![]() Kadunud päevikumärkmed (5. osa)ANDRES LAIAPEA, 23. august 2017Algus 12. juuli Kesknädalas. Vaata ka Wittmani ja Kinney raamatut "Kurjuse päevik" (Varrak, 2017). 2. aprillil 1941 toimunud õhtusöök Adolf Hitleriga jättis Alfred Rosenbergile kustumatu mulje. Hitler teatas vanale kamraadile, et peagi Saksamaa valdusse võetavate idaaladega tegelemiseks seatakse sisse eraldi asutus, mida Rosenberg peab hakkama juhtima."Ma väljendasin oma tänu, lubasin kasutada kogu jõudu," kirjutas Rosenberg enda ülestähendustes. "Mul ei ole vaja oma tundeid isegi lähemalt väljendada. 20 aastat bolševismivastast tööd peab seega oma poliitilise, lausa maailmaajaloolise tulemuseni jõudma. Miljonid [inimesed] ning nende elusaatus antakse sellega minu kätte. Saksamaa saab vabastada aastasadadeks survest, mis on ikka jälle, erinevates vormides, seda koormanud. Mis siis sellest, kui ka miljonid teised selle hädavajaduse läbisurumist kunagi neavad, kui vaid saabuv Suur-Saksamaa neid tegusid lähemas tulevikus õnnistab!"Järgmisel päeval pidas Rosenberg kõne Posenis (tänapäeval Poola linn Poznan), kus teda kuulas 12 tuhat inimest. See oli suunatud "eelkõige rahvussaksa tagasirändajatele. Ma pidin üles näitama mõistmist, aga samas ka kindlat hoiakut mõlema poole suhtes. Mis näiteks baltlaste suhtes, kelle saatust ma täpselt tunnen, sageli mõistmatust ja kimbutamist on kaasa toonud, see ei ole riigikomissariaadile auasi (mõningatest asjadest olen Himmlerile ausalt ja otsekoheselt kirjutanud). Osa baltlasi ei suuda aga omalt poolt taas mõista, et see uus gau keset poola rahvust kõiki vajadusi rahuldada ei suuda. – Pärast kogunemist olid mõlemad pooled rahul, mis mulle sisimas suurt rõõmu valmistas. Vennastusõhtu partei ja maaga, nagu ka 70 baltlasega, andis siis mõistmisse veel suure panuse lisaks."Üüratu ülesanne"Järgmisel päeval dikteerisin mõttepaberi N2 Venemaa kohta ja argumenteerisin erinevate eesmärgipüsituste osas tulevase kokkupõrke kavandamisel. Personaliküsimused saavad olema rasked, pidades silmas üldisemat nõudlust parimate inimeste järele," märkis Rosenberg.7. aprillil andis ta pärast õhtusööki Hitlerile üle ülalnimetatud mõttepaberi, mis oli üsna laiahaardeline ja sisaldas konkreetseid ettepanekuid inimeste ametisse nimetamise kohta. Järgmisel päeval ütles Hitler, et oli seda lugenud, kuid "personaliküsimuse osas ei pidanud ta ühte väljapakutud isikut piisavalt tugevaks".Ettevalmistused sõjakäiguks itta ning sellele järgnevaks jätkusid täie hooga. Rosenbergile sai üha selgemaks, kui suure ülesandega ta silmitsi seisab."Mida enam ma endamisi kõige üle järele mõtlen ja nüüd ka von Niedermayeri uut militaargeograafia atlast vaatan, seda selgemaks saab mulle, milline ruum ... milline ülesanne seisab kõigi nende ees, kes seal töötama peavad. Praktiliselt võttes usaldas füürer mulle sellise ruumi saatuse kavandamise, mis on tema sõnul "kontinent" 180 miljoni inimesega, kellest võib-olla umbes 100 miljonit asub vahetu sõjategevuse piirkonnas. Lisaks: sobivate inimeste vähesus – vaatamata kõigile kartoteekidele! 