Ukraina sündroom

VLADIMIR VELMAN,      18. aprill 2007


Paljudele analüütikutele meenutab poliitiline olukord Ukrainas viimasel ajal eelmise sajandi 90-ndate aastate alguse Venemaad.

Just siis saatis või, õigemini, ajas, kui olla täpne, Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin laiali Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu. Paraku asjade välise sarnasuse kõrval (presidentide suutmatus sõltuvalt oma poliitilistest sümpaatiatest teha koostööd oma maa parlamendiga) tollasel ja praegusel situatsioonil on kaks põhimõttelist erinevust.

Esiteks, Jeltsin oli Venemaa demokraatlike ümberkorralduste ilmselge sümbol. Kuhu need ümberkorraldused suubusid, on juba iseküsimus. Jeltsinisse suhtuti tänu tema karismale kui konkreetsesse karmi võitlejasse NSV Liidu vastu (täpsemalt, Mihhail Gorbatshovi vastu), kui vaba Venemaa liidrisse. Tol ajahetkel polnud tal võrdset konkurenti. Ei olnud tal ka oma Jeanne d'Arci a la Julia Tõmoshenko. Venemaa oli (ja jääb, kõige järgi otsustades, veel kauaks) tsentraliseeritult juhitavaks riigiks.
Presidendivõim Jeltsini-Venemaal oli konstitutsiooni kohaselt tunduvalt tugevam kui tänasel Ukraina presidendil. Nii saigi Jeltsin täiesti karistamatult võtta tankitule alla Vene Ülemnõukogu – Valge Maja, tuginedes oma rahva jäägitule usaldusele, kartmata sekkumist väljastpoolt ja käsutades sealjuures tuumapotentsiaali. Seega olid Jeltsinil, erinevalt oma praegusest Ukraina kolleegist, tegutsemiseks peaaegu täiesti vabad käed.

Teiseks oluliseks tõigaks on see, et Jeltsin oli tunduvalt tugevam isiksus kui Viktor Jushtshenko. Jeltsin ei lasknud endaga manipuleerida nii, nagu seda praegune Ukraina president lubab endaga teha Julia Tõmoshenkol. Seevastu Viktor Janukovitsh on isiksusena silmanähtavalt tugevam kui omaaegsed Vene Ülemnõukogu juhid Hasbulatov ja Rutskoi. Sealjuures märkigem, et kohustust jagada Ukrainas presidendivõimu parlamendiga nõudis Jushtshenkolt demokraatlik üldsus, pannes ta sõltuvusse Ülemraadast. Kui presidendivalimised õnnestus suure vaevaga läbi viia Jushtshenko kurssi toetades, siis juba järgmised raadavalimised andsid ülekaalu tema oponendile Janukovitshile. Kusjuures otsustav osa oli selles protsessis „palmikuga proual" – Julia Tõmoshenkol, kelle ambitsioonid vürtsitasid nõrgeneva presidendivõimu ja tugevneva parlamendivõimu vahelist võitlust.

Seega otsustas Jushtshenko ja Janukovitshi vastasseisu Ukraina poliitika "raudne leedi". Sisuliselt asudes „oranzhi ühtsuse" reetmise teele, ta ei läinud (ega saanudki minna) Janukovitshi leeri.
Nõrgestades esimest ja mitte ka tugevdades teist, õnnestub Tõmoshenkol saada sellisel viisil kolmandaks jõuks. Jõuks, mis pole üksinda suuteline haarama liidrirolli, kuid ilma milleta ei suuda võitu ehk victory't saavutada kumbki Viktor.

Samas ei USA (eelkõige "tänu" omadele probleemidele Iraagis) ega ka Euroopa Liit (kes pole isegi suutnud määratleda oma poliitikat Ukraina suhtes) ei osuta seda jäägitut toetust ühele osapoolele, mida võis täheldada oranzhi revolutsiooni ajal.

Mis aga puutub Venemaasse, siis temagi on ilmselt võtnud õppust oma andetust käitumisest Ukraina presidendivalimiste aajal ja hakanud tegutsema märksa peenemalt.

Niisiis näen väljapääsu Ukraina kriisist selles, kes suudab lõppkokkuvõttes kellega kokkuleppele jõuda. Kõige tõenäolisem tundub olevat Jushtshenko blokk Janukovitshiga, kuna Tõmoshenkole ilmselt kuulub ärritaja osa. Selle kena piiga häda seisneb selles, et kumbki kahest kutist ei ole enam temast võlutud. Näib, et omaette tegutsejaks ei lase Tõmoshenkol tõusta Ukraina valija.

Ukraina kui riigi huvides oli ja on tasakaalu hoidmine maa lääne- ja idaosa vahel. Kuid lääne ja ida lootused on seotud eelkõige Jushtshenko ja Janukovitshiga.

Panus kahe hetmani vahelisele vastasseisule on liiga suur, et ühe osapoole kasu nimel ohverdada teist. Panuseks on ühtne riik, mis asub keset Euroopat ja möödapääsmatult mõjustab Euroopa Liidu saatust tervikuna. Sõltumata sellest, kas Ukraina on juba Euroopa Liidu liige või saab selleks tulevikus.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)