Kelle oma on inimene?

TOOMAS PAUL, teoloog ja filosoof:

Austatud tohtrid!

Kasutan võimalust siin teie ees seistes teie tänamiseks.

Olen palju kordi saanud arstidelt abi. Viimane tõsisem juhtum oli aasta tagasi novembris, kui viibisin kolm päeva Mustamäe haigla EMO (erakorralise meditsiini osakond - toim.) uksest sisse viiduna III kardioloogia osakonnas.

Olge südamest tänatud! Tänan teid enda ning kõigi patsientide nimel.

Ütlen kohe alguses, et ma ei esita kiriku ega teoloogia seisukohti. Taustaks jäävad need mulle nagunii, aga püüan vaadelda probleeme pigem kultuurilooliselt, ajas muutuvana. Ja teiseks: ma ei hinda ennast üle ega kipu pakkuma lahendusi. Lihtsalt vaatlen mõningaid sõlmpunkte (ehk sõlmes punkte).

Kelle oma on nüüdisaja inimene?

Argielus ei ole siin mingit küsimust. Möödas on aeg, mil talupoeg oli mõisniku oma. Pärisori, keda võis müüa või hurdakoera vastu vahetada. Möödas on aeg, mil abielunaine oli mehe omand. Igaüks on praegu ise enda peremees. Individualism on nii endastmõistetav, et mu ettekande pealkiri (esialgne pealkiri oli "Kellele ma kuulun?" selles mõttes: kes langetab mu elu kohta käivad otsused?) võib tunduda tautoloogiline. Meis tõuseb kohe protest, kui keegi tahab meid degradeerida riigi kahurilihaks või ühiskonna tööjõureserviks.

Üksik sipelgas on jõuetu ja hukkumisele määratud nagu äralõigatud sõrm. Kolooniaga seotuna on ta aga sama tarvilik nagu pöial. Ka inimisiksustena me sõltume üksteisest, ka siis, kui see ei ole omandisuhe.

Teatava eani peavad vanemad arvestama sellega, et nendel tuleb oma laste tegude eest vastutada. Võsukene võib ennast kujutleda sõltumatuna, aga see on pelk kujutlus. Metsjänese poeg vajab vaid ühe korra imetamist ning seejärel saabki ise eluga korda. Inimlast peab kaks-kolmkümmend aastat toitma ja kasvatama, enne kui ta (ehk) tõepoolest on iseseisev.

Aga vastutama oma tegude tagajärgede eest ei pea inimene hakkama mitte kunagi. Võtame näiteks AIDS-i haigestumise. Eestis varem valdavalt narkomaanide seas süstimise teel levinud nakkust saadakse üha sagedamini seksuaalsel teel. Ei ole poliitiliselt korrektne öelda, et ise oled süüdi, kui andsid oma hormoonidele ja tungidele alla, - igal aastal peetakse ülemaailmset aidsiohvrite mälestuspäeva. Meedia teatab, et sel päeval „võitleme stigmatiseerimisega, mis on seotud HIV-positiivsusega... 15. mail kell 12.00 süütame küünlad sümboliseerimaks meie tolerantsust, abivalmidust ja mõistmist".

Lihast ja luust inimestena

sõltume kõik - kes vähem, kes rohkem - arstidest. Ilmale tuleme sünnitusmajas, matta tohib meid alles siis, kui on olemas arstlik surmatunnistus. Ja vahepealses elus on pidevalt meditsiiniga tegemist. Arst peab aitama, kui teda vajatakse, ja kuna kaasaegne meditsiin on kõikvõimas, astunud Jumala asemele, siis on (siin ei ole mul kedagi tsiteerida, tulin sellele mõttele ise, kuigi originaalne see ei saa olla) otse paratamatu, et kogu süükoorem langeb meditsiinijumalusele. Enam ei süüdistata saamatut või kurja taeva Jumalat, et ta saatis haiguse või laskis juhtuda õnnetusel, vaid arste.

Arst peab ravima kõiki,

valimatult. Ja häda sellele, kes söandab küsida, kas nii on õiglane! Te kõik mäletate, mis läks lahti, kui dr Andres Ellamaa julges öelda: „Kui lähete meie 11. korrusele verehaigete osakonda - seal on väga rasked haiged. Nende ravimine on meeletult kallis ja tohtrid on haruldaselt tublid. Ja siis seesama haige, kellel on sent surmale võlgu, võtab kätte oma tilgajala ja läheb suitsukambrisse suitsetama!

