
Üksteise järel said sõna valdade ja organisatsioonide esindajad. Asjalikuks osutus Värska Gümnaasiumi abituriendi Jalmar Vabarna sõnavõtt, milles rõhutati, et piirkonna noorte arvates on Setumaa püsimajäämiseks vaja koolid säilitada ja ,,seto keelt kõnõlõda".
Riigikogu liikmete arvamusavaldustest jäi samuti kõlama, et keele kadumisega on hävinud nii mõnedki rahvakillud. Keele ja kultuuri püsimajäämine on esmatähtis. Selleks ei saa paraku piirduda mitte ainult koolitundides kohustuslikus korras õpetatavaga, vaid oma keelt tuleb igal pool ja kartmatult iga päev ja igal võimalikul juhul kasutada. Koolid ei tohiks olla siin konkurentideks. Põhihariduse peavad Setumaa lapsed Tallinna omadega võrdselt kätte saama.
Samuti tuleb kohalikud teed korda teha, seda enam, et osa neist on riikliku tähtsusega.

Julm, kuid aus
Robert Lepiksoni väljaütlemine oli julm, kuid aus: Eesti riigi piir on paigas. See otsekohesus ehmatas saalisolijaid. Ütleja lubas oma väite kinnituseks pea Setumaa koolipingile jätta. Kui kõne lõpuks saalist ka aplaus kostis, võis teha järelduse, et praeguse olukorraga on paljud setud ka ise leppinud.
Riigikogu Petserimaa toetusrühma ,,päälik" Tiit Niilo rõhutas toetusrühma vajalikkust ja kõneles heast koostööst. Ta andis lootust, et setude heasoovlikul survel ollakse jätkuvalt tegusad. Seda enam, et järgmise aasta eelarve tulekul tuleb Setumaa olukorral silm peal hoida.
Riigikogu esimehe kindlasõnaline ja lühike kokkuvõte lubas, et parlament hoiab kätt olukorra pulsil ja tahab toetada Setumaa püüdlusi. See rahustas maha nii mõnegi küsija ja andis mõista, et palju on tehtud ja palju teha, ning kui vinti üle ei keerata, võib tulemusi käega katsuda.

Koidula piiripunkt: appi!!!
Sõit Koidula piiripunkti tõi nii mõnelegi riigikogulasele tunde, et ollakse kuskil Venemaa kolkas, aga mitte kaasaegses Eesti piiripunktis. Rekkade rivi ulatus kilomeetrini. Seda põhjustab Läti ja Leedu autode suurem tulek teedele ning Vene poole aeglane tegutsemine.
Maa-ala ääristasid talvelumest kuivanud vetsupaberid, kilekotid ja plastpudelid... Appi! Kas tõesti oleme Euroopa Liidu liikmesriigi piiripunktis – riigis, kus on nii suur majanduskasv?!
Kahjuks selle hiiglasliku majanduskasvu olemasolu siin ei tunneta. Värska vallavanem Raul Kudre rääkis, et alles hiljuti saadi maad riigilt munitsipaalomandisse ja alles nüüd hakatakse välja ehitama teeninduspunkte. Kuid kogu kupatuse väljaehitamine on jäetud valla hoolde! Hüppeliselt on kasvanud nõudlus tolliladude järele. Oma silmaga tõele näkku vaadates said parlamendiliikmed aru, et siin peab riik vallale kohe ja otsustavalt appi tõttama.
Suure tolmupilve saatel jõudsime lõpuks Meremäe valda Küllätüvä külla, noorte Sigre ja Aini elupaika, kes on elama asunud Rikka Ivvani kodutallu. Täis elujõudu perre on väikesele talutütrele poolteist aastat tagasi kaaslaseks sündinud vend. Talu taastamiseks on palju tehtud, kuid rohkem veel on teha. Noortel on ka olulisi takistusi, millest endal jõud üle ei käi: kaevuvesi saab otsa, internetti ei ole...
Võru maavalitsuse arenguosakonna juhataja Anti Allas tutvustas nn hajaasustuse infrastruktuuriprogrammi, mis on tulevikus oluliseks toeks noorte tagasitulekul maale. Mait Klaassen oli igati nõus noori toetama, lisas vaid , et rahasumma suurust tuleb ,,õunte pealt vaadata".

Setud tahaksid hansat seadustada
Obinitsa seltsimajas jõudis kätte lahkumishetk. Pits hansat igale soovijale tekitas teeleminekuks parajalt hea tuju, et kõiki mõtteid positiivses suunas mõlgutada.
"Moro pääle jääjä" aga jahusid veel tükk aega, ,,õt kuis taa, hansa, hüä kraam, palljodõ lemmik ja kultuuri lahutamalda osa õks är` säädüstädä...".
Kirjakeelde panduna kõlaks see nõnda: me jäime hoovi peale arutama, et kuidas see hansa, hea kraam, paljude lemmik ja kultuuri lahutamatu osa, ära seadustada...
Asja mõte on järgmine: kõik teavad, et setud ajavad hansat, kõik poliitikud kiidavad ja paljud tellivad seda puskarit, aga seadustada selle tootmist nagu paljudes Euroopa Liidu riikides on tehtud, Eestis ei juleta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)