Laske presidendil tööd teha

EDUARD VÄÄRI,      31. oktoober 2001



Liia Hänni ja Andres Tarandi naiivsed ennustused presidendivalimiste läbikukkumisest valimiskogus olid lapsikud, mida uskusid vaid mõned lapsajakirjanikud. Rüütli süüdistamine kommunistlikus taustas on aga ebaeetiline, sest Riigikogus ja valitsuseski on endisi kommuniste, kelle varasem tegevus kommunistliku ideoloogia levitamisel ja parteitute ahistamisel on hoopis hämaram kui Rüütli oma.

Arnold Rüütli valimise presidendiks otsustasid paljud volikogude valijamehed, opositsioonierakondade Riigikogu liikmed, Mõõdukate ja Isamaaliidu saadikud. Viimased hääletasid küll tühja, kuid sellega eelistasid nad Arnold Rüütlit Toomas Savile. Millegipärast väldib ajakirjandus selle tõe rahvale selgitamist. Liia Hänni ja Andres Tarandi naiivsed ennustused presidendivalimiste läbikukkumisest valimiskogus olid lapsikud, neid uskusid vaid mõned lapsajakirjanikud.

Mitut võõrkeelt oskavad Bush, Chirac ja Blair?

Kummastav on jälgida, kui kaugel ollakse Eesti poliitikas ja ajakirjanduses nii läänelikust kui ameerikalikust demokraatiast.
Kui president on valitud, soovitakse talle õnne ja edu ning ühinetakse riigi ja rahva heaolu nimel koostööks. Valimistulemuste tunnustamata jätmine on tava küll mitmes Ladina-Ameerika ja Aasia ebademokraatlikus riigis, kuid seda ei peaks me järgima. Praegu ollakse Ameerikas õnnelikud, et väga raskel hetkel seoses terroriaktidega on presidendijust Bush, mitte kergekaaluline Al Gore.
Rüütli valimist presidendiks ei suutnud tunnistada presidendikandidaatidest ainsana Peeter Tulviste.
Juhtunud tõsiasja ei saauda aga tunnistada ka suur osa meediast. Kindlasti lähevad ajalukku valitsusliikmete ja mõne riigikogulase surnumatjailmed Rüütli ametisseastumise tseremoonial.
Vastsele presidendile heidetakse ette tema tegevust kommunistlikus parteis ja vähest keelteoskust. Küsigem, mitut võõrkeelt oskavad George W. Bush, Jacques Chirac, Tony Blair jt riikide juhid? Diplomaatiline etikett ei näe ette ametlikel kohtumistel etiketiväliseid sosistamisi ega kõrvalepõikeid, mis võivad isegi kahjustada riigi mainet.

Kes õige on, visaku esimene kivi

Arnold Rüütlit süüdistatakse tegevuse pärast kommunistlikus parteis. See on fakt, kuid Riigikogus ja valitsuseski on endisi kommuniste, kelle varasem tegevus kommunistliku ideoloogia levitamisel ja parteitute ahistamisel on hoopis hämaram kui Rüütli oma. Kommunistidena kaitsesid Eesti maad, metsa, rahvast, kultuuri ja haridust peale Rüütli veel Arnold Green, Edgar Tõnurist, Ferdinand Eisen, Heino Teder, Bruno Saul jt paremini, kui paljud praegused võimumehed.
Erilist vaenulikkust presidendi vastu on näidanud mõne päevalehe ja eratelekanali ajakirjanikud ning kirjasaatjad.

Ühessegi parteisse ega poliitilisse liikumisse mittekuuluva rahvuslasena küsin ma, kas mitte need kirjutajad ja rääkijad pole hoopis rohkem kommunistliku saastaga määritud kui president? Võib-olla olite ise kommunistlik noor või koguni kommunist, värvanud komparteisse teisi, andnud soovitusi, näidanud parteitutele näpuga, neid koguni ahistanud või ähvardanud. Meenutame ajaloost, et 1941. aasta suvel tapsid omakaitselased mõnes vallas kõik kommunistlikud noored, parteilastest rääkimata, sest neid süüdistati Eesti ja eestluse reetmises.

Kui palju igaüks andis eestluse säilitamiseks?

Kas kõik, kes oma subjektiivsete arvamuste ja mõnitavate hinnangutega häirivad presidenti ega lase tal rahulikult oma tööde juurde asuda, on enda suhtes kriitilised? Pikk okupatsioon tuli üle elada ja igaüks valis selleks oma taktika. Elatakse ju üks kord. Selleks oli erinievaid variante: 1 - omandada haridus, töökoht, sissetulekuallikad, jääda nähtamatuks ja elada eeskätt perekonnale; 2 - astuda kommunistlikesse struktuuridesse, teha karjääri, saavutada hüvesid, olla ühiskonna eliit ja valitseda ülejäänute üle; 3 - astuda parteisse, kuid säilitada võimaluste piirides rahvuslik meelsus ja tegutseda oma rahva huvides; 4 - tegutseda illegaalselt nõukogude võimu vastu ja saada dissidendiks; 5 - tegutseda parteituna parteilaste varjus eestlaste kaitsel.
Igaüks analüüsigu, mis rühma ta kuulus ja palju ta andis eestluse säilitamiseks, sealhulgas laste hulga näol. Võibolla pole teil presidendi kritiseerijatel üldse õigust sõna võtta, sest ollakse praegugi kommunistliku ideoloogia ja praktika küüsis ning arvatakse, et parteilasel on alati õgus? Kuigi esindatakse või ihaletakse hoopis teisenimelist parteid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)