No ütelge, miks on vaja sellist inimest ravida? Milleks ühiskond talub sellist ravi? Kui oled suitsetaja - lõpetame ära. Hommikul on need väga rasked haiged seal esimesed, krõbisevad ja suitsetavad palehigis. Üks päev avastasin, et suitsuruumil oli lõigatud lävi ära."

Ei saa ratastooliga sisse!

"Kelgukoerte" produtsent Toomas Kirss pani Ellamaa oma seriaali negatiivse kangelasena. "Kuidas saab ta nii öelda, et suitsetajaid ja alkohoolikuid ei peaks ravima?" läheb Kirss põlema. "Nad maksavad aktsiisi, ja tegelikult inimene, kes on 20 aastat suitsetanud, on toetanud 20 aastat meditsiini. Iga suitsetaja on oma kopsuvähioperatsiooni seega juba sajakordselt välja teeninud!"

Vaata aga vaata matemaatikut,

või "välja teeninud" aktsiisiga, ja koguni sajakordselt! Aga - kunstnikul on kõik lubatud. Arst saab vaid konstateerida: "Jah, las poju joob! Kümne aasta pärast on tal maks ära joodud, ta tudiseb, nina ja sõrmed sinised. Siis on ühiskond ise küpsetanud endale sellise kontingendi.

Ida-Tallinna keskhaiglas on gastroenteroloogia osakond - üle poolte haigetest on ärajoodud maksaga. Meie haiglas on ärajoodud maksade arv 2000. aastast saadik kuus korda suurenenud. Ja tänapäeval on arstimise võimalused suurenenud, ellu jäädakse kauemaks."

Alkohoolik ja narkomaan

(sh ahelsuitsetaja) ei ole süüdi ega vastutavad, et nad ennast (ja teisi) hävitavad. Ja patsiendilt ei tohigi oodata adekvaatset käitumist. Selliseks taluvuseks peaks olema meedik ingel. Ka tulevastel patsientidel on kõik õigused. "Vaadake talvel linna peal palja nabaga tüdrukuid, see on jube! See on enda disponeerimine haigustele." Aga kes saab vaba kodanikku keelata või käskida? Tema valib ise oma elustiili, ja kui tulevadki tõved, küll arst leiab rohtu.

Kui palju üldse on vaimult terveid isikuid?

Kuu aega tagasi teatati, et kolmandik eurooplasi vaevleb vaimsete häirete käes.

Terviseuuringu andmeil põeb Eestis igal ajahetkel depressiooni viis protsenti rahvastikust ehk vähemalt 65 000 inimest. Ühtlasi näitab Ravimiameti statistika, et 2010. aastal kasutas Eestis depressioonivastaseid ravimeid umbes 20 800 inimest.

Lihtne arvutus näitab, et nende arvude vahel on hirmuäratav lõtk: kaks kolmandikku depressiooni all kannatajaid ei saa ravi. Eestis on niisiis üle 44 000 inimese - terve Pärnu linna täis rahvast -, kes kannatavad abitult depressiooni all, kuid ei saa

mingit abi. Selle tagajärjed võivad olla väga rängad. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmeil tõuseb depressioon 2020. aastaks töövõimekaotuse põhjustajana teisele kohale. Nii perearstid kui ka psühhiaatrid on ühel arvamusel: depressioon on Eestis aladiagnoositud ja meil on pikk tee käia, et jõuda järele Põhjamaadele, kus depressiooniravimeid kirjutatakse välja neli kuni kuus korda sagedamini kui Eestis.

Eesti Psühhiaatrite Seltsi juhatuse esimehe Andres Lehtmetsa sõnul on depressiooni aladiagnoosimisel mitu põhjust: psüühilise häire tunnistamise märgistatus, professionaalse abi halb kättesaadavus ja kolmandaks ka teadmatus. „Meil on terve riigi peale umbes 195 tegutsevat psühhiaatrit," ütles Lehtmets, ja märkis, et väga palju psühhiaatreid on läinud tööle piiri taha. Kui kõrvutada seda arvu depressiooni põdejate arvuga, selgub, et igal arstil peaks pidevalt olema üle kolmesaja patsiendi.

Kuidas saab nendelt oodata ratsionaalset käitumist?

