Hiina ja Venemaa, kaks suurt, I osa

Geopoliitika pole veel kunagi olnud nii keeruline kui praegu. Külma sõja periood, mis on tegelikult mitmeti tõlgendatav, õpetas meid mõtlema standardselt: must ja valge, omad ja võõrad, kommunistid ja kapitalistid. Kõik oli justkui selge. Lisaks lihtsusele oli see tegelikult ka vähemalt Euroopale hea ja rahulik periood. Mitte kunagi ajaloo vältel pole Euroopas lakanud sõjad tervelt 45 aastaks. Mitte kunagi pole Euroopas ja terves maailmas olnud poliitikas orienteerumine nii lihtne. Nii ehk naa viisid kõik konfliktid USA ja NSV Liidu ning nende liitlaste vastasseisuni. Kahjuks ei saa sedasama skeemi kasutada pärast NSV Liidu lagunemist. Kõik on juba palju keerukam.

Suurriigid Venemaa ja Hiina on oma ajaloo vältel nii tülitsenud kui ka sõbrustanud. Hetkel tundub, et käes on järjekordne sõbralike suhete ajajärk. Kaks mõnes mõttes väga sarnast ja samas ka tohutult erinevat naabrit teevad tihedat koostööd kõigis eluvaldkondades.

Millised on siis kahe suure naabri suhted? On nad tõesti nii head, kui esmapilgul paistab, või varjab särav fassaad midagi muud?

Hiina areng ja muutumine maailmariigiks

Hiina on oma aastatuhandete pikkuse ajaloo jooksul olnud ülimalt kultuurne ja mõjuvõimas riik, kes on avaldanud nii otsest kui ka kaudset mõju kõigile oma naabritele.  Hiina ajaloost võiks kirjutada sadu raamatuid, ja ikka jääksid paljud olulised asjad mainimata.

Sellepärast keskenduksingi lähiajaloo sündmustele, mis otseselt mõjutavad Hiina Rahvavabariigi tänapäevast poliitikat.

Hiina Vabariik kuulutati välja 1. jaanuaril 1911. Alates selles hetkest seisis Hiina silmitsi ülimalt keerulise probleemiga. Õigemini, probleem eksisteeris juba terve mandžude dünastia valitsemise aja, kui Hiina seadis ennast ise muust maailmast täielikku isolatsiooni, mis tingis ka  riigi tohutu mahajäämuse teistest maadest. Probleem andis ennast tunda juba oopiumisõdade ajal, kuid lahendusi sellele hakati otsima alles pärast vabariigi väljakuulutamist.

Sisuliselt feodaalne riik vajas riigina püsima jäämiseks kiiret abi nii teaduse kui ka tehnika vallas. Hiina suureks õnnetuseks algas aga peagi Esimene maailmasõda. Kõik arenenud riigid tegelesid aktiivselt sõdimisega ja pärast seda sõjakahjustuste taastamisega, ning Hiina abistamiseks polnud mitte kellelgi ei aega ega tahtmist.

Ainukesena näitas abivalmidust üles noor Nõukogude Liit. Siinkohal polnud muidugi tegu mingi altruistliku sooviga. Kantuna maailmarevolutsiooni-ideest soovis Nõukogude Liit levitada oma ideoloogiat iga hinnaga ja niipalju kui võimalik. Parim viis selleks oli kristliku misjonäri taktika: jagada abipakke, korraldada koolide tegevust, osutada arstiabi; ning selle kõige käigus haarata kontroll pärismaalase mõtete üle ning pöörata ta oma usku. Nõukogude Venemaal see ka õnnestus, isegi mitte niivõrd osava tegutsemise, kuivõrd võimalike konkurentide täieliku huvipuuduse tõttu.

1. oktoobril 1949, pärast kodusõda ning Guomindangi partei juhitud kodanlike jõudude Hiina mandriosast välja tõrjumist, kuulutati välja kommunistlik Hiina Rahvavabariik. Kuivõrd oli Hiinas tegu stiilipuhta kommunismiga, see on täiesti filosoofiline küsimus.

Territoriaalprobleemid

Arvatavasti on nn sotsialistlike rahvaste vennalik abi jäänud tänapäevani kummitama lihtsa hiinlase alateadvusesse – Venemaasse suhtutakse enamikel juhtudel positiivselt või vähemalt ilma otsese vaenuta. Reaktsiooni USA ja eriti Jaapani suhtes ei anna sellega igatahes võrrelda.

