Nädala juubilar GÉZA GÁRDONYI 150

Üks niisuguseid teoseid minu jaoks on „Egeri tähed", mis eesti keeles ilmus 1958. aastal ülimenukas raamatusarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt". Olin siis 12 ja mäletan mitte niivõrd raamatu tegelaskonda ja sündmuste üksikasju, kuivõrd tunnet, mis väikese inimese hinge täitis hõimurahva ungarlaste vabadusvõitluse ja Egeri kindluse kaitsmisel saavutatud särava võidu pärast.

Küllap lugesin tollal läbi ka lühikese kirjapaneku raamatu autori kohta ja ehk oleksin rohkemgi lugenud, kui tollal internet ja Vikipeedia oleksid olemas olnud. Äsja lugesin „Egeri tähti" uuesti ja pean tunnistama, et mulle meenus mu toonane tunne. Poliitiliselt ebakorrektne, kuid inimlikult arusaadav teismelise poisi tunne.

Uurisin nüüd pisut pikemalt ka autori Géza Gárdonyi kohta. Teda peavad paljud ühe-raamatu-autoriks, kuigi tegelikult see nii kaugeltki pole. Kirjanik ise pidas oma parimaks teoseks romaani „Nähtamatu inimene", milles käsitles hunnide pealiku Attila võitlusi ja vallutusi ning tema kaaskonna kirevat elu viiendal sajandil.

Tegelikuks nimeks Géza Ziegler, sündis tulevane kirjandusklassik 3. augustil 1863 Lääne-Ungaris Feheri komitaadis Agardis mõisatreiali pojana. Pärast Egeri pedagoogiumi lõpetamist sai temast koolmeister ja kiriku kantor. Perekonnanime muutis ta ühe ungari väikelinna järgi, ennekõike aga oma kasvava rahvustunde pärast.

Geza Gárdonyi'st sai ajakirjanik, kes töötas algul ühes provintsilehes ja mõni aeg ka Budapestis. Siis aga pettus ta ajakirjanikutöös ning hakkas elatuma oma kirjanikuandest. Esimesed jutud avaldas Gárdonyi juba koolipõlves. Hiljem kirjutas ta üsna menukaid satiirisugemetega külajutte koondpealkirjaga „Göre Gabor".

Rahvusvaheliselt kuulsaim teos „Egeri tähed", mida oli põnev kirjutada, on ühtaegu ka ajaloouurimus. Ainestikku koguda polnud lihtne - sündmustik areneb ju 16. sajandi keskel, Egeri linna ja kindluse piiramise ning kaitselahingute pidamise aegadel. Ometi oli säilinud ligi kolmesaja tollase võitleja andmeid. Nende seas olid ka nüüd nii raamatust kui ka ajaloost tuttavad Gergely Bornemissza, Balint Török, Istvan Dobo, Mekcsey ja paljud teised ungarlaste jaoks pühad kangelased. Kaitses ju Egerit 1552. aasta varasügisel vaid paar tuhat ungarlast umbes 150-tuhandelise Türgi väe vastu. Ja edukalt kaitsesid!Vaatamata sellele, et Türgi ikke alla olid juba langenud mitmed Ungari linnad, teiste hulgas ka Buda.

Lahingumöllu ja tollase elu-olu kirjeldamisel saavutas Gárdonyi tähelepanuväärse meisterlikkuse. „Egeri tähed" ilmus alates aastast 1899 ajalehe Pesti Hirlap romaanilisana. 2005. aastal kuulutasid ungarlased ühe küsitluse põhjal „Egeri tähed" kõigi aegade populaarseimaks ungari romaaniks.

Samal 2005. aastal alustasid türklased liitumiskõnelusi Euroopa Liiduga. Ega see protsess üleliia kiiresti pole kulgenud. Lõpule viia on suudetud läbirääkimised vaid ühe peatüki üle kolmekümne viiest! Paljud riigid on vargsi või üsna avalikult Türgi liitumise vastu. Skeptikuid on palju loomulikult ka Ungaris. Lisaks painavatele ajaloomälestustele ollakse mures sõnavabaduse, õigusriigi põhimõtete ja usuvabaduse pärast Türgi Vabariigis. Hiljuti otsustati Brüsselis, et Türgi ja Euroopa Liidu ühinemiskõnelusi sügisel jätkatakse.

Siinkohal mõtled paratamatult, kui erinev on läbi ajaloo olnud kolme hõimurahva - ungarlaste, soomlaste ja eestlaste - saatus.

Ungarlaste esimene kuningas ja ungari kiriku rajaja Istvan Püha krooniti aastal 1001. Ta valitses ligi nelikümmend aastat ning peagi pärast kuninga surma 1038. aastal kuulutas tollane paavst ta pühaks.

Meie koos soomlastega astusime vargsi ajalooareenile alles tubli mõnisada aastat hiljem. Seepärast on ungarlastel põhjust oma ajaloosangareid mäletada ja neist kirjutada, sest oldi ju kunagi tähtis riik isegi maailma mõõtkavas.

Täna oleme kõik kolmekesi koos Euroopa Liidus ning otsustame oma maaosa ja maailma asjade üle ühiselt teiste riikide ja rahvaste esindajatega. Rohkem kui Egeri kaitsmise aegseid suurtükke, odasid ja piike on täna tarvis häid mõtteid ja uusi rahvaid vallutavaid ideid, et suudaksime konkureerivas maailmas edukalt edasi elada.

Ei tea, kas Géza Gárdonyi leiaks inspiratsiooni oma romaanideks ka tänasest Ungarist ja maailmast selle väikese riigi ümber? Küllap ikka, sest andekatel inimestel on alati tegemist palju.

Lisaks oma kuulsamatele romaanidele kirjutas Géza Gárdonyi veel tosinajagu tasemel romaane ja näidendeid. Neist tasuvad tänagi lugemist „Sinisilmne Davidka-emand", „Jõuluöö unenägu", „Vein", „Too võimas kolmas" ja „Jumalate orjad". Elu lõpuni oli ta ka viljakas jutustuste autor. Noorpõlvemälestusi kirjeldab ta värvikalt jutustustes „Minu küla" ja „Latern".

Kirjaniku isiklik elu polnud kuigi õnnelik. Ta abielu Maria Molnariga purunes peagi ning kirjanik kolis 1897. aastal koos oma emaga tagasi Egerisse. Sellesse linna 1922. aasta 30. oktoobril surnud Géza Gárdonyi ka maeti. Tema hauakivil on kirjas „Ainult tema keha". Kirjaniku elumajast on saanud Géza Gárdonyi muuseum, mis kindlasti on üks Egeri suuremaid vaatamisväärsusi.

ENN EESMAA

Jaga |