3000 Venemaa asjatundjat on minu ametkonda kokku kogutud, aga kui paljud neist on tegelikult valmis tegevusse saatmiseks?Seejuures: Ida on põhjapanevalt teistsugune kui Lääs, muu hulgas linnade, tööstuse, distsipliini poolest," märkis ta 11. aprilli sissekandes.VõimuvõitlusRosenbergi rõõm jäi siiski üürikeseks, sest peagi selgus, et SS-i juht Heinrich Himmler tahab ajada okupeeritavatel idaaladel omaenda poliitikat. Mida lähemale jõudis otsustav hetk, seda keerulisemaks muutus tsiviiladministratsiooni ettevalmistamine.18. aprillil võttis Rosenberg riigikantselei juhi Hans Lammersiga läbi senised kavad, mis tuginesid mõttepaberile N2, kuid läksid kohati veelgi kaugemale."Lammersi poolt ette valmistatud eelnõud olid väga head, asjalikud ja eesmärgipärased. Muu hulgas pakkus ta mulle välja Riigiministeeriumi, mille peale mina ei olnud mõelnud, sest minu ülesanne käib ju väljaspool Saksamaad asuva piirkonna kohta. Ma pakkusin seetõttu välja riigiminister + peaprotektor, mida Lammers pikema jututa aktsepteeris. Terminoloogia osas tegin ma mõningaid muudatusi, seal kus ikka veel muudkui Vene territooriumist räägiti, mina sellist üldist määratlust aga algusest peale vääraks pidasin," kirjutas Rosenberg."Vestluse käigus viitas Lammers jutuajamisele Himmleriga: tema tahab idas täiesti iseseisev olla ning rääkis füüreri eriülesandest. Mina:sellisel juhul ei saa ma seda ülesannet vastu võtta. Juba jagaminemilitaar- ja tsiviilvõimu vahel toob endaga kaasa mõningaid raskusi, tsiviilvõimu enda jagamine on talumatu. Politsei ei saa kõrvalvalitsust rajada," märkis Rosenberg pahaselt. "Selle ettevõtmised võivad ära hoida seatud poliitiliste eesmärkide saavutamise. See röövib poliitiliselt juhtimiselt vajaliku täidesaatva jõu ja jätab selle ilma kaaluta."Himmler ei tagane"Lammers pakkus välja mõttevahetuse Himmleriga, millega ma nõustusin. Ma palusin aga Lammersit eelnevalt Himmleriga rääkida, et füüreri tahe, keskne poliitiline juhtimine minu kanda anda, eelnevalt selgelt valitseks," oli Rosenberg veel lootusrikas. "Lammers rääkis 19-nda hommikul Himmleriga ja ma juba aimasin, mis sealt tuleb, kui ta kauaks ära jäi. Veerand tundi pärast 12 tuli ta: lootusetuna.""Himmler arvas, et Göring teeb kõik ära, tema saab seal piiramatu tegevusvabaduse, mina olen nõuandvas rollis. Ma ütlesin Lammersile: Ma ei töötanud 20 aastat ühe probleemi kallal selleks, et "anda nõu" härra Himmlerile, kellel ei ole olnud selles küsimuses ühtegi iseseisvat mõtet ja kes vaid minu tööde kaudu viimased 15 aastat Ukraina jms. kohta midagi teada on saanud. Mida tema noored nagad siin seni toimetanud on, see ei ole mingi auasi."Lammers oli Rosenbergiga sama meelt. Ta pidas mõttevahetust Himmleriga mõttetuks ja otsustas minna 20. aprillil Hitleri juurde, et asjas selgust saada. Tegemist oli küll füüreri sünnipäevaga, kuid probleem vajas lahendamist."Mina sõitsin seejärel kohe Mondsee äärde tagasi, sisemiselt raevununa Himmleri uue kombe pärast asju endale kahmata, mitte eesmärgi nimel töötamiseks, vaid ainult selleks, et uut võimupositsiooni saavutada," pihtis vihane Rosenberg oma päevikule. "Tal oli endal juba küllalt suuri ülesandeid, et neist üheks elutööks piisaks."ANDRES LAIAPEA(Järgneb)
Viimati muudetud: 23.08.2017
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |