Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Millisena tahtsime näha iseseisvat Eestit?

EVA PERLMANN-GANITŠEVA,      04. august 2004


Minu eluajal on üles kasvanud neli põlvkonda ja kasvamas on viies. Vana inimene mäletab vanu sündmusi paremini kui kuhugi mahaunustatud prille või sõbra telefoninumbrit. Mu lapsepõlve- ja noorusmälestused on nii värsked, nagu oleksin neid läbi elanud alles eile. Ja see, mida mäletan, pole see paljuilgutud "lumi oli valgem, rohi rohelisem jne".

Elu oli turvalisem mitte ainult rikastel, ka väikesepalgaline töötaja ja teenistuja võisid kui mitte priisata, siis ikkagi inimväärselt elada. Prügikasti sorteerijaid ei olnud, lausjoomist polnud, kuigi tunti mõnd alkohoolikut, peamiselt just intelligentsi hulgast, siis võis neid ühe käe näppudel üles lugeda. Riigikogus küll kraageldi, kuid tõsisemaid skandaale oli vähe kuni 1934. a vapside mahasurumiseni, mille õigustatuse üle veel praegugi vaieldakse. "Vaikiv" ajastu tavakodanikule oma pitserit peale ei pannud.

Kõik muutus esimese nõukogude okupatsiooni ajal
Hirm, õudus ja vägivald, sõja tõttu tekkinud lüngad toiduainete ja tarbekaupade sisseveos ning eelkõige vene joomistraditsioonid andsid tõuke pudelist lohutuse otsimiseks. Kuna ma ei olnud kodumaal selle "vabastamise", teise küüditamise ja kolhooside algaastatel, tabas mind tõeline šokk, kui naasin Viljandisse 1955. aastal.
See polnud enam see rahvas, keda varem tundsin. Sirgus juba uus põlvkond, kelle vanemad päev otsa töötasid, kelle emad pärast tööd pikkades toidusabades seisid ja hilise ööni majapidamistöödega tegelesid. Lapse elu algas sõimes, lasteaias ja koolis, kus noorele inimesele sisendati võõrast ellusuhtumist kui "tõelist vabadust". Kodus räägiti tihti hoopis teist juttu. Kuigi range järelevalve hirmul oli käitumine enamasti ohjeldatud, kasvas noor kui kõver puu. Kui aga saabus iseseisvus, vallandusid kõik vaka all hoitud kired, lootused, saamahimu ja pettumused.

Valitsus võttis algusest peale vale kursi
"Plats puhtaks" pühiti seal, kus seda ei pidanuks tegema. Kõigepealt hävitati põllumajandus, mis nõukogude aja lõpu poole oli tublisti kosunud. "Tagastati" omandid mitte ainult otsestele järeltulijatele, vaid laiendatud ringile. Inimestele, kes polnud Eestit näinudki ega kavatsenud siia elama tulla, usaldades saadud maad ja majad haldajatele, kes selle maha sahkerdasid.
Reformierakond andis rohelise tee kõigile, kes oskasid rikastuda. Ettevõtluse vabastamine tulumaksust tekitas riigi eelarvesse lünga, mida hakati täitma strateegiliste objektide erastamise ja sotsiaalhoolduse kärpimise arvel.
Kuna rahval sai villand sellisest demokraatiast, mis ei arvestanud tema huve ega nõudmisi, ruttas ta valima uut korda, mis ennast valjuhäälselt reklaamis kui eetikal ja aususel põhinevat. Milline eetika ja ausus sellest välja tuli, on näha ja tunda. Kohe alguses mätsiti kinni justiitsministri üleastumised ja valetamised.

