Ülo Vooglaiu „AEG & VAIM“. Mõtteid ja osutusi

Murranguajal liitus Vooglaid Eesti Kongressiga ja ta on tänini paljude lemmik kui suur mõtleja. Seda tõendab ka Helsingi ülikooli doktorandi Ivar Tröneri poolt Ülo Vooglaiu 80. sünnipäeva (sügisel 2015) puhul avaldatud teos „AEG & VAIM“ – oma iidoli mõtetest ja arutlustest, et lugeja võiks tutvuda nii tuttava kui ka tundmatu Vooglaiuga. Raamat on tõesti väga soliidne, rohkelt fotodega illustreeritud.

Kui Rahva Raamatusse äsjailmunud kogumikku ostma tõttasin, teatas müüjanna õnnelikult naeratades, et seda Vooglaiu kaanefotoga raamatut ostetavat hoolega. Jah, eks teose mõtteterad olegi oma lühiduses rohkem üldrahvalikud kui süvafilosoofilised. Näiteks: „Räägitud on, et naiste käes on eesti tulevik, sest otsuse, kas sünnitada või mitte, teeb naine. Jah, aga kellest või millest see sõltub? Ennekõike mehest, kes on terve, kaine, tark, töökas, südamlik, truu, aus, õiglane, hooliv ja hoolitsev...“ Mis kena mõte tõepoolest. Aga?!

Millest siiski mõtleb Ülo Vooglaid nüüd, meie ajal? Kuivõrd on tema „aeg ja vaim“ muutunud? Avastasin lisaks kaunile koguteosele (kirjastus SE&JS) 10. augustil 2015 Delfis avaldatud pikema kirjutise. Kuni selle vihase looni pidasin ma stagnaaegse ülikooli iidolit tõepoolest elitaarseks mõttetargaks. Hoolimata sellest, et ta poeg Varro Vooglaid on ammu kuulus üpris rahvalike homovastaste väljaütlemistega, mis kõrgintellektuaalsusest kaugel.

Delfis ilmunud kõmulises arvamusavalduses „Lits on lits ja pederast on pederast“, mis kogus kõvasti üle tuhande kommentaari, väidab Ülo Vooglaid samuti väga rahvalähedases kõnepruugis ja otse: „Perverssust ei maksa nimetada hellitavalt millekski muuks, hunt on hunt, mitte „võsavillem“, lits on lits, pederast on pederast ja varas on varas, mitte pikanäpumees.“

Samas autor usub: „Kui me ei julge, ei viitsi, ei söanda, ei oska, ei taha enam hoida eestlust ja eesti kultuuri, siis võib öelda, et lõpp paistab. Siis hävib rahvas ja riik muutub mõttetuks.“

Aga kuidas seda kultuuri ikkagi hoida, kui mõnigi andekas loome- ja haridusinimene on just nimelt homo? Loomulikult ei taha „perverssust“ välistav Vooglaid näha ka ühtegi perverti olulistel ametikohtadel, kinnitades, et praegu ohustab Eestit ja eestlasi kõige enam moraalne laostumine, millega kaasneb perekonna ja kodu loomisest loobumine.

Aga mis ikkagi juhtus meie peredega? Millest laostumine ja mitte üksnes moraalne? Kas polnud „perversne“ pigem võimuparteide poolt algatatud kodude vägivaldne lõhkumine (tagastades neid iga hinna eest!)? Samuti paljude segaperede tülliajamine, sest osa sugulastest sai kodakondsuse, teine osa mitte?

Need seadused sunnivad meenutama, et pärast taasiseseisvumist ei kehastanud Ülo Vooglaid enam tõrjutud vaimu nagu stagnaajal, vaid võimu – nimelt on ta olnud Riigikogu kolmes koosseisus; ka aastatel 1992–1996, kui võeti vastu eriti ebainimlikud seadusepügalad kodude tagastamises ehk eestlaste perede lõhkumises.

Riigikogus oli ta veel 1996–1998 ja 2004–2005. Seda kõike teades on karta, et ühte rahvast ja kultuuri ohustab kõige rohkem hoopis see, kui vaim muutub võimuks, kes näeb „perverssust“ kõiges muus peale iseenda võimuka hävitustegevuse kodude hävitamisel ja selle kaudu peremoraali laostamisel.

