Avalik kiri Edgar Savisaarele

Tiina Tamman,      16. aprill 2003


Käisin koolis ajal, mil koolivälise tegevusena pakuti tantsuõpet. Mäletan, millise mõnuga ma tantsisin koolipeol tangot. Mul oli ka suurepärane partner, küll juhtumisi kummalise nimega - Anti Kõverjalg. Need ajad meenuvad nüüd, kui vaatan Inglismaal elades Eestit eemalt. Eesti näib sellise uuema-aja tammujana, kes ei mäleta vanu tantsusamme ja päris uusi ei taha õppida, ent tantsimist maha jätta ka ei kavatse. Kas pole puudus mitte just Anti Kõverjala-taolisest juhist?
Eestis on ikka asju tehtud kollegiaalselt. Nii ka põhiseadust. See on nüüd kümme aastat vana ja läbi teinud esimese muutuse (kohalike valitsuste tegutsemisaega pikendati aasta võrra), ent ka selle muutuse käigus ei hakanud silma ega kõrva selgitus, miks siis algul arvati, et kolmest aastast aitab. Taolisi asju, mille kohta ihkaks selgitusi, on aga teisigi. Miks näiteks ei teata president, kellele ta valitsuse moodustamise ettepaneku teeb? Miks peab selle uudise avaldama ettepaneku saaja, nagu tegid Sina ja hiljem ka Juhan Parts? Ilmselt sellepärast, et seda pole põhiseaduses kirjas. Miks küll? Pea kõik muu on põhiseaduses täpselt ära määratletud, justnagu vältimaks uue valitsuse teket kohe pärast valimisi (aga miks?). Ah jaa, põhiseaduses pole sõnagi selle kohta, kes, millal ja kuidas siis koalitsioone moodustab. Miks küll seegi on lahtiseks jäetud?
Meenutagem, et Mart Laar otsustas peaministrina ise, millal ta tagasi astub - isegi kuupäeva määras ta ette ära, mis annaks ju suurepärase võimaluse praegusel elektroonilisel ajastul asju kiiremini ja paindlikumalt teha. Miks siis valimiste puhul peab valitsus tagasi astuma alles siis, kui uus Riigikogu kokku tuleb? Niikuinii ei ole vanal valitsusel viimasel minutil enam õiget tööindu - milleks siis pikendada nende palgasaamisaega? Samaviisi, milleks panna inimesi läbi Riigikogu saalima, kuniks vana valitsus on veel ametis? Asendusliikmete süsteem jätab kaugelt vaadatuna nadi mulje, tekitab samas aga tunde, justnagu oleks Riigikogu ja valitsuse vahel mingi seos. Põhiseadus aga seost (valitsuse vastutusest rääkimata) ei nimeta. Nad on justnagu kaks teineteisest sõltumatut asutust ja valitsusliikmete lahkumine Riigikogust on selle tõenduseks.
Olen kaua pead murdnud, miks see kõik just nii peab olema ja miks mitte teisiti. Miks ei võiks ka Eesti valitsuse liikmed samal ajal Riigikogus olla, nii nagu nad on Suurbritannias? Või kas Eesti naaberriikides on ka kõik nii täpselt ja päevapealt kirja pandud, kes astub enne ühe sammu ja kes siis jälle järgmise?
Kirjutan Sulle hetkel, mil Iraagi sõjas on võidukas moment - äsja saavutati edu Bagdadis. Ometi mäletan, kuidas USA kaitseminister Donald Rumsfeld märtsis teatas, et sõjaplaani kui niisugust polevatki. Mitte ei usu, et edu saab saavutada päris ilma plaanita. Ju mingi plaan, mida siis vajadusel operatiivselt muudeti, on kogu aeg olnud. Küllap on Sinulgi plaan. Eesti kogemust arvestades võib Keskerakonnal tekkida võimalus valitsuses osalemiseks ka enne järgmisi valimisi. Ent miks mitte katsetada mingi suurema ja ambitsioonikama plaaniga, muutmaks neid (meile teadmata) mõttemalle Eesti põhiseaduse taga? Kas ei ihkaks seda terve eestlastest valijaskond? Kas ei oleks see väärt tõsist ja asjalikku võitlust? Kuid selleks on vaja juhti ja liidrit, kes oskaks ja tahaks vaadata vähemalt paari aasta peale ette. Terve riigi, mitte ainult Tallinna tarvis. Praegune aeglane valss küll Eestile au ei tee.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)