21. sajandi alguse julgeolekudilemmadest

RAMON LOIK,      25. oktoober 2006


Maailma ajalugu on korduvalt tõestanud: rahu ja stabiilsus ei kujuta endast inimkonna ja ühiskondade vahelise läbikäimise loomulikku seisundit. Viimase aja arengud kinnitavad, et üha kitsam maakera on taas suundunud teravate konfliktide ristteedele. Aeg on ümber kujundada hoiakud, et nendele väljakutsetele adekvaatselt vastata.

Rünnakuoht teadmata suunast

Rahu ja stabiilne areng on üha rohkem ja kiirenevalt "üleilmseks külaks" muutuvas maailmas suhteliselt habras seisund, mis ei sõltu enam isegi riikidevaheliste kokkulepete püsimisest. Globaalse haardega terrorivõrgustike tegutsemine on muutnud relvakonfliktid mis tahes maailmanurgas ülimalt tõenäoliseks, ähmastanud sõja ja rahu piire. Julgeolekuoht ja selle võimalik löögisuund pole, piltlikult väljendudes, radariekraanilt enam üheselt tuvastatavad.
21. sajandi alguses räägime peamiselt nn asümmeetrilistest konfliktidest, kus ühel poolel on riik või riigid ja teisel pool ettearvamatud mitteriiklikud struktuurid (nagu näiteks Taleban, Al-Qaeda, Hezbollah). Viimane näide selle kohta pärineb Lähis-Idast, kus Liibanoni shiiidi-moslemite äärmusrühmitus Hezbollah suutis käivitada Iisraeli ja Liibanoni vahelise täiemõõduliseks paisunud sõjategevuse.
Samas ei ole kuhugi kadunud ka konventsionaalsed tavarelvakonfliktid (Iraak, Afganistan, kodusõjad Aafrikas jms). Segunenud konfliktitüüpidest tekkiv ettearvamatu ja mosaiikne ohupilt külvab hirmu ja ebakindlust, mis sünnitab ebameeldiva kõrvalnähtusena ka mitmesuguseid väärastunud ilminguid. Pahatihti ka kõige küünilisemat poliitilist ärakasutamist.

Ühendav tuumaterrori oht

Peaaegu käibetõeks on saanud, et just 2001. aasta 11. septembri dramaatilised rünnakud USA vastu on suures osas välja vahetanud globaalse julgeolekuparadigma, tõstes esiplaanile toimetuleku selliste asümmeetriliste julgeolekuriskidega nagu võitlus rahvusvahelise terrorismi vastu. Nõukogude Liidu lagunemisega alanud siirdeperiood rahvusvahelistes julgeolekusuhetes on ümber saanud, vaja on uusi meetodeid ja koostöötasandeid.
Uue loogika elujõulisus sõltub suuresti kolmnurga NATO (mille juhtjõuks on Ameerika Ühendriigid) – Venemaa – Hiina pingeväljast ehk, teisisõnu, sellest, kui efektiivselt suudetakse sisse seada uus globaalne jõudude vahekord ehk milline hakkab maailmas olema lähikümnendite võimalik stabiilsuse-ebastabiilsuse struktuur ja murdejoon.
Maakaardil on kaks väga selgete tuumarelva-ambitsioonidega riiki, kus valitsevad rezhiimid evivad selgelt agressiivseid kavatsusi: Põhja-Korea ja Iraan. Nemad on hetkel ka kõikide rahvusvaheliste julgeolekufoorumide ja diplomaatiliste jõupingutuste põhiobjektiks. Mitte keegi meist ei taha elada lähedal tuumapommile, mille stardinupp asub segaste protseduurireeglitega rezhiimide käes. Sellest võib olla ainult üks samm massihävivõimekusega terrorismi tekkeni.
Selles küsimuses räägivad ühel häälel juba ka NATO ja Venemaa, vaatamata sellele, et viimane oma "külma sõja"-aegsest mentaliteedist lähtuvates doktriinides NATO-t endiselt vaenulikuks alliansiks peab. Ühine oht ühendab ka vanu vastaseid, ja selline koostöö on globaalset ohupilti arvestades igati tervitatav hoiakunihe.

Euroopa kui rahu õpikoda

Rahuseisundi loomine ja hoidmine eeldab kogukonda, kes jagab elementaarseid kodurahu-väärtusi. Kui Balkan välja arvata, on Euroopa Liit sellise kodurahu säilitamisega Teise maailmasõja lõpust alates edukalt hakkama saanud. Tihe vastastikune sõltuvus, piiriülene koostöö, vaba infovahetus, takistusteta kauplemine, globaalses kontekstis ühtlaselt kõrge majandusliku ja sotsiaalse heaolu tase, ühine valitsemisvastutus, aga ilmselt ka üksteisele sügavale löödud ajalootraumad on Teise maailmasõja järgse Euroopa rahu eduloo kesksed tegurid. Rahu ja stabiilsuse loomine ja säilitamine on läbi aastakümnete olnud ka Euroopa Liidu jätkuva laienemise üks tugevamaid argumente.
Ilmselt ei ole seejuures eriskummaline seegi, et Euroopa Liidu jätkuva laienemise valjuhäälseimad advokaadid on just ebastabiilsusest muserdatumad Ida-Euroopa riigid. Pärast Euroopa Liidu ja NATO laienemist on Ida-Euroopa riikide julgeolekust maailma ajakirjanduses üha vähem räägitud. Muidugi on see ühelt poolt hea – endised nn hallid tsoonid on Euroopa kaardilt kadunud –, teisalt aga teame vähemalt meie väga hästi, et igasuguseid garantiisid tuleb iga päev luua ja üle kinnitada.

