„Rahvaste vabastaja“ Mart Laar äigab jälle

Käisin Kuubal 2000. aastal. Havannas rõõmustati, kui mainisin, et tulen Eestist. Kuubalastel olid eestlastest head mälestused. Neid oli Kuubal olnud nõuandjatena juba nõukogude ajal. Kuubalasi huvitas väga eestlaste uus elu kapitalismis.

Suhtumine muutus, kui rääkisin, et Ameerika eestlased saavad Eestis oma omandi tagasi. See teade vapustas neid. Minu elupaiga perenaise Hilda Alvarese näole ilmus seda kuuldes põlastav grimass. Ta ennustas, et kui väliskuubalased tulevad kunagi tagasi nõudma oma varandusi või ameeriklased oma natsionaliseeritud omandit, süttib Kuubas sõda.

CIA jalajälgedes

Mõne aasta eest asus Eestisse hästi riietatud ja hästi kirjutav ameeriklane Paul Goble. Endise peaministri Edgar Savisaare memuaarides kirjutatakse Goble’i kohta, et sel mehel on tihedad sidemed CIA-ga. Tema erihuviks olid Nõukogude Liidu vähemusrahvused. Samal ajal kui Goble tutvus Eesti eluga Tartu Ülikooli seinte vahel, koolitati Tartus meie sugulasrahva maride esindajaid. Venemaa vastuluureagentuur FSB kahtlustas, et neid koolitatakse „vabadusvõitlejateks“. Eestis tõrjuti see süüdistust kui paranoilist. Goble’i kirjatööd Postimehes olid üldiselt üsna süütud. Ühel korral ta kirjutas küll innustunult Eesti omandireformist – sellest, kui õnnestunult ja valutult omandi tagastamine siin möödus.

Muheldes mõtlesin, et kas USA ja CIA siis sel kombel, Eesti abiga, harjutasid tulevast Kuuba ülevõtmist. Kui Fidel Castro kord elavate kirjast lahkub, on neil mudel omandi tagastamiseks juba olemas. Ja nüüd siis ongi Mart Laar, suur rahvaste vabastaja, juba Kuubal.

Lucas kangide juures

Ainus Lääne toimetaja, keda paistab Eesti huvitavat, on inglane Edward Lucas. Tema puhul on juba põhjust küsida, kas ta jälgib sündmusi või juhib neid.

Lucas kirjutab Inglise ajalehele The Economist, mida reklaamitakse kui mõjukat väljaannet. Leht on siiski kahtlane, sest avaldab anonüümseid kirjutisi. Sel on kaks eesmärki: ühelt poolt saab nii üllitada julgemaid arvamusavaldusi, teisalt aga saavad ka luureteenistused leheveerge oma huvides ära kasutada.  Paljud Eestit puudutavad nimeta artiklid on Edward Lucase kirjutatud. See selgus mõne aasta tagusest Amnesty Internationali Eestit puudutavast kriitilisest raportist. Ajalehes The Economist ründas Amnestyt teravalt just Edward Lucas – algul küll anonüümselt, kuid kui järele päriti, siis ei eitanud ta oma autorsust.

Mart Laaril ja Edward Lucasel on sageli nii sarnased vaated, et pole võimatu seegi, et nii mõnigi Mart Laari nime all  Wall Street Journalis avaldatud lugu on hoopis Edward Lucase kirjutatud.

Eesti toimib russofoobia-mootorina

Inglise luure kasutas Eestit ära kohe pärast Teist maailmasõda, rahastades Nõukogude Liidu vastu võidelnud metsavendi. Oleks kummaline, kui seda ei tehtaks nüüdki. Vähemasti Edward Lucas teeb nii, kasutades oma raamatus „The New Cold War“ (Uus külm sõda – Tlk) ära eestlaste russofoobiat, tehes Eestist Venemaa-vastasuse mootori.

Samamoodi demoniseeris ameeriklaste paarisrakend James ja Maureen Tusty Nõukogude Liitu Eesti iseseisvumisest kõnelevas dokumentaalfilmis „The Singing Revolution“ (Laulev Revolutsioon, 2007). Filmis ülistatakse okupatsioonimüüti, mis on muidugi geniaalne Välis-Eesti propaganda. Ka Eestist põgenenud natsikollaboratsionistid rehabiliteeritakse täielikult. Ajalehe „Eesti Ekspress“ kolumnist Andrei Hvostov tõdes kohe pärast filmi Eesti-esilinastust tähenduslikult: „Müüt on hakanud elama oma elu.“

Võrdluseks linastus just samal ajal eestlase Urmas E. Liivi film „Tervitusi Nõukogude Eestist“. Neil kahel tõsielufilmil, mis kajastavad sama aega, pole midagi ühist. Liiv on harvanähtavalt julge, kaitstes tänases õhustikus Nõukogude Eesti elu.

Lennart Meri konverents kui CIA kevadassamblee

Inglise ajaloolane Mark Almond on oma pikas essees „In the Shadow of the Bronze Soldier“ (Pronkssõduri vari) imestanud endise peaministri Mart Laari rolli üle Gruusia presidendi Mihhail Šaakašvili nõunikuna kui ka selle üle, miks maailm jõulisemalt ei mõista hukka Laari sümpaatiat fašismi rehabiliteerimiseks. Almond meenutab, et Laaril on kontakte kahes Ameerika Ühendriikide organisatsioonis – The Heritage Foundation ja The American Enterprise Institute. Need on neokonservatiivsed nn mõttetankid – russofoobia ja sovetofoobia tõelised inkubaatorid.

