Viimane võimalus peatada tee kindlalt kuristikku

Alguses oli sõna

Avesta, vanimate budistlike suutrate, Uue Testamendi ja Koraani järgi on maailmas kaht sorti ilmakordi ja inimesi: ühed elavad olelusvõitluse olukorras edu jahtides iseendale, teised alluvad kõrgeimatele väärtustele. Kasuahnus ja kired pimestavad mõistuse ning seni pole õnnestunud neile midagi püsivat rajada. Keskajal peeti täiuslikuks neid, kes kogu oma vara vaestele jagasid ja santima hakkasid (sant tuleb ladina sõnast sanctus – püha).

William Shakespeare’i eluvaated kokku võtnud draama „Torm“ aimas ette Inglise kodanlikku revolutsiooni, mis kehtestas ka maa eraomandi. Selles on viiteid Platoni „Riigile“ ja Thomas Moruse „Utoopiale“, kus vara on ühine. Michel de Montaigne’iga polemiseerides uskus kirjanik inimest parandavatesse loodusjõududesse, muusikasse ja poliitilisse võimu, kuid uue kvaliteedini jõudmiseks tuleb tekitada torm. Teos lõppeb andestamisega. J. W. Goethe ja W. Shakespeare’i looming viis marksismi rajajad arusaamisele, et raha on nii kõikvõimas jumal kui ka hoor – inimkonna võõrandunud võim. V. I. Lenin päris oma varem tundmatu sõnarikkuse vene kirjandusest.

A. H. Tammsaare poliitiliseks testamendiks jäi vaikivat ajastut vapustanud piprapunane „Põrgupõhja uus Vanapagan“, mille teemaks on ebainimlik ekspluateerimine. Usk ja isamaa-armastus on selle kattevarjud. Mida leplikum peategelane oli, seda rängemat ülekohut talle tehti. Teos lõppeb kättemaksuga: hävitamised, süütamised ja tapmised koos sooviga kõik kaasmaalased põrgusse viia. Sõda ja okupatsioon tegid sellest palju teoks. Vastutas kogu rahvas.

Eestiaegsed kirjanikud olid modernistid, kellele meie kaasaegsed valu ja piinlikkust tekitaksid.

Parteiriiki tagasi

Eesti Reformierakonda võrreldakse üha julgemalt Eestimaa Kommunistliku Parteiga: üks teostas Nõukogude Liidu poliitikat, teine viib ellu Euroopa Liidu poliitikat. Avaliku vägivalla asemele on tulnud tõhusam seesmine kohastumine ja 99,9-protsendise valimisedu asemel lepitakse domineerimisega.

Igasugune riik muutub omadega mehitatud aparaadiks, mis ajab valitseva eliidi asju. Nii peab raha ja töökoha saamiseks ning karjääri tegemiseks parteisse astuma. Usklikuna võib mõni IRL-i linnavolinik alkoholismi surmapatuks pidada, kuid parteilasena peab ta selle müüki maksimeerima.

ENSV-sse, mida toona innustunult pooldas peaaegu kogu rahvas, suhtutakse nüüd sellise hirmu ja raevuga, nagu tollal suhtuti Eesti Vabariigisse. Jälle on platsis kohustuslik ideoloogia ja töös on „inimhingede insenerid“.

Keskerakonda ja selle esimeest põlustatakse nagu omaaegseid „rahvavaenlasi“, kuigi nad kaitsevad rahva olulise osa elulisi huve. Õigest usust kõrvalekaldumise kui riikliku kuriteo keelas ära oikumeeniline Kalchedoni kirikukogu 451. aastal. Alles piibellikult mõelnud Martin Luther andis selles küsimuses vabama voli – keelates avaliku vastupanu, lubas ta seda südames.

Range programmi järgi sai valitseda lihtsakoelist ühiskonda; keerulises ilma negatiivse tagasisideta edukalt toime ei tule. Juhtida tuleb viga arvestades – mida suurem on kõrvalekalle eesmärgist, seda tugevam peab olema vastupidine jõud. Puuduste pidev kriitika on hädavajalik, samal ajal kui Uus-Eesti meedia on materdanud opositsiooni, eriti Keskerakonda.

Nõukogude ajal imetleti maailmas seniolematut majandusarengut – Stalin viis riigi puuadra juurest tuumapommini. Rahva massiline häving ja koletud kannatused läksid korda neile, keda meil pehmo-deks kutsutakse. Inimestelt nõuti optimistlikku ellusuhtumist ja partei kiitmist. Kui Stalin taastas sõja järel majandust inimestest hoolimata, siis Konrad Adenauer taotles Saksamaal heaolu kõigile, lubamata mingeid eksperimente.

