Ukraina hästirahastatud presidendivalimisi kaemas

KÜLLO ARJAKAS,      12. jaanuar 2005


Presidendivalimiste käik Ukrainas on üldteada. Meenutagem, et 30. oktoobril toimus esimene voor, kus 24 kanditaadist pääsesid edasi kaks Viktorit: peaminister Janukovitš ja ekspeaminister Juštšenko. Esimene pooldas enam orientatsiooni Venemaale, teine selgemalt lääneriikidele.

Teine voor andis napi võidu esimesele Viktorile, ent valimisreeglistiku silmanähtav rikkumine tõi riigis kaasa seninähtamatu protsestilaine: alates telklinnaku püstitamisest Kiievi peatänavas kuni eurolaulu võitja Ruslana näljastreigini. Valimisrikkumisi kritiseerinud ajakirjanik Rõbtšenkov peksti teadvusekaotuseni läbi – ründajad karjusid, et nüüd peab hakkama kirjutama Janukovitši heaks. Riik tormas poliitilisse kriisi ja silmapiiril paistsid lausa kaos ja anarhia. Siiski suutis Ukraina parlament detsembri algul üsna üksmeelselt reformida põhiseadust parlamendi volituste suurendamise suunas ja muuta valimisseadust, et vältida massilisi pettusi. Parlament ehk Ülemraada tühistas II vooru tulemused ja määras detsembrikuu lõppu uue vooru. Viimast tuli jälgima ca 12 000 rahvusvahelist vaatlejat, sh näiteks Kanadast koguni 600, aga ka veerandsada Eesti Riigikogu liiget. Kõik pidid vaatluste käigus täitma iga jaoskonna kohta 24 küsimusega blanketi ja lisama vajadusel oma tähelepanekud, neist formeerus kokku rahvusvaheliste vaatlejate koondaruanne.
Allakirjutanu koos Kaarel Pürgi ja reformisti Helmer Jõgiga külastas 12 valimisjaoskonda Belaja Tserkovis, 265 000 inimesega linnas Kiievist 80 km lõunas. Kunagi VAZ-idele autokumme tootnud linn on nüüd vananeva elanikkonnaga ja suuresti veel erru läinud sõjaväelaste linn. Nooremad, nagu ikka, liiguvad parematele jahimaadele ehk siis pealinna.

Valimisjaoskonnas nr 64
Arvestades valimiste teise vooru käiku, olid valimisjaoskondade töötajad enamuses kõik väga tähelepanelikud. Teati, et eelmise vooru rikkumiste põhjal oli algatatud enam kui 300 kriminaalasja. Komisjoni esimees oli ühe presidendikandidaadi pooldaja ja komisjoni sekretär teise mehe meeskonnas – seega oli juba tagatud vastastikune jälgimine. Lisaks olid jaoskondades presidendikandidaatide vaatlejad ning tuuritasid veel rahvusvahelised vaatlejad. Lahkusime ühest jaoskonnast ja nägime tulemas lätlaste-poolakate autot. Hämmastama pani valimiskomisjonide töötajate, aga eriti vaatlejate logistiline liikumine: kuna riik oli üsna selgelt pooldunud, siis tuli paljudel sõita sadade kilomeetrite kaugusele. Näiteks olid Janukovitši vaatlejad Belaja Tserkovis tulnud kohale 800 km kauguselt Simferoopolist, leidnud linna äärest valimisjaoskonna nr 64 ning olid varahommikul kohal. Kogu see meeskond tuli kohale toimetada ja keegi pidi sõidud-ööbimised kinni maksma, keegi pidi õpetama, mida pika päeva jooksul silmas pidada, keegi pidi vaatlejad just jaoskonda nr 64 juhtima, sest mõnegi maja leidmisega oli raskusi – majadel pole numbreid. Liiatigi pole mobiilindus ega internet sedavõrd arenenud nagu Eestis.
Kaalul pidi olema väga palju, et sedavõrd suured masinavärgid käima pandi. Sestap oli mõnedes jaoskondades närvilisust ja provokatsioonide kartust: paaris kohas ei lepitud vaatleja tunnistusega, vaid paluti veel täiendavalt esitada pass. Mõneti andis tunda väsimus ja tülpimus – ikkagi kolmandad valimised paari kuu jooksul.

Ees võib oodata poliitiline pohmell
Valmiste tulemused on üldteada: võitis Juštšenko, aga mitte mäekõrguse ülekaaluga. Kahe vooru vahel süüdistas ta Janukovitšit, et tolle meeskond on varastanud kolm miljonit häält, nüüd jäi vahe kahe miljoni piiridesse. Riik on selgelt polariseerunud ja suurtes ootustes. Kahtlemata tabab ka ukrainlasi tugev pohmell kui selgub, et oodatud muudatusi ei juhtu nelja või kuue kuuga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)