Nädala juubilar PEÄRO AUGUST PITKA (ANSOMARDI) 150

Kirjanikunime Ansomardi valis 26. augustil 1866 sündinud Peäro August Pitka samanimelise isatalu järgi. Ka tema sünniküla, Järva-Jaani kihelkonnas Võhmuta vallas asuv Jalgsema on tugevasti kirjandusse kinnistunud – Ansomardi üheks olulisemaks lasteraamatuks on „Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud“. See ilmus 1901. aastal Tartus tuhandes eksemplaris, kordustrükid tulid 1927., 1979. ja 2008. aastal.

Kitse-eideks kutsuti kirjaniku kodutalus elanud saunikueite Krõõt Nabbalit, kellele meeldis muinasjutte pajatada. Ansomardi meenutuste järgi olnud Kitse-eit ka nõid, soolapuhuja, lausujatohter, keda külainimesed omajagu kartnud.

„Ansomardi on rahvajuttude materjali vabalt töödelnud, lisanud nendele looduskirjeldusi ja arutlusi. Kõige terviklikuma mulje jätab Krati tegemise lugu „Tondi Tõnu“. Kitse-eide lugudes hargneb Ansomardi jutulõng ladusalt, fantaasiarikastes piltides kerkib esile vanaaegne eesti küla oma elu-olu ja uskumustega,“ märgib „Eesti kirjanduse ajalugu III“ (1969).

 Ansomardi rikkalikust loomingust on enamtuntuks saanud ka muinasjutunäidend „Murueide tütar“. Ajakirjas „Akadeemia“ (2009) avaldatud artiklis „Mõnda Peäro August Pitkast (Ansomardist)“ mainitakse sellega seoses rätikut, mille helilooja Miina Härma kinkinud kirjaniku isale pärast „Murueide tütre“ ilmumist. Autor kutsus Miina Härma juhatatud laulukoori 1898. aastal esinema Pihkvasse, kus ta teenis sõjaväelasena. Seda on oma memuaarides maininud keelemees Johannes Voldemar Veski, kelle sõnul arvati, et Pitka ja Miina Härma abielluvad. Kuid tegelikult võttis ohvitser naise alles 40-aastaselt. Veel 1900. aastal ilmus tema sulest jutt „Mis mul viga elada, poissmehe-põlve pidada“. Selles autobiograafilises jutustuses kirjeldab ta südamlikult ja tõetruult jõuluõhtut Ansomardi talus. (Mis aga veel Miina Härmasse puutub, siis kirjutas ta „Murueide tütrele“ muusika. Seda laulumängu peetakse esimeseks algupärase eesti ooperi katsetuseks.)

Ansomardi ei loonud mitte ainult ilukirjandust. Temalt on ilmunud ka „Võimlemise ehk gümnastika õpetus kooliõpetajatele, koolidele ja iseharjutamiseks“ (Tartu 1904) ning vene-eesti sõjanduslik oskussõnastik „Sõjamehe sõnastik“ (Tallinn 1914).

Peäro August õppis Seliküla vallakoolis, Rakveres haridusseltsi „Kalevipoeg“ koolis (1879–81), ühe aasta Peterburis, Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis (1883–1887).

 „Historia ja Geographie tunnid olid kõige huvitavamad, siin rääkis Lideberg (kooliõpetaja) peale raamatu veel omast käest palju uudist, iseäranis Eesti rahvast. Siis esimest korda tärkas mu peas küsimus, mis ja kes meie (Eestlased) oleme ja miks meid nii alatuks peetakse? Miks saksad nii uhked ja rikkad on ja meie nii vaesed, harimata?“ kirjutas Ansomardi oma memuaarides „Peäro August Pitka noorusmälestused“, mis avaldatud ajakirjas „Keel ja Kirjandus (1975, nr. 1).

Huvi rahvuskultuuri pärandi vastu tõestab rahvaluule kogumine. Kui Matthias Johann Eisen kurtis, et Harjumaalt ja Järvamaalt pole talle mõistatusi saadetud, pani Haminas kroonuteenistuses Peäro August Pitka 13. aprillil 1888 kirja 36 mõistatust. Kaks korda on Pitka saatnud rahvaluulet ka Jakob Hurdale. Vanavara kogumiseks võttis ta ette Setomaa-matka.

