Tiananmeni väljak ja Tõnismägi. Hiina ajalugu peab tundma

KARL LUST,  Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Kord ja kaos

20 aastat pärast Taevase Rahu väljaku veretööd saab Eestis Hiinas toimunut vaadata ka hiinlase pilguga. Hiinlane kardab kaost ja tahab korda ning materiaalseid hüvesid. Dengil oli valida demokraatia ja kapitalistliku majanduse õitsengu vahel, ja ta valis viimase. Marksismi (see tähendab töörahva heaolu) pidas ta Hiinale sobimatuks teeks. Venemaa pidi ka valima ja valis mõlemad, kukkudes seeläbi oma ajaloo ühte suurimasse kuristikku. Kapitalismis valitseb stiihia, mitte inimene. Vene töörahvas on vaesunud, võimutseb endine KGB ja rahvastikukaod on suuremad kui Stalini kõige hirmsama terrori ajal 1937. Stalini ajal vähemasti ehitati üles tööstusriik ja võideti sõda Saksamaaga. Nüüd ihkab 60 protsenti venelastest tagasi N. Liidu aega ja valdav enamik vihkab demokraatiat, mida ta pasakraatiaks (dermokratija) kutsub.

Hiina on suure huviga jälginud endistes sotsmaades toimuvat ega ole kiirustanud poliitiliste reformidega, mida dissident Liu nõuab. Hiina kardab poliitilist ja majanduslikku kaost ja kodusõdade kordumist. 1919. aasta 4. mai liikumine tõi kaasa võitlused (kolm kodusõda 1925-1949). 1989.aastal kohtusid demokraatidega parteijuhid Hu Yaobong ja Zhao Ziyang, kes selle eest tagandati. Hiljem hävitati Falun Gongi vägivallatu vastupanu.

Pronksiöö vari

Andrus Ansip kutsus Pronksiöö sündmused ise esile, et enda ja oma partei raudset haaret tugevdada. Keskerakond üritati murust madalamaks tallata. Peamine eesmärk oli rahva surumine 700 aastat kestnud peksuhirmu ja nõukogudeaegse poliitilise hirmu alla. Kui pisargaas, koerad ja kumminuiad olid oma töö teinud, seoti kinnipeetuil käed selja taha, suruti nägu vastu asfalti ja ilmselt vägivallatseti edasi. Lõpuks tuli ka oma väljaheidetes lamada. Eurooplane tunneb kaasa politseivägivalla ohvritele, olgu need Tiibetis, Teheranis või Tallinnas.

Siinkirjutaja piketeeris Tartus inimõiguste kaitseks ja nõudis Ansipi tagasiastumist. Rahvas oli vihane ja raevus, kallale siiski ei tuldud. Rahvale on taas selga tõmmatud orjarüü, millest niinimetatud „valged erakonnad" on alati unistanud. Piketeerimise ajal pildistati mind loata (jälgimisühiskonna tekkimise ohust ja põhiseaduse võimalikust riivest loe: Roy Strider, Postimees 26.10.07).

Iga ühiskond põhineb töösuhetel. Eesti töötajatel puudub inimväärikus (vt. Barbi Pilvre, Päevaleht 28.12.09). Eesti inimesel puudub ka seaduslik õigus inimväärsele kohtlemisele tööl. Karl Vaino ajal oli eestlase toidulaud kaetud ja tuba soe ning töökoht olemas. Samas kõnelesid „tõsistest puudustest" kõik inimesed EKP juhtideni välja. Nüüd, kus tööpuudus ja majanduslangus on 15 protsenti ja raskused enamikus peredes, ei julge rahvas nuriseda. Valitseb vaimse orjuse atmosfäär.

Kui inimene ei taha olla tõrjutud ja vallandatud, peab ta seesmiselt olema ori ning uskuma ja kiitma enda ja Ansipi edu. Meedia peaülesanne on luua rahvale illusioone, mis on reaalsemad kui reaalsus ise. Seal kõneleb rahva hääle asemel võim ja raha. Sajad tuhanded eestimaalased, seal hulgas lapsed, maandavad stressi alkoholiga.

Meedia kui hööveldamata laud

Märt Läänemets tunneb hirmu masus rahva ees ja lööb ühe lauaga sotsiaaldemokraate, kommuniste, Venemaad ja Hiinat. Kõik ühesugused ja halvad, sest olevat vasakpoolsed. Sellest järeldub emotsionaalselt, mitte loogiliselt, et „meie" oleme tublid ja head.

Siinkirjutaja püüdis ülal näidata, et kuigi Hiinas puuduvad nii sotsiaalsed kui ka poliitilised inimõigused, ei tohi neid vägisi peale suruda. Venemaale tõi see katastroofi.

Rõhutades pidevalt kommunismi kuritegusid, tuleb mainida ka imperialismi omi. Maailma ei saa vaadelda ainult oma enda kitsa huvigrupi seisukohast ja eurooplase pilguga. Tuleb suuta end panna ka teise partei, huvigrupi ja rahva seisukohale. ERR ja juhtivad päevalehed on meile peale surunud ühte mõttemalli ja vaid mõni üksik saade või artikkel on seotud reaalsusega.

Meie imetletud USA parempoolsed presidendid on maksude alandamise tõttu trükkinud juurde triljoneid katteta dollareid ja triljoneid dollareid võlgu võtnud. Demokraat Barack Obama pidi oma Hiina ametivenna Hu Jintao ees seisma kui võlgnik võlausaldaja ees. Hiina võimuses on võlakirjade abil USA hävitada.

Me ei tea, kumb kestab kauem, kas USA või Hiina kapitalism. Eesti majanduslangus on praegu üks suuremaid maailmas ja sotsiaalkatastroof käes, olgu peaminister Ansip nii optimistlik ja reibas kui tahes. Hiina on seevastu maailmamajanduse vedur ja ajakirja Economist (Kesknädal 7.02.07) järgi ka elukvaliteedilt meist ees. Järelikult on ka seal midagi head, mida meil pole.

Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab (hiina mõttetarkus).

LÕPP

Jaga |