Samas ei saa ka siinkohal läbi eranditeta. Hiina on võtnud seisukoha, et kõik piirilepped Venemaaga, peale 27. augustil 1689 Hiina keisri ja Vene tsaari vahel sõlmitud Nertšinski piirilepet, on sõlmitud Hiina rasket olukorda ära kasutades ja pole seega õiglased. Olgu siinkohal märgitud, et see lepe sõlmiti peale Vene kasakatest koosneva väekontingendi hävitavat lüüasaamist mandžude armee poolt Albazino asula juures. Paljudes allikates väidetakse koguni, et ka see leping oli suur järeleandmine venelastele.

Kogu situatsiooni delikaatsus seisneb selles, et vastavalt Nertšinski rahulepingule jäid Hiina keisririigi valdusteks tänapäeval Venemaale kuuluvad Amuuri ja Tšitaa oblast, Primorje ja Habarovski krai ning Juudi autonoomne oblast. Seega ligi miljon ruutkilomeetrit tänapäeva Vene Föderatsiooni territooriumi!

Mida tugevamaks Hiina muutus, seda elavamalt ta oma vanema venna staatuses olevale naabrile seda ebaõiglust meelde tuletama hakkas. NSV Liidu riigijuht Nikita Hruštšov oli sellega seonduvalt väga mures ja nõudis oma kohtumisel Mao Zedongiga 1958. aastal, et Hiina ametlikult ütleks lahti oma territoriaalsetest pretensioonidest. Mao aga seda teha ei soovinud. Ainsa asjana oli ta nõus kinnitama, et 60 aasta jooksul Hiina seda küsimust ei puuduta. 2.–17. märtsini 1969  pidasid naabrid Damanski saare juures maha väiksema relvastatud konflikti. Selge on see, et Hiina poolt oli tegu oma välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks suunatud jõudemonstratsiooniga ning mingit invasiooni Hiina polnud planeeritud.

2004. aastal toimunud Venemaa presidendi Vladimir Putini Pekingi-visiidi ajal osa territoriaalsete nõudmistega seotud probleeme lahendati, kuid lõpplahendusest on asi siiski kaugel. Paljud Vene poliitikud avaldavad pahameelt, miks Hiinas toodetud maakaartidel on „põlistel vene aladel” asuvad piirkonnad tähistatud hiinapäraste kohanimedega. Ilmselt on ka Hiinal oma teooria „põliste hiina alade“ kohta. Hetkel need teooriad väga agressiivselt ei vastandu, kuid tulevikus ei saa seda mingil juhul välistada. Muidugi, selles mõttes ei ole Venemaa seisund unikaalne. Hiinal on territoriaalseid nõudmisi üheteistkümne naaberriigi suhtes ja kindlasti hakkab ta neid küsimusi kunagi aktiivselt ning tõenäoliselt ka agressiivselt lahendama. Küsimus on vaid selles, millises järjekorras see toimub. Vähemalt pakub kaine mõistus ja situatsioonianalüüs, et Venemaa oleks selles nimekirjas üks viimaseid.

Immigratsioon ja investeeringud

Viimasel ajal on Venemaa pressis tihti esinenud murelikke artikleid hiinlastest immigrantide kohta. Kirjutised on väga vastandlikud. Osa neist hoiatab Venemaa peatse hiinastumise eest, osa aga väidab, et probleemi ei eksisteeri üldse. Kus on tõde?

Mõnede autorite, näiteks Aleksandr Hramtšihhini ja Dmitri Krõlovi meelest viibib Venemaal juba miljoneid hiinlasi, kes on iga kell valmis ohustama Venemaa omariiklust. Samas on need kaks tuntud oma ksenofoobliku retoorika poolest ning tihtipeale pole neil oma hirmutavate väidete tõendamiseks faktilist materjali lisada. Pealegi on mõlemad ühtlasi tuntud ka oma natsistlike ja rassistlike vaadete poolest.

Eriti aastail 2001–2006 kirjutati hiina immigrantide ohust väga palju. Kusjuures on üsna raske kindlaks määrata, kui palju siis Hiina kodanikke Venemaal viibib. Erinevatest allikatest lähtudes kõigub see arv 250 tuhandest ühe miljonini. Vene Föderaalse Migratsioonibüroo andmetel oli 2007. aastal Venemaal töötamas ja õppimas 160 000 hiinlast, kellest 40% töötas või õppis Moskvas, 23% Kaug-Idas, 19% Siberis  ja muudes Venemaa piirkondades. Enamik hiina töölistest olid tegevuses hulgi- ja jaekaubanduses, metsanduses või ehitustel.

