Pagulased võrdsustatakse püsielanikega

Täpselt sedasama, aga üldisemalt räägivad Euroopa suurriikide liidrid, kelle arvates Euroliidu 500-miljonilise elanikkonna puhul ei ole probleem vastu võtta miljon või poolteist miljonit pagulast. Samal ajal näeme, et selliste väidetega paralleelselt ehitavad mõnedki Euroliidu riigid oma piiridele müüre ja tarasid, muudavad senist migratsioonialast seadusandlust ning vähendavad oluliselt pagulastele mõeldud hüvesid. Suhtumine migrantidesse on muutunud juba ka Saksamaal ja Rootsis, kus traditsiooniliselt on pagulaste suhtes ilmutatud sallivust. Toimuva taustal oleks äärmiselt vastutustundetu väita, et pagulaste vastuvõtmine pole probleem.

Kõlab küüniliselt, kuid antud juhul peaks Lääne maailm, eeskätt aga NATO ja EL, olema valmis selleks, et koos demokraatia eksportimisega tuleb hakata importima ka tekkinud kaost ja pagulasi.

Pagulaste probleem tõi meie ühiskonnas välja terve rea lahendamata küsimusi. Esiteks, järjekordselt tundsime, et Eesti sotsiaalsüsteem ei suuda abivajajaid aidata ja et jutud meie riigi majanduslikust edukusest on müüt, mistõttu info pagulastele pakutavatest võimalustest ja soodustustest tekitavad ühiskonnas terava hukkamõistu.

Teiseks, peame tunnistama, et me ei ole paljude aastate jooksul saavutanud edu integratsiooni alal, mistõttu on raske mõista, kust tuleb kindlus väita, et Eesti ühiskond suudab vastu võtta inimesi, kelle kultuur meie omast absoluutselt erineb. Peame mõistma, et praegune ühiskonna suhtumine pagulaste vastuvõttu on enamasti negatiivne, ja kindlasti hakkavad seda enda peal kogema ka siia saabuvad inimesed. Paistab, et kõige edukamaks integratsiooniprojektiks meie ühiskonnas on kujunenud negatiivne suhtumine pagulastesse, mida on märgata nii eestlaste kui ka vene keelt kõnelevate elanike hulgas.

Pärast seda, kui valitsus võttis vastu otsuse pagulaste saabumise kohta, ei ole kohalikel omavalitsustel selles küsimuses enam mingit valikut. Kui riik rendib pagulastele elamispindu näiteks Tallinnas, siis saavad neist ka automaatselt Tallinna elanikud. Samuti laienevad neile koos rahvusvahelise kaitse staatusega kõik püsielanikega võrdsed õigused.

See tähendab, neil on õigus saada kõiki toetusi, hüvesid ja teenuseid, mida pakub Tallinn oma elanikele. Tuleb välja, et igal juhul peame ette valmistama kogu linnasüsteemi alates haridusasutustest (lasteaiad, koolid) kuni meditsiini- ja sotsiaalabini lahendamaks pagulaste igapäevaseid eluolu ja lõimumisega seotud probleeme.

Peame ausalt tunnistama, et pagulaste vastuvõtmine on Eesti ühiskonna jaoks mitmekihiline probleem. Lahendus leidub erinevates eluvaldkondades. Samal ajal ei tohi kultiveerida vaenulikkust pagulaste suhtes, veelgi vähem levitada müüte. On selge piir pagulaste ja illegaalsete majandusmigrantide vahel. Samas on inimesi, kes saabuvad meile väljastpoolt Euroliitu tavalistel põhjustel – õppima, tööle või perekonna juurde. Ja hoopiski ei tohi siduda pagulasi terrorismiga. Ühelt poolt kutsub ksenofoobia alati esile radikaliseerumise, teiselt poolt ning pikema aja jooksul hakkavad need kaks tendentsi vastastikku võimenduma. Hädasti on vaja määratleda riskid ja olla nendeks valmis, kuid ei tohi tekitada uusi ohutonte – neid on meie omas ühiskonnas niigi küllaga.

KESKMÕTE: Lääne maailm, eeskätt NATO ja EL, peaks olema valmis selleks, et koos demokraatia ekspordiga tuleb hakata importima ka tekkinud kaost ja pagulasi.

MIHHAIL KÕLVART, Tallinna abilinnapea

Jaga |