Ja mis see ülevalt poolt reguleerimine asja parandaks. Vahel võib teha veel hullemaks ootamatult küljelt. Võtame lihtsa näite: lapse sugu saab hõlpsasti enne sündi teada. Ja vastavalt reageerida - 2005. aastal korraldatud rahvastiku-uurimuse järgi on Hiinas kuni 20-aastaste rahvastikurühmas poisse ja mehi üle 32 miljoni rohkem kui tüdrukuid ja naisi.

Otsene tagajärg on metsik pruutide põud. Inimkaubandus on Hiinas väga suur majandusharu ja igal aastal avastatakse üle 39 000 sellise juhtumi.

Osas provintsides müüvad mõned emad ise oma lapsed maha, et kuidagi elatist teenida. Lapse vahendajale müünud vanemad saavad tavaliselt 500-800 eurot. Oma lastega äritsevaid vanemaid pole politseil tagantjärele sugugi lihtne leida. DNA-testidest on vähe abi, kuna vahendajale antud andmed on tihti valed, ja lapse bioloogilisi vanemaid on nii võimatu leida. Kuna pärisvanemad neid tagasi ei taha ja lapsed jääksid muidu kodutuks, tuli politseil nad ostjatele tagastada. Võimude sõnul ei esitata lapsi hästi kohelnud ostjatele süüdistusi. Eksperdid hoiatavad aga, et selline teguviis võib lastekaubandust hoopis soodustada.

Reeglina satuvad inimkaubitsejate ohvriteks naised või tütarlapsed. See on Hiina rahvastikupoliitika tagajärg.

Meil ei ole turgu, nagu seal. Hiina Rahvavabariik peab sündivust piirama, meie riik stimuleerima. Laps kuulub küll vanematele, aga teatud määral ka riigile. Riik maksab lastetoetust ja toetab viljatusravi. Rahvastiku taastootmist, nagu öeldakse.

Tänapäeval on meditsiini võimalused läinud nii vägevaks, et miski ei ole enam võimatu. Oli aeg, mil lapsed olid Jumala and. Vana Testamendi aegu oli naise suurim õnnetus, kui ta oli lastetu. Praegu ei anna Jumal enam midagi. Paraku ei saa ka Emake Loodus enam teha looduslikku valikut, sest meditsiin on kõikvõimas. Ma ei mõtle antibiootikume, mis on teinud lastehaigustele ja epideemiatele lõpu, vaid tõika, et need, kes looduse poolt ei olnud ette nähtud lapsi saama, võivad seda kunstlikult saavutada.

Ameerika filosoof Daniel Dennett arutleb: „Ja vastupidiselt paljudele traditsioonidele arvan ma, et intuitiivselt usume kõik inimelu lõppevat erinevate väärtusteastmestike järgi. Enamik inimembrüosid lõpeb spontaanse abordiga - õnneks, sest need on enamasti lootusetud ebardid, mille elust ei tuleks niikuinii midagi välja. Kas pole see kohutavalt halb? Kas emad, kelle kehad need embrüod eemale tõukavad, on süüdi tahtmatus tapmises?

Loomulikult mitte. Mis on halvem: kas kasutada "kangelaslikke" abinõusid sügava väärarenguga lapse elus hoidmiseks või sama „kangelaslike" abinõude kasutamine, et selline laps sureks nii kiiresti ja valutult kui võimalik? Ma ei väida, et darvinistlik mõtteviis pakub sellistele küsimustele vastuseid, kuid ma arvan, et darvinistlik mõtteviis aitab näha, miks on traditsiooniline lootus nende probleemide lahendamiseks - kõlbelise algoritmi leidmine - asjatu. Tuleb kõrvale heita müüdid, kus need vanamoelised lahendused paratamatud paistavad. Teiste sõnadega, me peame täiskasvanuks saama."

Vanamoelised müüdid

ongi kõrvale heidetud. Tänavu sai Nobeli meditsiini- või füsioloogiaauhinna Briti bioloog Robert Evans, kelle loodud kehavälise viljastamise meetodi abil on ilmale tulnud neli miljonit last. Briti zooloog Richard Dawkins kirjeldab, kuidas ühiskond on juba omaks võtnud in vitro ehk katseklaasis viljastamise, mille käigus arstid panevad naise keha lisakoguses munarakke tootma, mis seejärel kehaväliselt viljastatakse. Ravi teel võidakse saada ligi tosin elujõulist viljastatud munarakku, mille hulgast kaks või kolm seejärel emakasse istutatakse. Prognoosi kohaselt jäävad neist ellu vaid üks või kaks. Seega on kehavälise viljastamise protsessis kaks etappi, mille käigus osa viljastatud munarakke surma saadetakse, ning ühiskonnal ei tundu sellega mingeid probleeme olevat.