Eestimeelsus viis Ansomardi kohtusse. Nimelt tekkis tal tüli ühe Tallinnas Nunne ja Laia tänava nurgal asunud äri müüjatega, kes ei vastanud tema küsimustele eesti keeles, vaid nõustusid kõnelema vaid saksa või vene keelt. Kange eesti mees kirjeldas juhtumit ajalehes „Uus Aeg“, mispeale kadakasakslasest äriomanik kaebas ta kohtusse. Alamkohus mõistis Pitka süüdi, mis aga tähendanuks ohvitseripagunitest ilmajäämist. Pitka kaebas asja edasi Senati kohtusse, kes tegi õigeksmõistva otsuse. (Advokaadiks oli tal noor Jaan Poska, kes on sündinud Peäro August Pitkaga samal aastal.) Pitka sai rohkesti õnnitlustelegramme, sealhulgas Peterburi eestlastelt. Kirjaniku tütar Lydia Vilmansen kirjeldas 1957. aastal, et nende pööningul olnud terve pakk telegramme, mis saadetud kohtuvõidu puhul.

Sarnaselt mitmete tsaariaegsete edasipüüdlike Eestimaa meestega valis Peäro August Pitka sõjaväelase elukutse. Ta astus vabatahtlikuna Soomes asunud Irkutski polku. Sealt saadeti ta 1899. a Peterburi junkrutekooli. 1904. a veebruaris alanud Vene–Jaapani sõja ajal määrati Pitka välja õpetama Jaroslavli ja Mogiljovi kubermangu noorsõdureid.

„Keeles ja Kirjanduses“ (1966) märgitakse, et Vene–Jaapani sõjas Pitka rindele ei jõudnud. „Eesti kirjanduse ajalugu III“ mainib tema viibimist Mandžuurias ohvitseride reservis. Sama raamatu andmeil saadeti Pitka 1905. aastal Homelisse juudipogrommide tõttu tekkinud rahutusi vaigistama. Seal abiellus kirjanikust ohvitser kolleegiumiassessori tütre Jevgenia Gussevaga.

Peäro August Pitka rahuaegne teenistus ohvitserina möödus põhiliselt Pihkvas. Sel perioodil rajas ta endale püsivama elukoha loomiseks kodu Kiltsi raudteejaama lähedale. Seal sündiski märkimisväärsem osa tema kirjanduslikust loomingust.

Entsüklopeedilistes teostes on öeldud, et Peäro August Pitka jäi Esimeses maailmasõjas kadunuks. Tõenäoliselt hukkus ta 25. juulil 1915 Poolas Narewi jõe lähedal Vene ja Saksa vägede vahel peetud lahingus.

Põhjalikumalt on hukkumist kirjeldatud Oskar Kruusi raamatus „Kakskümmend üks pulma ja üksteist surma: kuidas kirjanikud abielluvad, kuidas kirjanikud surevad“. Seal on kirjeldatud: Pitka jäi üksinda kaevikusse ja tulistas kuulipildujast ning sakslased avasid suurtükitule, milles eestlasest ohvitser hukkus. Pitka olevat andnud oma käskjalale ja kahele telefonistile käsu põgeneda ning niiviisi päästnud nende elu.

Samas on Pitka tütre valduses olnud teenistusleht, mis räägib tema isa vangilangemisest sakslaste kätte 25. juulil 1915 Lomža lähedal. Sama juhtumit on kirjeldanud ka Saaremaalt pärit junkur Andrijenko, kes on väitnud Pitka täägiga läbitorkamist Saksa väeüksuse ülema käsul.

„Igatahes hukkus polkovnik Pitka Esimeses maailmasõjas kangelaslikult, kuid tema ohver osutus Eesti rahvale kasutuks,“ on Oskar Kruus nentinud.

Iseseisva Eesti heaks oli aga võimalik anda oma kangelaslik panus kirjaniku nooremal vennal Johann Pitkal (1872–1944), kes Vabadussõjas oli soomusrongide formeerija, Kaitseliidu asutaja ja esimene ülem, Eesti sõjalaevastiku looja, kontradmiral.

Ansomardi talu õuel avati mõlema venna auks 23. juunil 1992 mälestuskivi.

Järva-Jaani gümnaasiumis korraldatakse Ansomardi-nimelist omaloominguvõistlust.

JAAN LUKAS

Jaga |