Mitte parlament, vaid ärapanijate kogu

Ja et oma protsessimises tuge leida, on eestlane varmas muutma seadusi.

Et Rüütel ei saaks presidendiks, ei kirjutatud omal ajal põhiseadusse presidendi otsevalimist.

Et Savisaar ei saaks Virumaal liiga palju hääli, muudeti seadust – jagati Virumaa kaheks.

Et Lasnamäe elanikud ei saaks liiga palju esindajaid Tallinna volikogusse, muudeti seadust nii, et lasnamäelase hääl on praegu ligi neli korda väiksema kaaluga kui mõne teise linnaosa elaniku hääl.

Kartuses, et Keskerakond saab Tallinna muutmisel üheks valimisringkonnaks liiga palju hääli, mindi nüüd soolise võrdõiguslikkuse seaduse külge keevitatud muudatusettepanekutega kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kallale.

Tähelepanuväärne on, et meie tublid protsessijad püüavad kõigele toimuvale anda seaduse kaitsvat varju. Lapsemeelselt arvatakse: kui ebaõiglus on valatud seaduse vormi, siis muutub see õiguseks. Aga ei muutu ju! Pigem muutub see kuriteoks, kus kuriteovahendina püütakse kasutada seadust.

Uskumatu! Tänapäeval, euroopalikus õigusruumis, kasutatakse seaduste eelnõusid kõige labasemaks ärapanemiseks! Parlament tahetakse muuta ärapanijate koguks. Aga kuna rahvas eeldab, et Riigikogu põhitöö peaks olema siiski tõsine seadusloome, mitte õel ärapanemine, siis kahanebki Riigikogu maine katastroofilise kiirusega.

Õnneks, ma usun, on Eesti siiski õigusriik. Meil on kohtusüsteem, mis peaks tagama nii üksikisikute kui ka omavalitsuste põhiseaduslike õiguste kaitse. Meil on president, kes peaks valvama, et Riigikogus vastu võetud seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas. Meil on õiguskantsler, kes peaks jälgima, et järgitaks õigusriigi põhimõtet ja hea õigusloome tava.

Ka juristid on juhtinud tähelepanu, et seadusemuudatuste ettepanekud on menetlemiseks esitatud ülimalt kiirustades, kohalike omavalitsustega konsulteerimata, ja et muudatuste juures pole ka kuigi põhjalikke seletusi ja põhjendusi. Ometi on need muudatused ülima mõjuga ja piiravad omavalitsuste õigusi räigelt. Näiteks kui linnaosade ja osavaldade lõpetamine on kohalike omavalitsuste seaduse kohaselt kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses (rõhutan – ainupädevuses!), siis esitatud muudatusettepanekutega jääb Tallinna volikogu sellest vabast otsustusõigusest ilma. Kuna tegemist oli muudatusettepanekutega, mis esitatud teiseks lugemiseks, puudus Riigikogu liikmetel võimalus nende üle pikemalt diskuteerida ja, mis kõige hullem, teha omapoolseid muudatusettepanekuid.

Kõige selle vältimiseks tegi Evelyn Sepp Riigikogu põhiseaduskomisjonis ettepaneku muudatusettepanek vormistada seaduseelnõuks ja menetleda seda siis ka vastavas korras. Valitsuskoalitsioon hääletas selle  mõistliku ettepaneku maha.

On äärmiselt kahju, et IRL-i, Reformi ja SDE valitsuskoalitsioon ongi väga sageli asunud kasutama trikki, kus mõne tähtsusetu eelnõu külge poogitakse muudatusettepanekuna mingi väga silmatorkav seadusemuudatus. Veel kord – on äärmiselt kahju! Nii hiilitakse mööda nende muudatuste põhjalikust arutamisest. Veel enam, need ei läbi ka seda kooskõlastusringi, mida eelnõu tavapäraselt peaks läbima. Just selline käitumine on see, mis teeb Riigikogust kummitempli,  mille eest president meid on  hoiatanud.

Aga Riigikogu ei tohiks olla hääletusmasin, vaid põhiseaduslike printsiipide ja väärtuste hoidja ning lõpuks kogu riigi kaitsja.

KESKMÕTE:

Kui ebaõiglus valatakse seaduse vormi, ei muutu see õiguseks, vaid kuriteoks.

TOIVO TOOTSEN, Riigikogu liige, Keskfraktsioon

Jaga |