Eestis tehti vastupidi.

Halvim viga

Sotsiaalsed protsessid ja inimeste käitumine on tõenäosuslikud – me ei tea, kes järgmisel aastal Eestist ära Soome läheb, kuid nende hulk on hästi prognoositav. Õigeusklikud ja libertaarid eeldavad inimese mõistuse ja tahte täielikku vabadust: iga inimene olgu siis püha või edukas oludest sõltumata või nende kiuste. Ta leppigu ükskõik millega. Nii pole vaja otsida põhjust keskkonnast või olukorrast ega neid muuta. See sunnib ennast või teisi teenimatult kiitma, pigem aga süüdistama, ent mis tingib stressi, alkoholismi ja perevägivalda. Seetõttu on elu Peipsi taga juba 1000 aastat jube olnud; ainus hea aeg oli neile stagnatsioon.

Euroopas on rohkem või vähem jäigalt eeldatud, et enamasti on inimene kuri, kõlvatu ja ahne ning seetõttu on vajalikud riik, kirik, kool, kultuur ja perekond. Inimene ei suuda ega soovi end õilistada ega teiste heaks elada. Valitsev klass pole kunagi tahtnud aru saada, et ta rikastub teiste tööst, kelle kannatusi ta ei suudagi mõista. Revolutsioonid, reformid ja valimised panevad paika mängureeglid, mille järgi me elame ja milline on meie põhiloomus.

Kui kõik on konkurendid, ei tasu loota halastusele, ka mitte enda vastu. Maaelu hävimine, madalad palgad ja arstiabi kättesaamatus on ise valitud. Protestantlus saavutas edu, loobudes armastusest ja headest tegudest, aga luues sotsiaalse turvalisuse. Eestis on kõik valimised võidetud tänu inimeste ihnsusele: maksud olgu madalad ja riik odav. Soov teisi elust välja tõrjuda on osutunud iseenda, oma pere ja riigi tagant varastamiseks. Nii on tasapisi vaesusse langemas pool rahvast, kelle maksukoormus suureneb ja valikuvõimalused vähenevad. Meil on kaks Eestit.

Positiivne tagasiside

Vesi voolab allapoole, alkoholism süveneb ja võlad tuleb protsentidega tagasi maksta. Varsti saabub päev, kust alates elu Eestis enam paremaks ei lähe. Tööjõu vähenemine, vananemine ja väljavool on valede poliitiliste valikute tulemus: kes kasinalt külvab, see ka kesiselt lõikab. Maksu nõutakse neilt, kel on vähe raha, karistatud on tööd ja premeeritud luksust. Ühe õnn on teise õnnetus. Nüüd üritatakse töövõimetuid tööle panna ja plaanitakse varamaksude abil vaesematelt nende kodud ära võtta.

Isoleeritud süsteemis saab kaos ainult kasvada. Sellega võitlemiseks tuleb väljastpoolt hankida korrastatust: raha, toitu, infot, energiat jm. Veelgi olulisem on korrastamatusest kogu reostus, kuritegevus ja haigus vabastada. Eestist voolab välja parimas eas tööjõud, alles jäävad sotsiaalprobleemid ja ülekohtust tingitud tuimus. Enamik eestlasi on lasknud end petta erandite või juhustega. Allakäigu juures tekivad alati korrastatuse saared, näiteks oligarhid ja suurfirmad, mis üldist allakäiku veelgi kiirendavad. Turg sunnib peavoolumeediat pidevalt otsima ja võimendama negatiivset ja näilikku, samal ajal kui ülemused ei luba avada nende põhjusi.

Positiivne tagasiside tähendab süsteemi tegevuse samasuunalist mõju talle endale. Tavaliselt on tegemist mitme süsteemiga, mille vastasmõju on samasuunaline. Nii saavad võimalikuks katastroofid, sh sõjad. Vaesus süvendab vaesust ja rikkus loob rikkust. Kokkuhoid halvendab elukvaliteeti ja majanduse väljavaateid, samal ajal kui kõrgem palk ja parem pension neid edendavad. Majanduskriisid on inimeste egoismi üksnes suurendanud ja muutnud poliitilisi valikuid üha parempoolsemaks. Nii süveneb varanduslik ebavõrdsus ja kasvab veelgi sotsiaalne abitus.