Mis probleeme siin ikka, peaasi, et vanemad saavad õnnelikuks lapse omanikuks. Ka abordivastased võtavad suhteliselt rahulikult teadmiseks, et viletsamad viljastatud munarakud praagitakse välja ja utiliseeritakse.

Kuid mingi poolele teele jäämine siin siiski on - tarbetuks tunnistatud inimalgeid, mis ei ole ilmselt kellegi omad/omand, võiks ju kasutada tüvirakkude uurimiseks. See aga on rangelt välistatud.

Millal inimene saab inimõigused,

on seadusega paika pandud. Sünniprotsessi algamisel. Aga kelle oma on loode enne, kui ta veel ei ole subjekt? Ema omand. Tema otsustab, kas teha abort või tuua laps ilmale.

Teiselt poolt - kui ema sureb, siis ei pääse ta veel kohustusest sünnitada, kui abikaasa peaks seda soovima. Teda saab pärast ajusurma hinges hoida.

Aga võib teha veel vägevamaid tegusid. 22. oktoobril s.a teatati uudistes: ühele türgi naisele siirati surnud doonori emakas. Või teine uudis: 34-aastane austraallanna tahab nii kangesti last saada, et on otsustanud lasta endale siirata oma lihase ema emaka.

(Delfist: Hispaania arstid suutsid hoida üle kuu aja emaüsas elusana imikut, kelle ema oli kliinilises surmas. 30-aastase ema identiteeti perekonna palvel ei avaldatud. Naine tunnistati surnuks ajuverejooksu tagajärjel 13. novembril. Surmatunnistus kirjutati välja reedel pärast lapse sündi.

Eesti Päevalehest: Ajusurnud 26-aastane ameeriklanna, keda on viimased kolm kuud kunstlikult elus hoitud, sünnitas teisipäeval Virginia haiglas tüdruku. Laps sündis keisrilõikega ja ta kaalus 800 grammi.

Õhtulehest: Susan Torres sai 17. rasedusnädalal 7. mail melanoomi tõttu insuldi ning on ajusurnud. Arstid tunnistasid Susani ajusurmas olevaks, kuid otsustasid teda abikaasa Jasoni soovil hoida aparaatide all lootuses, et naine sünnitab lapse. 2002. aastal abiellunud Susan ja Jason Torrese peres on kasvamas kaheaastane poeg Pete. Susani sugulased on teatanud, et paluvad naist elus olnud aparaadid välja lülitada ja saadavad ta viimsele teekonnale.

Õhtulehest - „Naisele siirati surnud doonori emakas": "Lõikus õnnestus, aga edukad oleme siis, kui Derya lapse saab," ütles kirurg Omer Ozkan Daily Maili teatel. "Praegu oleme rahul, et kude on elus."

Derya peab enne katseklaasiviljastamist ootama vähemalt pool aastat. Tal on alanud menstruatsioonid, mis on tähtis märk emaka funktsioneerimisest. Protseduuri käigus ühendatakse doonor-emakas patsiendi veresoonte ja tupega. Munajuhade külge seda ei kinnitata, et hiljem oleks munasarjadest kergem munarakke võtta. Kui naine rasestub, tuleb teda väga hoolikalt jälgida. Ta peab võtma immunosupressante, et tema organism võõrast elundit ära ei tõukaks. Uudne protseduur tekitab eetikaküsimusi. Organism võib emaka ära tõugata, kui loode on endiselt elus. Immunosupressantide võtmine võib arenevale beebile terviseriski kujutada. Raseduse õnnestumise korral sünnib laps plaanilise keisrilõikega. Seejärel võõras emakas eemaldatakse - kui just vastne ema ei soovi teist last saada. Katsed rottidega on olnud edukad.

Dr Sõritsa paneb soovi korral mehedki sünnitama.

Munarakudoonoreid on Sõritsa kliinikus arvel umbes 25, aga spermadoonoreid, kelle spermatosoide tohib Eestis kasutada, on napp kaheksa.