„Rahvaste vabastajate“ ja russofoobide iga-aastaseks kokkutulekuks on kujunemas Tallinnas kevaditi korraldatav Lennart Merile pühendatud julgeolekupoliitika-seminar. Esinejate loetelust jääb mulje, nagu oleks tegu CIA kevadassambleega.

Eelmisel kevadel oli üheks peaesinejaks mingi aja Venemaa presidendi Vladimir Putini nõuandjana töötanud Andrei Illarionov. Pärast lahtilaskmist on ta esinenud USA Cato instituudi õppejõuna. Sama asutus rahastab ka Mart Laari venevastast tegevust. Nagu Laargi, saab ka Illarionov Lääne lehtedes palju avaldamisruumi oma artikleile, milles rõhutatakse Venemaa ebademokraatlikkust. Illarionovi vabastamise põhjust ei kirjeldata neis kunagi. Võib vaid aimata, mis tähtedest koosneb tolle härra palganud luureteenistuse nimelühend.

Lennart Meri sümpoosioni püsikülalised on loomulikult Edward Lucas ja president Toomas Hendrik Ilves.

Raske lahti öelda

Nõukogude ajal CIA rahastas propagandaraadiojaamu Radio Free Europe ja Radio Liberty, mis kutsusid rahvaid üles vabanema Nõukogude Liidu ikkest. Kui rahvaste vabanemise tulemusena impeerium oli kokku varisenud ja vapustuse tolmgi maha langenud, hakkas tolmu alt paistma kaugem eesmärk: Venemaa on veel vabastamata venelastest! Lääne luureteenistustel näib nüüd olevat Venemaa-vastases võitluses uus täppisrelv – russofoobia. Selle parim tootja on Eesti.

Eesti majandusringkondade mure Eesti ja Venemaa suhete parandamise pärast on praeguses majandusolukorras põhjendatud. Kui samal ajal Eesti juhtpoliitikud valjastavad ennast aga avalikult Venemaa-vastaseks võitluseks, on Eestil raske hakata parandama oma suhteid Venemaaga. Mart Laari motiive võib vaid aimata. Ilmselt teenib ta kõiki maailma russofoobe, kas siis rumalusest või raha eest. Eesti kasuks ta ei tegutse. Ehk siis Lääne luureteenistuste huvides?

Eesti suhted Venemaaga võivad paraneda alles siis, kui Eesti tänane russofoobne hooplemine kriminaliseeritakse ning Mart Laar kaob poliitiliselt areenilt.

LEENA HIETANEN, kolumnist (Soome)

Refereeritud autoriseeritult 6.11.2008 Tiedonantaja's ilmunud kirjutise põhjal. Hietanen on Kesknädala versiooni teinud mõningad täpsustused.

TOIMETUSELT:

Leena Hietanen on Soome vabakutseline toimetaja. Ta on 1993. aastast töötanud Eestis, vahendades Eesti uudiseid ja arenguid. Hietanen on esindanud mitmeid Soome ja rahvusvahelisi meediakanaleid: BBC World, Bridge News, Kauppalehti, Turun Sanomat, Helsingin Sanomat. Kauaaegne töösuhe ajalehtedega Kauppalehti ja Turun Sanomat lõppes erimeelsuste tõttu väljaande toimetusega kirjutiste ajakirjandusliku sisu maailmavaatelise suundumuse pärast.

2008. aastal avaldas Hietanen Soomes pamfleti "Eesti külm sõda", milles teravalt arvustas Eesti kodakondsuspoliitikat. Tema meelest kohaldatakse seda venelaste suhtes apartheidile sarnase survepoliitikana, mille seaduslikustamiseks kasutatakse ka müüti Eesti okupeerimisest. Hietanen ei aktsepteeri Nõukogude perioodi võrdsustamist okupatsiooniajaga. Tema raamat põhjustas nii Soomes kui ka Eestis teravat kriitikat.

Leena Hietanen on aastaid olnud Eesti Ajakirjanike Liidu liige. Olgu tema järeldused kui tahes vastuvõetamatud Eesti peavoolu-meediale, esindavad just tema vaated ja kirjutised oma kompromissituses tõeliselt vaba ja euroopaliku ajakirjanduse põhimõtteid Eestis märksa enam kui teeb seda enamik Eesti nn vabast ajakirjandusest.

[fotoallkiri] KELLE ÜLESANDEL MART LAAR TEGUTSEB?  Inglise ajaloolane Mark Almond imestab kahekordse ekspeaministri Laari rolli üle Gruusia presidendi Mihhail Šaakašvili nõunikuna. Imestab ka selle üle, miks maailm jõulisemalt ei mõista hukka Laari sümpaatiat fašismi rehabiliteerimiseks. Almond meenutab, et Laaril on kontakte kahes Ameerika Ühendriikide organisatsioonis – The Heritage Foundation ja The American Enterprise Institute,  mis on tuntud kui neokonservatiivsed russofoobia ja sovetofoobia tõelised inkubaatorid.

Jaga |