Nädala juubilar: Madame de Pompadour 285

Ralf R. Parve,      20. detsember 2006


Prantsuse kuninga Louis XV armukesel Madame de Pompadouril (29.12.1721–15.04.1764) on eriline koht ajaloo suurte favoriitide seas: ta oli korraga nii valitseja armuke kui ka tegelikku võimu mõjutav naine, kelle „valitsusaeg" kestis kakskümmend aastat. Ta polnud üksnes kaunis, vaid ka arukas ja haritud. Ta oli tuttav valgustusajastu filosoofidega, näiteks Voltaire'iga, sõbrustas entsüklopedistidega ning oskas tujukat ja raskemeelsusele kalduvat monarhi enda külge köita. Kuigi kuninga armastus kippus ajapikku lahtuma, säilitas Madame de Pompadour oma poliitilise mõjuvõimu: pani ametisse ja vallandas ministreid, hoidis kontrolli all riikidevahelisi läbirääkimisi ja esines kõikide kunstide kaitsjana, olles tõeline kultuuriminister ammu enne, kui see sõnagi välja mõeldi.
Tolleaegse poliitika keerdkäigud võivad ju huvi pakkuda, ent see kõik on kauge möödanik. Seetõttu pakub enam huvi kõik see, mis on jätnud jälje Prantsuse kultuurile. Kõiksugu armukestesse on ühiskond suhtunud võrdlemisi halvakspanevalt, ent Madame de Pompadouri saaks suhtuda tunduvalt leebemalt.
Tema üheks suuremaks kunstiajalukku läinud teoks , mis tõi Prantsusmaale nii raha kui ka kuulsust, oli Sévres'i portselanivabriku käivitamine.
Madame oli lausa hull nii kaunite portselantoodete kui ka lillede järele, kogus paleeruumidesse rohkesti vaase, kuhu toodi üha enam lilli. Portselanvaase toodi tol ajal kuulsast Meisseni portselanitehasest Saksamaalt, aga ka Indiast, Jaapanist, Koreast ja Hiinast. Pikapeale madame avastas, et selline kollektsioneerimine neelab liig palju välisvaluutat, ja ta hakkas soosima prantslaste Cloudi, Chantilly ja Vincennes'i tehaseid.
Aastal 1754 toimus kuninga juures väikese seltskonna osavõtul õhtusöök, pärast mida majesteet kõigil üheskoos tulla lahti pakkima Vincennes'ist saabunud sinivalgekuldset portselanvaagnat. See oli esimesi prantslaste meistriteoseid, mis ületasid Dresdeni saavutused.
Prantsuse portselanitööstuses loodi sellised värvid nagu "Pompadouri roosipunane", "kuningasinine", "suur sinine" ja „õunaroheline". Prantsuse ülikud hakkasid maailmakuulsa Meisseni portselani asemel eelistama Sevres'is valmistatut.
Olulise panuse prantsuse lossiansamblitesse andis Pompadouri toretsemine losside sisustamisel : Bellevue loss, mille laastas Suur Prantsuse revolutsioon, Elysée palee, Versailles.
Madame kollektsioneeris ka kalliskivimeistrite töid. Markiisitar pärandas need surres kuningale ja nüüd kuuluvad need Prantsuse rahvusraamatukogule. Raamatukollektsionääre olevat juba siis kadedusest roheliseks teinud Pompadouri raamatukogu. Markiisi surma järel koostatud nimistus sisaldus 87 klassiku tõlget, 25 keeleõpikut ja sõnastikku, 844 prantslaste luulekogu, 718 romaani, 52 muinasjuttu, nende hulgas ka Perrault' kirjutatut, 215 filosoofiaraamatut – ühtekokku 3525 köidet. Kõik raamatud olid köidetud pruuni, punase, sinise või kullaga kaunistatud nahka.
Nüüdisinimene võiks poriseda: kõike seda tehti maksumaksja raha eest! No ja siis? Kõik need kunstiaarded kuuluvad prantsuse rahvale ja neid imetlevad praegused maksumaksjad.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)