Inara Luigas tuli Riigikogusse Setu–Läti–Vene–Eesti piirilt

URMI REINDE,      08. märts 2006


„Ma olen Soomesse armunud!" avaldab Inara Luigas tõsimeeli, kui küsida, kuidas ta hindab kahes naaberriigis elamise kogemust. „Aga ma jään Mikitamäele elama elu lõpuni."

Inara Luigas oli Eesti Aasta Ema 2002 ja töötas üle 10 aasta Põlva maakonnas Mikitamäe vallavanemana. Kui Värner Lootsman lahkus Riigikogust ära Harju maavanemaks, tuli tema asendusliikmena keskfraktsiooni Inara. Tuli 9. veebruaril ja annab täna, 8. märtsil, Kesknädalale naistepäevaintervjuu.

Kuidas Sa üldse naistepäeva suhtud?

Oi, väga meeldib! Mida rohkem lilli, seda uhkem pidu! Naised on oma päeva ära teeninud. Ükskõik, kuidaspidi seda elu ka ei vaataks, ikka jäävad naised järglasi ilmale tooma.
Meie elu on muutunud liiga agressiivseks. Kui jälgida kas või liiklust, kuidas tahetakse ennast kehtima panna – mingi mehelik enesetõestus valitseb teedel. Terve meie maailm on liiga meeste seaduste järgi üles seatud. Naised lisavad elule paindlikkust. Mehed võiksid naisi mõnikord rohkem kuulata, elu läheks rahulikumaks.

Kui päris aus olla, siis Sa ei tulnud Riigikogusse mitte Mikitamäelt, vaid hoopis Soomest, kus oled kaks aastat töötanud. Kas tulid parlamenti heameelega? Kas palgad on võrreldavad?

Jah, meie parlamendiliikme palk on tõesti minu Soomes saadava töötasuga võrreldav. Või ütleme siis, et kui ma ka kaotan, siis õige vähe.
Olen lõpetanud Väimela tehnikumi veterinaaria erialal ja hiljem Põllumajanduse Akadeemia (nüüd Maaülikool) zooinsenerina. Pärast töötasin majandites, tegeldes loomade elu majandamise,ja planeerimisega ning isegi ehitusega. Pere ja laste kõrval ning hiljem vallavanemana ei jätnud ma erialast tööd lõplikult maha. Kui sovhoosid 1990ndate alguses lagunesid, tegin endale osaühingu, mis tegeles seakasvatusega.
Soome sain hea pakkumise tulla tööle seafarmi, meie mõistes farmijuhataja kohusetäitja ja hiljem aretusosakonna juhataja ametikohale. Sain tugevad kogemused, kasutasin nõustaja abi, lugesin ja uurisin kõvasti juurde. Planeerisin õppereisi Hollandisse. Kui elu võimaluse annab, tahan kindlasti tulevikus saada päris farmijuhatajaks.
Olin kuus nädalat järjest tööl, kolm nädalat järjest kodus.

Kas Sind tuli kõvasti ära rääkida, et nõustuksid tulema parlamenti?

Ei, võtsin 2003. aastal Riigikogu valimisi väga tõsiselt! Ja siin saab tihedamini kodus käia kui Soomest. Naisele on ikka tähtis olla pere ja laste juures. Aga mul on hea kindel tunne, et kui mind järgmisel aastal tagasi ei valita, siis on mul töökoht Soomes ootamas. See garantii on tõesti meeldiv!

Kas rahanduskomisjoni eelnõudega oled jõudnud end kurssi viia?

Eks ma teen ikka vahet, et Mikitamäe valla eelarve on üks asi ja Eesti riigieelarve teine asi. Vallavanema töö on mind õpetanud seadusi lugema, nii et ma tean ja oskan näha, kuidas paberi peal vastu võetud otsused tegelikus elus toimima hakkavad. Kui hätta jään, siis pean nõu oma endiste kolleegidega – maakorraldajate, raamatupidajate, majandusinimeste ja teistega. Kontaktid on mul ju kõik alles.

Kuidas hindad Eesti poliitilist sekeldamist seal Setu–Läti–Eesti–Vene kokkupuutepunktis kaugelt vaadates?

Minul endal pole terve elu olnud tugevat püüet poliitikasse saada. Mul on olnud teine püüe: teha hästi tööd. Aga minulgi läks nii nagu paljudel teistel: vanemad inimesed soovitasid kandideerida, valimistel läks hästi, sain volikogusse ja 1993. aastast otsustas juba volikogu, et minust võiks saada vallavanem. Selle koha võtsin ilma hirmuta vastu!
1997 astusin Keskerakonda. Siis joondusin juba üldisemate riiklike juhiste järgi. Nii ta läks.
2002. aastal kandideerisin veel kohalikel ja 2003. aastal Riigikogu valimistel.
Aga 10 aastat kohalikku tööd väsitas ära nii inimesed kui ka minu. Taheti juba midagi uut. Riigikogu valimistel olin mina küll valmis suurteks tegudeks, mäletan, et tahtsin Tallinnasse tulla ja mägesid liigutada!
Aga siis pakkus uut Res Publica, kes tuli kaardile, ja meie Kagu-Eesti inimesed jäid teda uskuma.
Ma olen alati imestanud, kui vähe on inimestele valimiste perioodil vaja. Need meeskonnad, kellega olime palju aastaid kohalikku elu arendanud, unustati nagu ära. Olime päevast päeva koos rahvaga edasi püüelnud, oma kodupiirkonna eest väljas olnud, aga äkki nähti ilusat Hannes Võrnot ja kõik olid temast lummuses! Taheti poliitilisi shõusid, noored mehed pealinnast pakkusid uut ja huvitavat.
Nüüd muidugi kurdetakse, kui sealmail ringi käin. No kus teie Võrno nüüd on? Või Lepikson?
Tõsi, Marko Mihkelsoni suhtes teeksin erandi. Tema on oma erakonnale ustavaks jäänud ja ta täidab valija ees oma saadikukohuseid minu arvates hästi.