Samas ei saa salata, et regiooniti on hiina tööliste, eriti kaubitsejate aktiivsus erinev. Kaug-Ida piirkondades on tihtipeale enamik väikekaubandusest hiina immigrantide täieliku kontrolli all (nagu see näiteks on ka Indoneesias). Sellest hoolimata ei näita hiinlased üles erilist soovi alatiseks Venemaale jääda. Selgelt joonistub välja tendents  kasutada äritegemiseks kahe erineva legaalsüsteemi konfliktide tagajärjel tekkivaid eeliseid ning optimeerida makse.

Hiina Teaduste Akadeemia Geograafia ja Ressursside Instituudi andmeil on Venemaalt kodumaale naasnud hiinlaste suhtarv 89%. Olgu võrdluseks siinkohal fakt, et USA-sse tööle või õppima läinud hiinlaste tagasipöördumisprotsent on 18,8%, Jaapani ja Kanada puhul 50% ning Suurbritannia puhul 62,5%. Ilmselt ei ole Venemaa hiinlaste jaoks mingi unistuste riik.

Ajalooliselt on hiinlaste immigratsioon alati olnud suunatud lõunasse, ning lõunanaabrite juures eksisteerivad juba aastasadade vanused hiina kolooniad, kus uustulnukad vastu võetakse ja neile abi osutatakse. Vastuvõetavaks muudavad need piirkonnad leebe kliima ja pikad migratsioonitraditsioonid. Populaarsed sihtkohad on ka arenenud tööstusriigid.

Skeptikud võivad muidugi väita, et Venemaa puhul moodustab põrandaalune immigratsioon tunduvalt suurema protsendi kui legaalne. See pole aga usutav. Esiteks jõustusid 1. jaanuarist 2007 muudatused Venemaa migratsioonialases seadusandluses, mis muutis töölubade väljastamise tunduvalt lihtsamaks. Seega pole enam mingeid loogilisi põhjendusi, miks peaksid tööd soovivad hiinlased rakendama Venemaal viibimiseks mingeid seadusevastaseid skeeme . Ka miilitsareidide aja  tabatud hiinlastest illegaalide arv on kaduvväike, võrreldes näiteks Kesk-Aasia riikidest pärit illegaalidega.

Kindlasti oli NSV Liidu lagunemise järgne kaoseperiood Venemaal ettevõtlikele hiina ärimeestele väga ligitõmbav. Sest olukord oli ju unikaalne: millises riigis veel sai mujalt saabunud kaubitseja mõõduka rahasumma eest võimudelt eeliseid kodumaise konkurendi ees? Ja suurema rahasumma eest veel terve hulga muid privileege! Kus mujal  oleks saanud althõlma osta vääriskive ja -metalle, ning seda võileivahinna eest? Peene ärivaistuga ja olematu eetikatundega ärimeestele oli see kindlasti väga tulus aeg. Nüüd on see möödas, ning ka hiinlastest kombinaatorite huvi Venemaa avaruste vastu lahtunud.

Isiklikult arvan, et õudusjutud Venemaa ülevõtmisest hiinlaste poolt  teenivad enamasti propagandistlikke eesmärke.

Esiteks, Hiina ja Venemaa koostöö ei ole sugugi meelepärane USA-le, kes õigustatult näeb selles ohtu oma hegemooniale. Lisaks meenutab see tema poliitika läbipõrumist Hiina suhtes, kuna ka USA oli huvitatud liitlassuhetest Hiinaga. Meelepärane pole see ka Jaapanile, ning väga paljud ksenofoobsed artiklid Vene pressis on tõlgitud just nimelt Jaapani meediaväljaannetest ega vasta tihti tegelikkusele.

Osaliselt on selle foobia tagantõhutamisest huvitatud Venemaa juhtkond, kuna aeg-ajalt näitavad eriti Kaug-Ida omavalitsused üles suurt sõltumatusepüüet, mida on hea tasakaalustada ohutundega ning „karmi käe“ poliitika õigustamisega.

Immigratsioonist hoopis suuremaks probleemiks peaksid Venemaale olema Hiina investeeringud. Hetkel on kahe riigi vahel allkirjastatud 24 suuremat investeerimisprojekti, mille kogumaht on 3 miljardit USA dollarit, ning 2020. aastaks peaks investeeringute kogusumma ületama 12 miljardit. Tegu on otseste ja transparentsete investeeringutega, mille päritolu on võimalik tuvastada. Kindlasti on see summa märgatavalt suurem koos n.ö kaudsete ja varjatud investeeringutega, mis lõppkokkuvõttes ikkagi annavad Hiinale suure mõju Venemaa majanduse üle. Hiina lobbytööd on Venemaa poliitiliste otsuste juures juba praegu tunda.

Järgneb...

PRIIT KARUMAA

Jaga |