Kala hakkab mädanema peast…

Kõigepealt tuletan meelde, et mind on kaheksa kuud linnapea ametist eemal hoitud motiivil, et kaitsta mõningaid tunnistajaid minu mõjutuste eest. Lugesin toimikutest tunnistajate ütlusi ja üha enam kerkis küsimus – mitte ükski neist pole väitnud, et oleksin neid kuidagi mõjutanud mistahes otsuseid tegema. Keda siis kaitstakse? Kes on see tunnistaja, kelle pärast ma kaheksa kuud tööst eemal olen olnud? Kõik tunnistajad kinnitavad, et nad võtsid vastu otsuseid iseseisvalt – arusaamatu, keda ja miks ma pean mõjutama?

Muide, ka riigi peaprokurör on kinnitanud, et ma pole teinud kellegi mõjutamiseks mingit katset.

Taas pean püstitama küsimuse, et kontrollitaks minu ametist kõrvaldamise põhjendatust. Tuleb välja, et kaheksa kuud on meile räigelt valetatud. Ühegi tunnistaja seletusest pole võimalik välja lugeda, et teda on mõjutatud üht või teist otsust tegema.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast –

kriminaalasi juba selle algusest.

Siit teine tähelepanek. Viis aastat tagasi, 7. jaanuaril 2011 – kaks kuud enne Riigikogu valimisi, kui IRL-il oli järjekordselt hirm, et Keskerakond ehk võidab valimised, püüti algatada kriminaalasi Šveitsi pangas oleva perefondi vastu. See on üldiselt vähem või rohkem teada. Ka minule. Kahel korral on seda Šveitsi kohtus arutatud ega ole leitud mul mingit süüd  seoses sellega. Ma ei teadnud aga ühte asjaolu sellest loost. Riigiprokurör Steven-Hristo Evestuse allkirjaga on samuti võetud ametlik seisukoht, et asja algatamiseks ei ole põhjust. Pole mingit tõendit, nagu oleks Šveitsi raha olnud kuritegelikku päritolu. Kategoorilises vormis kirjutab Evestus, et kahtlustused on spekulatiivsed ja neid ei hakata uurima. Evestus viitab ka Lichtensteini prokuratuurist saadud andmetele, et rahapesu ega üldse kuriteo kahtlust ei esine.

Möödub kaks nädalat ja siis teatab KAPO asedirektor Eerik Heldna, et ta on leidnud sobivalt rahale kuritegeliku päritolu. Ilmub välja legend vorstiputkadest, kaks aastat varasemast sündmusest 2009. aastal.

Ma tahaksin küsida, mida Heldna nende kahe nädala jooksul välja selgitas? Mis viitab sellele, et Aleksander Kofkin oli vorstiputkade eest altkäemaksu andnud? Tavaliselt ei ole KAPO ilma reaalajas jälitamiseta midagi uurinud ega avastanud. Nüüd järsku leiti laua taga istudes ja dokumentides sobrades seoseid aastate tagustest aegadest. See ei ole usutav. Arvan, et see lugu on mehaaniliselt tagantjärgi kokku pandud. Otsiti suvaline sündmus, mis ajaliselt oli kõige lähedasem ja Kofkiniga seotud. Jääb mulje, et Heldna otsis kiirustades ainest, et põhjendada menetluse alustamist. Paremate faktide puudumisel pidid vorstiputkad kõlbama, kuigi käsitlus oli vale ja pärines aastate tagusest ajast. Heldnas oli justkui tekitanud kahtlust, et vorstiputkade konkursil oli 11-päevane tähtaeg, mis olevat liiga lühike, et kõik huvitatud isikud saaksid kandideerida. Heldna eksis. Konkursi dokumendid näitavad, et pakkumiste tegemise tähtaeg oli kuu aega. Ma ei tea, kas Heldna eksis meelega või ei saanud ta lihtsatest dokumentidest aru. Tähelepanuväärne on ka see, et Heldna ei lisanud enda poolt saadetud kuriteoteatele ühtegi dokumenti, ta edastas enda väited pimesi uskumiseks.

Mis edasi juhtus?

Toonane peaprokurör Norman Aas võttis Heldna oletusi tõe pähe ja otsustas alustada kriminaalasja. Ka tema ei uurinud ühtegi dokumenti (muidu ta oleks ju sellest aru saanud, et Heldna eksib või eksitab teda), vaid uskuski Heldna väiteid pimesi. Küsimus jällegi, kas teadlikult?

Veel üks tähelepanek. Ma küsin, mitu kriminaalasja Eesti Vabariigi ajaloos on alustatud peaprokuröri määrusega? See näeb välja nii, nagu küsida, mitu detailplaneeringut on linnapea Savisaar ise algatanud? Selleks on ametnikud. Aga ametnikud olid algatamisest keeldunud ja siis pidi Norman Aas enda kanda võtma vastutuse asja algatamise eest. Keegi teine seda ei tahtnud teha. Ei leitud kedagi, kes oleks soovinud sinna oma templi alla lüüa. Lõpuks tegi seda Aas isiklikult. Tavaliselt lahendavad kuriteo teateid riigiprokurörid ja kaebusi prokuratuuri järelevalveosakond. Küsin veel kord, mitu kriminaalasja peaprokurör Eesti ajaloos on oma määrusega algatanud? Ametnikud ei olnud nõus algatama, järelikult oli sellega probleeme. Isegi peaprokuröri määruse vorm on selle juures tavatu. Otsust pole tehtud ühegi selleks ettenähtud menetluse raames. Lihtsalt peaprokurör on nii otsustanud.

Kohe pärast asja algatamist saadeti õigusabi taotlus Šveitsi. Sealt vastati, et kahtlustus on liiga üldsõnaline ja nad ei saa aru mida õieti tahetakse. Ja juhiti tähelepanu, et läänemaailmas nimetatakse sellist uurimisviisi „kalastamiseks“, kus kellelegi püütakse süüdistust külge kleepida, kuigi tõendeid ei ole.  

Viis aastat hiljem, samal päeval kui KAPO ründas Hundisilma talu ja Tallinna Linnavalitsust, tuli prokuratuurist veel üks tähelepanek, mis näitab tegelikku olukorda. Riigiprokurör Laura Vaik oma märkustes peaprokurör Lavly Perlingu kirjale lükkas ümber kõik selle, mida viimane soovis avalikkusele öelda. Lühidalt öeldes lükkab Vaik ümber väite, nagu oleks mõningaid ärimehi eelistatud või soodustatud. Vaik näitab, et keegi ei olnud midagi soodsamalt saanud ja kedagi ei olnud ka kellelegi eelistatud. Eksikombel sattus aga see kiri „Lextali“ advokaadibüroo postkasti, mida noor riigiprokurör polnud kindlasti soovinud.

KAPO on tänaseks jäänud oma oletuste lõksu, proksi seis on mõnevõrra parem. Aga ka nende vaimusilma ees pidi Keskerakonna novembrikongress jääma minu viimaseks.

Eksisid, aga seda ikka juhtub.

Jaga |