Kuidas kirjeldaksid oma Mikitamäe valda? Usun, et palju eestlasi pole sinna üleüldises siseturismi-vaimustuses veel jõudnud.

1250 inimest. Setu kuningriigi päevad. Lüübnitsa sibulalaat. Omaste sage mälestamine kalmistutel, sest elavate ja lahkunute vahel on säilinud tugevam side kui mujal Eestis.
Minu lemmiknägemus oleks haldusterritoriaalses mõttes see, kui kuus valda ühineksid. Sest miks astuda korraga üks samm, kui võib astuda kaks sammu? Misso, Vastseliina ja Meremäe vald Võru maakonnast ning Orava, Mikitamäe ja Värska vald Põlva maakonnast võiksid kokku minna. Saaks kergemini kasutada Euroopa Liidu struktuurifonde, kontsentreerida ajupotentsiaali, annaks piirkonnale arengukiirenduse…
Olen mõelnud, et parlamendis võiks luua Kagu-Eesti saadikute ümarlaua arutamaks asjade seisu mitte ainult erakondade tasandil, vaid töötada koos, kaasates poliitikuid rahanduse, põllumajanduse, meditsiini jm valdkondadest.

Tsiteerides üht eesti poliitika klassikut: Sa ei ole Riigikogus mitte setu saadik, vaid Eesti parlamendi liige. Sa ei aja siin mitte setu asja, vaid eesti asja.

No aga meil, lihtliikmetel, ongi kohustus teha oma „setu asjad" teistele erakonna- ja parlamendiliikmetele ka selgeks! On ju näha, kuidas kaua professionaalse poliitikuna töötanud inimesed kaotavad justkui ära sideme eluga ja näevad asju väga ühesuunaliselt. Meie asi on teha nii, et nad näeksid ka kõrvale või ettepoole! Lihtliikmed peavad oma probleeme võimendama.

Mis tundub Sulle meie igapäevaelus halb, mida võimalusel muudaksid?

Ma kardan seda isegi välja öelda! Ei, siiski ütlen. Meist kõigist on üle ajakirjandus. Inimesed ei saa enam midagi aru. Nad ei leia lehtedest iva, ei usu ühtegi telesaadet. Pole kanalit, mida usaldada.
Minu arust on elu midagi muud, kui ajakirjandus näitab. Midagi harivat kusagil ei näe. On erakondade tülid, naistevahetused, tobedad seriaalid. Igal pool laiutab kultuuritus. Üks väike asi puhutakse suureks, samas mõni tähtsam asi ei leia adekvaatset kajastust.

Kas Soomes on parem?

Ma olen Soomesse armunud! Kuigi jään Mikitamäele elama elu lõpuni, imetlen Soomet tõsiselt! Soome riik jõuab iga vaese, iga vigase, iga inimeseni. Inimesest peetakse igal tasemel lugu! Seal on näha, kui palju saab iga inimene oma riigi heaks teha. Ole kas või viisakas ja arvesta kaasinimestega.
Presidendivalimiste ajal istuti televiisorite ees ja vaadati kandidaatide debatte. Nad lähevad oma presidenti valima, neil on uhkus südames. See teadmine, et mina – MINA olengi see, kes otsustab! Valin ise endale presidendi, mitte teistele. Ja teised ei vali mulle. See osavõtumoment lõpliku tulemuse kujundamisest on väga sügavmõttelise tähendusega.
See lepitab inimesi omavahel. Ja iga inimene võtab endale vastutuse.
Mis see oligi, millest meie president räägib?

Ühiskondlik kokkulepe?

Just seda ma mõtlen. See ongi Soomes. Ja Eesti riigis peaks see ka esimene asi olema, mis teha tuleb. Aga Mikitamäel ei tea sellest, ühiskondlikust leppest, keegi midagi!

Kust pärineb nii põnev eesnimi?

Oo, sellega on seotud legend! Sündisin Siberis 1959. aastal, ema on lätlanna, isa eestlane. Nad kohtusid seal. Sündisin külmal ajal, ja kui ema sünnitas, kirjutas ema ristipoeg jäätunud aknale oma pruudi nime. Ema siis vaatas, et ilus nimi – paneb mulle kah!

Sul endal on lapsi…

Kolm. Kaks tütart ja poeg. Vanaema olen ka. Esimene mees on surnud, praegu on teine.

Millal see sibulalaat oligi?

Lüübnitsa sibulalaat on augusti lõpu nädalavahetusel. See on saanud juba väga kuulsaks, üle Eesti sõidetakse kohale. Sibulaid ei osteta ämbrite, vaid kottidega. Kõige rohkem lähevad kaubaks sibulapalmikud. Sibulad on suured, peavad talve hästi vastu, ei mädane ega midagi. Tulge ja vaadake ise!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)