Inflatsioon: sõber või vaenlane?

ANTS METSLA,      14. november 2007


Vastus: kellele sõber, kellele vaenlane.

Tavakodanikule, kes tunnetab inflatsiooni üksnes hinnatõusuna, mis piirab ostusoove, on ta muidugi vaenlane. Lisaks surve palgale ja töökohale, sellest tulenevad stress ja peretülid.

Raha pärisperemeestele – pankuritele ja kinnisvaraarendajatele, konjunktuuri tabavatele kaupmeestele ja ettevõtjatele, ka valitsustele – on inflatsioon oma täpses tähenduses sõber ja abimees. Täitmaks kukrut või muutmaks õhemaks riigieelarvet.

Olgem ausad: inflatsioon on olnud Eesti riigi kogu senise majandusarengu ja eduloo mootor.

Mälestusväärne 1992. a. rahareform polnud ju midagi muud kui majandusliku shoki tekitamine. Rublakriisist taeva alla lennanud (või lennutatud?) hindadele – inflatsioon 1000% ja enamgi – seati vastu kodanikele jagatud kõhnuke, peaaegu olematu rahamass.

Nii loodi sugugi mitte pretsedenditu majanduslik ja sotsiaalne situatsioon – nagu sõjajärgses Lääne-Saksas. Ainult erinevusega, et meil pigem võeti ette majanduse (eriti põllumajanduse) suretamine, mitte aga ümberstruktureerimine.

Loomulikult täitis selline shokk teatud aja jooksul oma põhieesmärki, rikastades uusrikaste taskuid. Tööjõu taastootmisel osutus vältimatuks mõningane palgatõus. Mõnus oli ka valitsuste vaikelu. Andmaks endast märku sumisesid ministrid aeg-ajalt, punusid intriige, lobisesid meedia vahendusel innovatsioonist ja kreatiivsusest [= loovusest].

Selle idülli kirjeldus väsitaks.

Ühtäkki märkasid inflatsioonimajanduse „masinistid", et kukrusse ei kõlise piisavalt kulda. Nägid sedagi, et juba suudab ka noorpere, ehk küll pangaust kääksutades, osta eluaset või autot. Ületarbimisest (või ülesöömisest, millest pasundas Eesti Pank) oli asi kaugel. Euroopalikke väärtusi tarbida ja oksenduseni süüa võis ikkagi vähem kui kümnendik eestlastest.

Inflatsioonimasinale tuli lisada uusi tuure. Seda tegidki pangad ja kinnisvarahaid – paari aastaga mitmekordistades kinnisvarahindu, mis toimus, olgem ausad, turunõudlusest olenemata.

Valitsusmehed vaatasid seda heameelega kõrvalt ja varsti hakkasid omaenda rindu kõmistama: Eestis on enneolematu majandusedu! Kedagi ei huvitanud, kas tegelik koguprodukt ja eksport ka suurenesid.

Inflatsioonimajandusel on niisugune omadus: mille ta annab, selle ta ka võtab. Moolokit tuleb pidevalt sööta, ja ikkagi on tema käitumine ettearvamatu.

Nõnda seadiski praegune valitsus kursi: hinnainflatsiooni tuleb teostada laial rindel. Teisisõnu: peltsebuli vastu võidelda peltsebuliga. Seda enam, et lähiajal Eestisse saabuv eurorahade hiigelhulk, mis sisuliselt on laen, suurendab kõhukat rahamassi ja selle disproportsiooni kõhnukese koguproduktiga veelgi.

Aga kui majandus jääb moderniseerimata, kuidas tasume siis võlad?

Nagu imeväel kerkisid ja kerkivad esmatarbekaupade hinnad, laiutavad ekstraordinaarsed aktsiisid. Mehhanism on läbinähtav: hinnad Norra omadestki üle, palkadele aga valu. Usun küll, et me Nõukogude kangelasrahvast meenutav rahvas pingutab rangiroomasid ja veab seegi kord välja.

Aga kui me lõputult lepime seesuguse majandamise ja valitsemisega, siis ükskord kaotame niikuinii.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)