Lahenduse suudab tuua üksnes tõeliselt vasakpoolne valitsus.

Elu mõte

Elu esmane mõte on ennast taastoota. Põhiseaduse järgi on riik selle teostamise vahend. Otsustavaks kriteeriumiks näib sobivat ajateenistuseks kõlblike noorte arv, mis on parempoolse poliitika tõttu kordades vähenenud.

Kui veerand sajandit tagasi nõudsid loomeliidud rahvuse säilitamiseks riigilt laste kasvatamise raha, siis nüüd anti petitsioonile „Mitte ühtegi vaest last“ alla kahesaja allkirja. Kaotanud kindla materiaalse aluse ja riigi piisava toetuse, lakkas perekond kui sotsiaalne institutsioon selle varasemas mõttes olemast. 1996. aastal lahutati rohkem kui abielluti. Sündimus on langenud kaks korda ja enamik lapsi tuleb ilmale väljaspool abielu. Püsivatest positiivsetest lähisuhetest ei juleta enam unistadagi. Rahvarinde elujaatava poliitika asemele on astunud surmatung, suuruseajast sai kestev hääbumine. Kui juba väikesed vead algtingimustes võivad, nagu liblika tiivalöök, hiljem omandada määratu mõju, mis siis kõnelda suurtest.

Mineviku taastamine oli põhimõtteliselt võimatu. Kodakondsuse andmine soovijatele loonuks riigile lojaalse toetajaskonna, samal ajal kui Vene kodanikud on Vene riik Eestis. Rahvuslik lõhe on taganud parempoolsetele kindla valimisvõidu, kuid pole kumbagi poolt õnnelikuks teinud. Õige rahvuslus on omamaise tootmise arendamine, mitte mahamüümine.

Omandireform oli liiga julm, eriti kodudest väljatõstmine. Rahvarinde soovitud konsensuse asemel on lõhed ja vaen. Solidaarsuse hävitamine ei lasknud tekkida rahva loomulikel kaitsemehhanismidel nagu kogukond, kooperatiiv, ühistu või ametiühing; ka kirik jäi kängu. Kui okupatsiooniaja lõpul oli üksikuid vaeseid nagu praegu Põhjamaades, siis nüüd on nad ühiskonnaklass.

Viimane võimalus

Parempoolne poliitika on kaasa toonud veel suurema rahvastikukao kui sõda ja okupatsioonid kokku. Ees ootab kuristik. Valesti valitud ühiskonnakorraldus tekitab stressi, sundides siiajäänuid reaalsuse asemel endasse vaatama, nautlema või meelemürkide abil sellest ühiskonnast põgenema.

Parempoolsus tähendab üha enam elukauget enesekesksust, kui mitte pimedust. Hirm millestki ilma jääda sünnitab sotsiaalse arguse ja kärbib vaba mõtte lendu. Kaob tundlikkus teise inimese olemise suhtes, võime teda mõista. Sagenevad konfliktid, sõnu ei valita, käitumine osutub ootamatuks. Reformierakond tõmbleb ja katsub riigi tegelikku võimetust kätte maksta opositsioonile ja Tallinnale. Üha olulisemaks saavad viljatud ideed ja asendustegevused.

Praegu on viimane aeg meenutada, et Eesti Wabariigi lõid ja võidu Vabadussõjas tagasid vasakpoolsed liidus tsentristidega. Valimiste eel võib probleeme ja skandaale tekitada ükskõik millest, reaalselt tuleb viimane võimalus öelda „jah“ ellujäämisele.

Kõik valimistel mitte osalenud hääletavad alati senise poliitika poolt.

KARL LUST

 [esiletõsted]

Praegu on viimane aeg meenutada, et Eesti Wabariigi lõid ja võidu Vabadussõjas tagasid vasakpoolsed liidus tsentristidega. Valimiste eel võib probleeme ja skandaale tekitada ükskõik millest, reaalselt tuleb viimane võimalus öelda „jah“ ellujäämisele.

 Savisaar: Reformierakond viib riigi kuristiku poole

„Reformierakonna tunnuslause „Kindlalt edasi!“ tuletas mulle meelde Vene presidendi Jeltsini üleskutset, kui oli jutt sellest, et Venemaa seisab kuristiku äärel ja teeme sammu edasi – kuristiku poole.“ Edgar Savisaar,  Pealinn, 30. jaanuar 2015

Jaga |