Doonormunarakuga viljastamise puhul jälgitakse doonoril munarakkude küpsemist ja paralleelselt tegeldakse retsipiendiga, doonormunarakku ootava naisega - tema emakas peab olema õigel hetkel füsioloogiliselt ja hormonaalselt valmis embrüot vastu võtma. Tõenäosus, et organism tõukab embrüo - võõrkeha - eemale, on üsna suur. See on ka üks põhjus, miks Sõritsa kliiniku patsiendid saavad palju mitmikke - kui ühe katseklaasiembrüo siirdamisel on rasestumise tõenäosus umbes 20%, siis kahe embrüo siirdamisel umbes 35%. Doktor Sõritsal on olnud patsient, kes sai lapse 17 aastat kestnud ravi järel, pärast mitut operatsiooni ja kümmet kehavälist viljastamiskatset. Teisel patsiendil õnnestus rasestuda 12. embrüo siirdamisel.

Kui doonoril - keskealise daami munarakudoonoriks võib olla ka tema õde või täiskasvanud tütar - on munarakud, keskmiselt 15 tükki korraga, valmis, viljastatakse nad katseklaasis spermaga, mida on eelnevalt tsentrifuugitud ja kurnatud nii, et sõelale on jäänud kõige vägevamad poisid. Ühe munaraku ligi lubatakse 50000 spermatosoidi, embrüol lastakse areneda 4-8 raku suuruseks ja viiakse siis last sooviva naise emakasse. Ülejäänud embrüod külmutatakse kuni seitsmeks aastaks.

Doktor Sõritsa patsientide seas on naine, kellel on 7-, 3- ja 1-aastane laps, kes kõik on embrüonaalselt üheealised: ühel ajal viljastatud, aga eri aastatel kasvama lubatud.

Praegu lisandub Eestis aastas pea 16 000 uut inimest. Tegelikult võiks sündide arv olla kaugelt üle 20 000, sest üle 11 000 eostatud elu jääb ilmale kandmata, kuna rasedus katkestatakse. 350 ehk 2-2,5 protsenti kõigist elusalt sündinud lastest jõuab ilmale kunstlikul teel.

Riigieelarves oli kunstlikuks viljastamiseks ette nähtud 100 miljonit krooni aastas, millest eelarvekärbe võttis poole. Jagame selle raha kunstliku viljastamise abil saadud laste arvuga ning saame teada - katseklaasilapse hind on ca 250 000-300 000 krooni. Siia tuleb lisada veel suur hulk lisakulusid, mis ilmselt annavadki ainuüksi näiteks ühele Tartu kliinikule aastas üle kolme ja poole miljoni dividendi-tulu. Kui dr Ellamaa välja ütles, et "kunstlikult viljastatud laps on riigi, mitte kõrgemate jõudude kingitus ja see on tegelikult jõukohane vaid vähestele, ennekõike rikkamale seltskonnale", nimetas peaminister seda "spartalikuks künismiks". Anonüümsete netikommentaatorite tundepuhangutest ärme parem räägi.

Ravi on kallis.

2005. aastal maksis haigekassa 12,2 miljonit krooni 62 inimese raviks välismaal. Kõige kallim operatsioon maksis 4,4 miljonit krooni. Selle maksis haigekassa ühe vähki põdeva lapse operatsiooniks Rootsis. Eesti arstide konsiilium nägi võimalust, et operatsioon võib päästa lapse elu, ning soovitas haigekassal laps Rootsi ravile saata. Ravi ei andnud tulemusi ja laps suri.

Andres Ellamaa leiab: „Nii katseklaasilastel kui ka väga varastel enneaegselt sündinutel on tulevases elus märkimisväärselt enam terviseprobleeme kui traditsioonilisel moel eostatud ja õigel, loodusseadustega ettenähtud ajal sündinuil. Me ei peaks tegelema looduse ümberkujundamisega. Varem või hiljem, ühel või teisel moel, maksame selle eest ränka hinda, mis on oluliselt suurem kui jutuksolev 50 miljonit. Laps olgu taeva, mitte riigi kingitus."

„Ei ole harv, kui ühe ravijuhu raames osutatakse inimesele kokku üle 80 tervishoiuteenuse. Nii võib igast ravijuhust saada ülikallis ravijuht," selgitab Mari Mathiesen. Võib juhtuda, et kroonilise südamehaigusega patsient vajab maooperatsiooni, kuid ravi käigus selgub, et lisaks tuleb opereerida ka sapipõit ja soolestikku. „Keerukale lõikusele järgneb kaasuva südameprobleemi tõttu omakorda oluliselt enam ressurssi nõudev paranemisperiood jne. Nii muudavad ravijuhu kalliks intensiivravipäevad. Üks IIIA astme intensiivravipäev, mille puhul patsiendi seisundi kontrolli all hoidmine nõuab nii erinevaid seadmeid ja ravimeid kui ka rohkearvulist meditsiinipersonali, maksab haigekassale 582,94 eurot (üle 9000 krooni). Möödunud aastal oli üle 32 000 euro (500 000 krooni) maksvaid ravijuhte 113. Selle aasta esimese kuue kuuga on neid olnud 55, kuid lõplikuks ei saa seda numbrit pidada, sest kõik esimese poolaasta raviarved ei ole haigekassasse veel laekunud," rääkis haigekassa juhatuse liige Mari Mathiesen.

Tänavune kalleim ravimine

on (praeguse seisuga) 87 988 eurot. Kui olin mullu kardioloogias, toodi mu kõrvalvoodisse mees, et paigaldada talle südamestimulaator. Siis selgus, et perekond on pereisa pettusega haiglasse saanud ning tema ei ole operatsiooniga nõus. Väitis, kes kõik ta eakaaslased, kes stimulaatori saanud, on enne teda surnud. Nii läks too 80-aastane Parkinsoni tõves mees tagasi. Muidugi on kahju haiglast, et plaanilise opi päev jäi tühjalt kasutamata. Aga kuigi vanamees ei olnud kõikides asjades enam adekvaatne, tahtis ta surra ilma südamepiitsata, nagu ta ütles. Mulle jättis ta meelekindlus mulje, millele mõtlen aina edasi.

Kelle oma on inimene?

Kes otsustab ta päevade paraja piiri? Mida rikkam heaoluriik, seda raskem on panna punkt.

Ravi jätkatakse ka siis, kui see on lootusetu. Suurbritannias diagnoositakse aastas umbes 310 000 vähijuhtu. Aastaks 2030 kasvab see arv rahva vananemise ja muude tegurite tõttu 400000 juhtumini. Aastas kulub vähihaigete ravimiseks sealsel haigekassal umbes 5 miljardit naela. Meditsiiniajakirjas Lancet Oncology ütlevad eksperdid, et paljud kulukad ravimid ei too mingit reaalset kasu.

USA John Hopkinsi ülikooli bioeetika professori Ruth R. Fadeni sõnul seisab meditsiin hetkel olulise valiku ees - milliste kriteeriumite järgi otsustada, keda ravida, kui raha kõigi hädade ja haiguste ravimiseks ei jätku.

„Oletame, et kui on olemas väga kallis vähiravim, mis maksab vähki sureva inimese elu pikendamiseks kahe kuu võrra 100000 eurot, kuid sama raha eest saaksime tagada, et 50 rasedal naisel sünniks normaalkaalus laps. Kuidas me siis otsustame?" selgitas möödunud aasta novembris Tartus bioeetika konverentsil esinenud maailma üks juhtivaid bioeetikuid Faden.

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse teadusnõunik Raul Talvik nõustub Fadeniga, et nüüdisaja meditsiin tegelikult toodab ise endale patsiente. „Ma olen 50 aastat meditsiinis olnud, ja nüüd ongi nii, et kui tol ajal 50-60-aastane inimene oli operatsiooniks mõnikord liiga haige, siis praegu neid opereeritakse. Ta saab terveks ja tuleb tagasi 70-aastaselt. Nüüd opereeritakse 70-aastaselt, ta tuleb tagasi 85-aastaselt. Ja nii täpselt ongi. Samal ajal aga teised tulevad kah peale. Nii et meditsiin toodab iseendale patsiente," selgitas Talvik.

„Võiksime ju öelda, et ühiskonnale oleks parim, kui inimesed elaksid kõigest 60-, maksimaalselt 65-aastaseks ja sureksid unepealt. Kui selline asi juhtuks, oleks meil muidugi palju vähem muretsemist, kuidas seada tervishoius prioriteete," rääkis Faden.

Kelle oma siis inimene ikkagi on?

Ega ma ei püüdnudki mingile konkreetsele tulemusele jõuda. Sest ka siis, kui inimene arvab/usub, et ta on iseenese omand - kes on see ise?

Maailm tugineb lõputule suhete rajale.

Kuigi lubasin jätta religiooni täna kõrvale, päriselt seda siiski ei saa. Mõne jaoks ulatuvad suhted maailmast kaugemale, ja ning küsimusele „Kellele ma kuulun? on vastus, et viimselt ei kuulu ma ei iseendale ega perekonnale ega ühiskonnale, vaid Loojale. See on vabastav teadmine eriti elulõpu lähenemisel.

Roomakatoliku kirik

on seisukohal, et pole kohustust kasutada „erakorralisi" või „ebaproportsionaalseid" abinõusid elu pikendamiseks.

Seda on korranud usudoktriini kongregatsiooni deklaratsioon eutanaasia kohta „Iura et bona" mille paavst Johannes Paulus II 5. mail 1980 heaks kiitis ja mida ta pikemalt selgitas 1995. aastal oma entsüklikas „Evangelium Vitae".

„Ranges mõttes tuleb eutanaasiat mõista kui tegu või tegematajätmist, mis iseenesest ja kavatsetult põhjustab surma eesmärgiga kõrvaldada igasugune kannatus" (EV, 65).

Ent: "Eutanaasiat tuleb eristada otsusest loobuda „agressiivsest meditsiinilisest sekkumisest", teisisõnu, meditsiinilistest protseduuridest, mis ei vasta enam patsiendi tegelikule olukorrale kas seetõttu, et need on nüüdseks ebaproportsionaalsed mis tahes oodatava tulemuse suhtes või kuna need asetavad ränga koorma patsiendile ja tema perekonnale. Sellises olukorras, kus surm on selgelt peagi saabumas ja vältimatu, võib inimene oma südametunnistuses „keelduda sekkumisvormidest, mis tagaksid vaid elu näilise ja vaevarikka pikendamise, ja seda vaid juhul kui ei loobuta haigele isikule niisuguses olukorras antavast normaalsest hoolitsusest" (IB, IV)" (EV, 65).

Jah, aga nii saab otsustada ja toimida vaid see, kes kuulub oma Loojale ega pea kartma surmast läbi minemist.

[Pilt:]    ALANUD ELU: Külmutatud embrüod - kas on tegemist juba inimestega või üksnes meditsiiniliste katsetuste toormaterjaliga? Kellele kuulub otsustamise õigus nende saatuse üle? Kas neid säilitada „külmkapis" aasta, viis aastat, seitse aastat? Kui lasta neil massiliselt sündida, kas kindlustab see arstkonnale pideva patsientide juurdevoo? Või kui nad ei sünni, kas visata nad prügikasti või kasutada uuringuteks? Selle kõige üle arutles Toomas Paul arstide eetikakonverentsil.  (Pilt on kujunduslik, mitte teaduslik.)

Kes on Toomas Paul?

Ta on sündinud 29. oktoobril 1939 EELK vaimuliku Arved Pauli peres.

Õpingud:

1. Kursi algkool

2. 1954-1957 Tartu Ehitustehnikum

3. 1957-1958 Tallinna Polütehnikum

4. 1960-1964 EELK Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon

Ordineeriti õpetajaks 20. detsembril 1961.

1971 - Usuteaduse Instituut, magistrikraad tööga «Iustificatio sola gratia Jeesuse tähendamissõnades»

1994 - Tartu Ülikool, teoloogiadoktori kraad tööga «Eesti piiblitõlke ajalugu. I osa»

1994 - Durhami Ülikooli (Inglismaa) Doctor of Divinity h.c. kraad inglise ja saksa keeles avaldatud teadustööde ning oikumeenilise tegevuse eest

Teeninud vaimulikuna:

1960-1968 Ridala kogudus; Martna ja Lihula koguduse hooldajaõpetaja

1968-1986 Valjala kogudus; Püha, Mustjala, Karja ja Saaremaa Jaani koguduse hooldajaõpetaja

1986-2004 Tallinna Jaani kogudus

1992-1995 Tallinna saksa kogudus

Eesti Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabeli õpetaja

2005-... Tallinna Jaani koguduse korraline külalisõpetaja

Töö õppejõuna:

1974-1981 EELK Usuteaduse Instituudi õppeülesannete täitja

1986-1992 EELK Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi professor

1992-1996 Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi õppetooli professor

1996-2000 Eesti Muusikaakadeemia kirikuloo professor

2005- Akadeemia Nord kultuurifilosoofia ja kirjanduse õppetooli erakorraline professor

Allikas: Wikipedia

Jaga |