Kommunismiohvritest on räägitud palju

Kommunismile iseloomulikke inimeste kooselu tunnuseid - „...inimlik rahu, ... raha puudumine ja isegi armastus inimeste vahel, võrdsus igatahes..." (Olev Remsu „Mis on real communism?" Postimees 16.11.2013) võib päriselus leida lõunameresaartelt ja ehk ka Iisraeli kibbutsitest.

Nõukogude ajal olid olemas raha, pangad, palgatöö, kaupade ost-müük, turud, laadad... Kapitalismi turumajandusest erines see vaid tootmisvahendite eraomanduse puudumisega (riik planeeris ettevõtte kasumi jaotust ja hindu), mis takistas käivituda turumajanduse peamootoril - konkureerival ahnusel.

Edevad unistajad proovisid kord rikkuda Looduse seadusi, üritades teostada võimatut: vabastada inimloomus kurjuse ürgallikast - ahnusest, asendamaks selle mingi senitundmatu elutarkusega, mis innustanuks inimesi hoidma looduseande, arukalt tootma ja tarbima, looma elukeskkonna, kus oleks „rahu ... ja isegi armastus inimeste vahel". Paraku, Loodus ei lasknud end narrida. Senitundmatu elutarkus jäigi inimloomusesse aretamata ja nõukaaja inimesed - hoolimata korduvatest lubadustest - ei jõudnudki kommunismi ära oodata, selle ohvriteks saamisest rääkimata.

Sedasi sõnadega hullates võiksime rääkida ka kapitalismiohvritest ja nende mälestamisest.

Esimesest lapsesuitsiidist Eesti Vabariigis kuulsin siis, kui Võhma lihakombinaat pankrotti lasti ja kümned pered jäeti ilma elatiseta. Väike poiss - ema-isa mustast murest murtuna - otsustas omal soovil elust lahkuda. Tema kirstu pandi raadioteel juhitav mänguauto, mis oli väikemehe eluajal olnud tema unistuseks. Nüüd see unistus täitus...

Ega ometi polnud see Eestisse tagasi tulnud kapitalismi sõnum väikestele ja nõrkadele „Aita end ise ja looda tugevate halastusele!"?

Hiljuti meie tugevate (vara üle 30 miljoni) edetabel täienes. Paraku, nende hulgas pole ikka veel ühtegi miljardäri!

LEMBIT KÄÄRID, Pärnu

Jaga |