Rikastele rohkem, vaestele vähem
Seesama poliitika, mida alustas Kallas, kestab edasi ja süveneb. Suurenevad sundüürnike probleemid ja kodutute arv. Töökohti pidi juurde tulema ettevõtluse tulumaksust vabanemise teel, kuid seda ei juhtunud, küll aga on kasvanud massiline töölt vallandatute arv. Mingisuguse müstilise keskmise palga arvutamise tulemusel tõstavad riigikogulased oma palku, kuid tööliste palgad ja pensionid longivad laisalt järel. Lubatakse kolme aastaga tõsta pensionid 1000 krooni võrra. Kuid kolme aasta pärast pole sellel rahal enam väärtust, sest kui palgad ja pensionid tõusevad aritmeetilises projektsioonis, siis hinnad kerkivad geomeetrilises. Ja mida me veel näha saame, kui oleme end "õnnelikult" ELi ja NATO vihmavarju all sisse seadnud? Kardan, et ohverdasime rohkem, kui vastu saame. Mul on palju tuttavaid ELi riikides, kes kaebavad koletu elukalliduse üle, mille on toonud euro.
Meil on madal iive ja paljud noored kipuvad juba nüüd "parematele karjamaadele" Soomes, Rootsis ja mujalgi.
Külma rahuga saadame oma noori mehi Iraaki surema. USA ja Inglismaa vallandasid selle sõja, las nemad toovad oma kastanid tulest välja. Meie noormeeste ohverdamine on selle valitsuse kõige vastutustundetum tegu.

Kummaline arusaamine demokraatiast
Kui taheti alaealistel keelata õhtuti kõrtsides käimine, siis leiti, et see on ebademokraatlik. Kui aga 12–13aastased lapsed joovad, kasutavad narkootikume ja seksivad, siis see on demokraatlik. Selline demokraatia viib meie rahva väljasuremiseni, sest üles kasvab haige ja elujõuetu põlvkond.
Raske taak meie riigi turjal on demograafiline olukord. Ainult väike osa mitte-eestlasi soovib õppida eesti keelt ja integreeruda meie ühiskonda. Seal, kus nad kompaktselt oma ühiskonnas elavad, ei saa juttugi olla Eesti ellu sisseelamisest. Noor põlvkond kuuletub oma veteranidest esivanematele. Keelt oskamata on neil raske tööd leida. Sealt algavad kõik pahed: töötus, narkomaania, kuritegevus, prostitutsioon ja selle tulemusena aidsi plahvatuslik kasv.

Ohutegur tulevasele põlvkonnale on anglomaania
Isegi kõige pimedamal venestamise ajal püsis meie keel puhtana, välja arvatud üksikud slavinismid ja kantseleilik keelepruuk. Nüüd aga ei saa enam aru, mis keelt meie noored räägivad. Kõik kaubamärgid on ingliskeelsed. Juba väikesed "Laulukarusselli" jütsid laulavad inglise keeles. Tore, kui osatakse mõnd võõrkeelt, kuid siis võiks ju laulda ka saksa, prantsuse, itaalia või hispaania keeles.
Suuri kuritegusid karistatakse ülimalt leebelt. Miks astus põllumajandusminister tagasi, kui viljavargus kestis teadaolevalt juba alates 2000. aastast? Võib-olla et varemgi. Ja kus oli siis praegune peaminister, tollane riigikontrolör? Kui keegi peab tagasi astuma, siis just tema. Kuidas saab varastada, raiuda ja välja vedada tuhandeid kuupmeetreid puitu? Ja millised on trahvid, kui süüdlane leitakse? Mõni tuhat krooni, samas kui kasu on lõigatud miljoneid. Advokaadid mõistavad aga igasuguseid tegusid õigeks.
Meil pole mitte kaks Eestit, vaid neli. Ühed, kes priiskavad, teised, kes varastavad, kolmandad, kes ausalt, kuid läbi raskuste oma elu elavad, ja neljandad, kes prügimäel elutsevad. Mina aga vaatan, jälgin ja soovin vaid ühte – lahkuda siitilmast enne, kui Eestist saab kirju rahvaste paabel.

Viimati muudetud: 04.08.2004
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail