Birgitta festivalil ikka põnevad lavastused

On festivale, kus siiani on põhirõhk vaid muusikal ja lavastuste tasemesse suhtutakse kui teisejärgulisse. Minu meelest on see aga muusikateatri solvamine. Kehva lavastuse asemel võiks kontsertettekande teha. Kui publik niikuinii teatrielamust ei saa, miks siis teeselda teatrit, kui seda tegelikult ei viitsita teha?

Ehe teatrielamus

Birgitta festival arvab aga, et meie publik tahab saada teatrielamust ja et ta väärib parimat, mida maailmas ses valdkonnas tehakse ja millest korraldajate rahakott üle käib.

Juubelifestivalile tuleb nii vanu sõpru kui ka uusi, vastavastatud mõttekaaslasi. Just mõttekaaslasi, sest festivalile pääsemiseks peab teater ja lavastus vastama meie kunstilistele nõudmistele. Meil peab olema sama eesmärk -- näidata publikule, et muusikateater pole mingi muuseumižanr, vaid elav, arenev ja nüüdisaegne teatrivorm.

Kes läheks draamateatrisse vaatama mõttetut ja igavat lavastust? Ooperi puhul pole see aga justkui üldse probleem. Ooperipublik sajaprotsendiliselt armastab ooperiMUUSIKAT. Ja osa publikust kannatab seetõttu ära ka kehva lavastuse, sest „läheme põhiliselt muusikat kuulama“. Olen ise seda põhjendust kuulnud ja, ausalt öeldes, väga imestunud. Kuidas nii? Kas siis lavastus polegi oluline? Mõnele vaatajale või siis õieti -- kuulajale -- on aga hoopiski oluline, et lavastus teda ei segaks. Mida? Muusikat kuulamast? No muidugi ei tohi lavastus minna vastuollu muusikaga. Aga kui jällegi tõmmata paralleeli draamalavastusega… Kas keegi tahaks vaadata lavastust, mis üldse mõtlema ei pane? Tundub, et lood muusikateatri lavastuste vastuvõtmisega on keerulisemad kui pealtnäha paistab.

Igatahes üks on selge. Birgitta festivalil näeb ikka lavastusi, mis panevad mõtlema ja väärtustavad muusikateatrit. Rõhuga sõnal TEATER.

Uued tulijad

Uustulnukatest esimene on Jacobsoni-nimeline balletiteater Neevalinnast, mis on üldse esimene Peterburi teater meie festivalil. Ja kaasa toovad nad Hatšaturjani balleti „Spartacus“ (10. august). Võimas muusika (kes ei teaks „Mõõkade tantsu“, mis kõlab reklaamidest telefonihelinateni!) ja haarav ajalooline süžee. Aga mis eriti haruldane – esitajaks on võimas meestantsijate trupp, sest gladiaatorite võitlused ja Rooma sõdurite jõudemonstratsioonid tuleb ju kõik ära näidata. Lembehetki ja kauneid naisi on ka, aga pole parata – selles lavastuses on meeste jõud, ilu ja osavus köitvamad. Võitlusstseenid on lausa filmilikud oma tempokuse ja virtuoosse kehavaldamise poolest. Varvaskingade asemel tantsitakse rooma sandaalides. Lavastus pole klassikaline, vaid romantiline.

Teine uus külalisteater saabub Šveitsist. Ka sealt pole meil ennem esinejaid olnud. Euroopa südamest tuuakse Piritale Mozarti koomiline ooper „Röövimine serailist“ ehk „Haaremirööv“. See on omaette saavutus. Lavastaja Georg Rootering ütleb: „Mozart on seksikas – 2 paari, 2 rivaali, 6 armulugu ja happy end. Mozart on kiire, naljakas, šarmantne, peen, arusaadav -- ning ikka jälle hea. Suhted, nali ja vein on komponendid, millele toetuvad Mozarti mängulised dialoogid. Kuulajat võluvad karakteerselt kaunis muusika ja tempokad rütmid.

Lavastuses näidatakse reisi inimhinge sisemusse – läbi suhete sasipundarde, igatsuse, kannatuse ja rõõmu. Paša Selimi maaresidents muutub tunnete ja soovide labürindiks. Mänguplats teiseneb pidevalt (21 erinevat lavapilti). Väljapääsud avanevad korraks ja sulguvad kohe järgmisel hetkel.

Igatahes on tegemist sellise ootamatu süžeega, et ooperi lõpus armastab publik kõige rohkem seda, kes peaks kõige halvem olema – paša Selimi ennast.“

Emotsionaalsed hetked

Birgitta festival algab aga kloostrifestivalile kohaselt vaimuliku teosega – seekord Leonard Bernsteini sulest. Ameerika muusikali suurkuju („West Side Story“ autor) ja „Missa“. Kuidas need kokku sobivad? Tulemus ongi rabav.

Lätis etendati seda teost seitse aastat tagasi. Lavastaja Susanna Tsiriuk meenutas, et pärast ettekande lõppu oli neli minutit täielikku vaikust. Ei mingi aplausi! „See tundus mulle igavikuna,“ väljendas ta oma hirmu. „Kas tõesti üldse ei meeldinud?..“ Aga publik oli lihtsalt rabatud. Kui aga aplaus valla pääses, siis…

See on teos, mis räägib Ameerika noorte sõja- ja valitsusvastastest meeleoludest ning sellises väljapääsmatus olukorras Jumala otsimisest. „Missa“ kirjutati mõrvatud USA presidendi John Fitzgerald Kennedy mälestuseks tema lese Jacqueline Kennedy palvel. Peategelane, Broadway näitleja Douglas Webster ütleb, et tal on suur au seda teost siia esitama tulla, sest see teos on praeguses poliitilises olukorras väga aktuaalne.

Laval on nii ooperi- ja džässi- kui ka pop- ja rocklauljad. Kaasa teevad ülihead Läti koorid – „Latvija“ ja Riia Toomkiriku poistekoor. Eesti solistidest on laval Koit Toome, „Estonias“ peaosades särav uus tõusev täht Kristel Pärtna, Brasiilia päritolu mustanahaline džässilaulja Denise Fontoura ja nooruke Karl Sander Saarik.

Lavastaja Susanna Tsiriuk Peterburist ütles, et selline stiilide paljusus on justkui ühiskonna läbilõige. Milles ongi teose väärtus, sest sellest näeme, kuidas erinevad inimesed reageerivad samasugusele probleemile. Me oleme erinevad, aga läbi katastroofi jõuame arusaamisele, et ainult üksteisemõistmine, sallivus ja kristlike põhimõtete järgimine on see, mis tagab rahu. Selline katarsis saabub ka „Missa“ lõpus, kui üks väike poiss alustab laulu, millega lõpuks ühinevad kõik.

Need on Birgitta festivali uustulnukad. Teine pool festivalist on aga meie vana sõbra, festivali kümme aastat tagasi avanud Helikon-opera päralt: Verdi „Maskiball“ ja kaks Eri Klasile pühendatud galat. Sinna on aga juba pileteid napib.

Igatahes tasub Birgitta festivalile tulla, sest seal on põnev.

HEILI VAUS-TAMM, Birgitta festivali pressiesindaja ja produtsent

Jaga |