Väga võimalik, et naiivsed inimesed ei saa aru „sotsiaalse ja majandusliku regulatsiooni põhilainetest“, nagu väidab Vooglaid, aga sellest saab aru ka iga proletariaadiriigi endine mutrike, et kui kaotati ära tehased ja vabrikud, tuhanded aeti kodudest välja ja peaaegu kolmandik elanikkonnast jäeti elementaarsete inimõigusteta, siis ei jäänud paljudel tõesti muud üle, kui hakata uusrikaste „litsiks“ või minna kaubahalli vargile, aga laste muretsemine jäi üksikemade mõruks hobiks, sest mehed oskasid õigel ajal ära kasutada „sotsiaalse ja majandusliku regulatsiooni põhilainetusi“ ja pere juurest jalga lasta.

Meil on viimaste aastakümnete jooksul teatavasti loodud täiesti meestekeskne ühiskond, kusjuures teleris õpetavad just tüsedad mehemürakad kõhnukesi naisi, kuidas üksinda ja hüljatuna laste kasvatamisega hakkama saada.

Vooglaiule pühendatud kogumikus on hiina vanasõna, mille järgi „tuleks kaotajale ehitada kuldne sild taganemiseks. Muidu on võitja nõrk ja rahu väga ajutine“. Eesti mõttetargad pole seda taganemisteed ehitada suutnud ja kellegi „litsiks“ või „perverdiks“ tembeldamine on kahjuks kaugel kuldsest tarkusest.

Meie teine tuntud sotsiaalteadlane Marju Lauristin alustas teatavasti tööd Tartu ülikoolis just Ülo Vooglaiu juhitud sotsioloogialaboris. Ja Lauristin on vähemalt kaks korda meie sotsiaalse argielu „ebateaduslikult“ veidrate käänakute üle (naiivset?) imestust avaldanud. Esimene kord murranguajal, kui ta ette ilmus Rahvarinde algatajana mingi täiesti tundmatu Edgar Savisaar. Ja teine kord siis, kui mingi Yana Toom jõudis koos temaga Euroopa parlamenti.

Vooglaiule kui suurele õpetajale pühendatud kogumikus on aga kirjas veel Anton Tšehhovi mõttetera: „Tark armastab õppida, loll õpetada.“ Loodetavasti suudavad teoorias tugevad sotsiaalteadlased oma üllatumiste kaudu õppida veidi paremini tundma ka lihtkodanike argipäeva ehk elu ennast, pidades silmas Vooglaiu manitsust: „Vastutada saab ainult see, kes otsustab. Vastutada tuleb selle eest, mida teed, ja ka selle eest, mida tegemata jätad.“

Konverentsil „Uue ühiskonna loomine“ (september, 2015) oli Ülo Vooglaiult põhjalik teoreetiline ettekanne „Riik kui narratiiv“. Poleks ma lugenud enne tema Delfi artiklit, oleksin juubeliaegse kiidukooriga ühinenud. Aga pärast seda kirjutist tekkis mul tahtmatult küsimus: kuidas loodetakse „lodevate pervertide vihkaja“ õpetuste saatel jõuda „konkurentsiühiskonnast koostööühiskonnani“? Kellega siis üldse ollakse valmis koostööd tegema?

Igatahes perekond Vooglaiu kampaania „lodevate pervertide vastu“ tekitab ligimest austavas tavakodanikus samasugust kõhedust nagu kunagine nõukogude võimu võitlus homode vastu. Tänu sellele võitlusele jäi NSVL teatavasti ilma paljudest suurepärastest balletiartistidest, muusikutest, kirjanikest, kunstnikest, kes riigist põgenesid. Nende asemel hakkasid kultuuri juhtima ustavad ja truud riigiaparatšikud, lisaks kant- ja kavalpead, kellel mingeid „perversseid kalduvusi“ võimu arvates polnud, andest rääkimata.

Vooglaid ise väidab: „Võibolla siis, kui inimesel on hing juba paelaga kaelas, hakkavad mõned eristama tõde valest ja seostama ka oma elu ausamalt.“ Nii see täpselt on. Meie mõttetarkadel ja sotsiaalteadlastel jätkub ainet edaspidiseks mõtisklemiseks, miks just nende võimu ajal muutus riik selliseks, nagu ta parasjagu on. Kas tõesti ainult tänu lihtkodanike endi lodevusele, laiskusele ja prassimishimule?

[esiletõste] Meil on viimaste aastakümnete jooksul teatavasti loodud täiesti meestekeskne ühiskond, kusjuures teleris õpetavad just tüsedad mehemürakad kõhnukesi naisi, kuidas üksinda ja hüljatuna laste kasvatamisega hakkama saada.

REET KUDU, kirjanik

Jaga |