Ühendatud anumad

Esmapilgul on paradoksaalne, et mida kaugemale enda piiridest Lääne tsivilisatsioon ebastabiilsust ja sõjalisi konflikte tõrjuda püüab, seda intensiivsemalt üritavad need ohud n.ö üle aia meie poole tagasi tulla. Tavalisele Euroopa inimesele see enamasti niimoodi paistabki ja seetõttu on sageli väga raske selgitada, miks peaksid meie sõdurid rahu nimel tegutsema Iraagis, Afganistanis või kusagil mujal kodust kaugel. Raske on selgitada, et kui meie pole Afganistanis, tuleb Afganistan võib-olla meile... Mitte tühjale kohale pole maailma julgeoleku kontekstis kujunenud arusaam, et kui probleemidega ei tegelda kohapeal, s.t kui probleeme ei lokaliseerita nende tekkekohas, siis jõuavad ohud varem või hiljem enda koduõuele. Kuid peaküsimus on – kuidas?
Maailm toimib ühendatud anumate põhimõttel: kui ühel on väga halb, ei ole teiselgi hea, seda nii seesmise kui ka välise julgeoleku kontekstis. Tõhus julgeolekupoliitika saab baseeruda kooskõlastatud ja tasakaalustatud meetmete ning vahendite rakendamisel nii sise- kui ka välispoliitikas, kaitsepoliitikas, samuti majandus- ja sotsiaalpoliitikas ning keskkonnapoliitikas. Julgeolek, jagunedes nii sõjaliseks kui ka mittesõjaliseks, on mitmetahulise, keerulise ja integreeritud süsteemi tasakaal, mida ei saa tagada pelgalt relvasüsteemide tõhusus või otseste riigikaitsekulutuste protsentmäär sisemajanduse kogutoodangus. Sõjakeerises kipub see tõde aga otsustajate peades kahjuks ununema.

Terrorioht Lääne enda rüpest

Ent Euroopa rahu eduloo jätkumist varitsevad lisaks välistele ohtudele ka mitmed seesmised ohud. Teravnenud rahvusvaheliste suhete olukord annab tunnistust, et paljud rahvad ja ühiskonnagrupid ei tunne ennast globaliseeruvas maailmas hästi. Paljud kultuurid tunnetavad, et Lääne poolt juhitav üleilmastumine ohustab nende kultuure ja senist elukorraldust. Võõrandumise tagajärjel teravnevad mütologiseeritud vastandused "meie"–"nemad" ehk "omad"–"võõrad".
Pärast viimast terrorirünnakut Londoni metroos tabas Euroopat veel üks šokk – selgus, et rünnaku läbiviijad olid üles kasvanud ja koolis käinud Inglismaal?! See tingis suure hulga analüüse teemal, et rünnaku läbiviijad polnud mitte niivõrd religioosselt, kui pigem sotsiaal-poliitiliselt või rahvuslikult motiveeritud. Euroopa ühiskond on ise üles kasvatanud tegelasi, kes soodsal võimalusel on valmis asuma seda ühiskonda purustama. Käibele on tulnud irooniline küsimus: kuidas on juhtunud, et maailma julmimad "terroristlikud ajud" on saanud oma hariduse parimates USA või Euroopa ülikoolides? Siin on vaja näha selgeid julgeolekuriske, mille minimeerimiseks tuleb pöörata kriitiline pilk haridus- ja sotsiaalvaldkonna kui identiteeti loovate ja kinnistavate tegurite kogumi poole.
Läbikukkunud integratsiooniprotsess loob soodsa pinnase antisotsiaalse hoiaku tekkeks. Kui potentsiaalse pinnase selleks moodustavad mitte sajad, vaid miljonid, siis kasvab säärane antisotsiaalsuse baas üle julgeolekuriskiks. Euroopa Liidus elab ca 20 miljonit moslemit (enamik neist õnneks täiesti rahumeelselt), kellest on hakatud rääkima ka kui Euroopa Liidu 26. liikmesriigist. Siia lisandub veel ca 20 miljonit inimest, keda loetakse toimetulekupiiril olevateks elanikeks. Uuringute järgi kuulub enamik neistki rahvusvähemustesse. See on Euroopa Liidu jaoks suur potentsiaalne bumerang, millega tuleb terrorismivastase võitluse taktikaid kaaludes alati arvestada.

Sõjajõud versus positiivne hõlvamine

Euroopa Liit on senini olnud "pehme julgeoleku" eestkõneleja, panustades diplomaatiale ja positiivsele hõlvamisele enam kui sõjalise jõu kasutamisele. Positiivsele hõlvamisele ja stabiilsuse loomisele poliitiliste ja majanduslike reformide abil on suunatud kogu Euroopa Liidu naabruspoliitika teravik. Sellest kõneleb ka asjaolu, et 25–30% Euroopa Liidu 2007.–2013. a. finantsperspektiivi väliseelarvest on suunatud valitsusväliste organisatsioonide tegevuse toetamiseks väljaspool Euroopa Liitu.
Dilemma – sõjaline jõud versus positiivne hõlvamine ja diplomaatiliste lahenduste otsimine – on USA ja Euroopa Liidu riikide (välja arvatud Suurbritannia) vaheliste erimeelsuste allikaks alates USA Iraagi-kampaania algusest, aga ilmselt juba varemgi. Euroopa on veendunud, et läbirääkimised ja kompromisside otsimine, vajadusel rahuvalveoperatsioonide korraldamine on alati parem konfliktide lahendamise meetod kui sõjarusikas. USA praegune administratsioon on aga seisukohal, et Euroopa on liiga sinisilmne ja sellise "pehme" lähenemise võimalused ammendusid suuresti 2001. aasta 11. septembril.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)